N, 1289. päev: antakse neli vaba päeva järjest

Kui ei oleks olnud segadust eeloleva konverentsile mineku ümber, oleksin kahtlemata üritanud nelja vaba päeva vältel käia Eestis. Samas see segadus oli ja see lahenes alles nädal tagasi, mil lennukipiletite ostmiseks aega vähevõitu. Seega otsustasin teostada ammuse mõtte minna tutvuma Saksamaa suuruselt kolmanda linna Müncheniga. Üks päev rongiga sinna, kohal kaks tervet päeva, neljas päev rongiga tagasi. Rongipiletid olid vahemaad, sõidu kestust ja rongiklassi arvestades kokkuvõttes täitsa soodsad (kaks korda soodsamad kui normaalhind, millest 30% allahindluskaardi tõttu ja ülejäänu hea juhus). Veel teine selline reis aastas ja allahindluskaart on oma hinna tagasi teeninud.

Minek on neljas jaos. Lähen jaama jala. Tee peal (käidud 300 m) tuleb meelde, et maha jäi märkmik (aga ma seda tooma ei viitsi minna), ja teisel rongisõidul meenub ka, et käimata jäi sularahaautomaadi juures, sest ma sel hetkel kõndisin teisel pool teed.

Esimene rong on tavaline pikamaa-kiirrong (IC), teine on kohalik kiirrong (RE) ning kolmas ja neljas on ülikiirrong (ICE) ehk siis Saksamaa kiireim reisirongiklass (kuigi ega ma IC, EC ja ICE vahet suurt aru saa peale selle, et ICE jaoks on spetsiaalsed rongid ja piletid ning ehitatud suisa uusi liine). [Hilisem täpsustus: IC on riigisisene kiirrong, EC on rahvusvaheline.]

Teisel ümberistumisel kukub minu ees uksest väljunu laupapidi perroonile, prillid ees ja puha. Kui ta muudkui vajub ja vajub, mõtlen, et no ei ole võimalik, et inimene lihtsalt ja suhteliselt aeglaselt sedasi maha langeb, et reaktsioon peaks ju millalgi tööle hakkama ja ta käe ette panema. Eesreisija aga ei pane, vaid puudutab laubaga maad nagu muhameedlane, temaga koos väljunud tõstavad ta üles ja uurivad: isegi prillid on terved, laubast rääkimata.

Esimene ICE on täis, seljaga sõidusuunda. Saan läbi Müncheni reisijuhi.

Teine ICE kulgeb Mannheimist Münchenisse, tugevasti üle 300 km, ligi kolm tundi, algusots kuni Stuttgardini mööda suisa uut ICE-raudteed. X10 ei saa signaali kätte ja sestap ma ei tea, kui kiiresti uhame. Stuttgardis öeldakse, et Ulmi juures on raudteeremont ja sõidame sealt mööda. Ajan kaardilt järge; sõidame läbi kaunitest kohtadest („mairohelised” künkad ja välud, maalilised väikelinnad, linnused, külades kõrged Baieri rahvusvärvides maitulbad) nii poolesajakilomeetrise raadiusega ümber Ulmi.

Augsburgi lähedal saan telefonikõne, mille teemaks oli Nõlvak ja kosmodroom. Algul mõtlen, et see oli 1. aprilli lehes; siis mitmesuguseid muid arvamusi, mis siin äramärkimist ei kannata. Veel sooritan telefoni teel ka eilse kaugjuhtimise järelmeetmed.

Münchenist endast aga järgmises kirjutises.