München, 1. päev: kolaga loomaaias

München Hbf on, nagu võib arvata, ilmselt suurim raudteejaam, kuhu ma kunagi sattunud*. Vaja on sealt leida kõigepealt ühistranspordi piletiautomaat ja siis 4. või 5. liini metroo. Siltide ja nooltega on maa-aluses rahva- ja poerohkes linnakus pisut koonrilt ümber käidud, aga vajalik koht leidub. Leidub ka abivalmis vanamees, kes arvab, et ma lugeda ei oska, ja küsib, mis piletit ma soovin. Kuuldes, et päevapiletit, litsub ta lihtsaima päevapileti nuppu ja jääb passima. Selge, tahab oma „teenuse” eest raha. Astun kõrvalautomaadi juurde ja ostan sealt selle päevapileti, mida arvan vaja olevat (München XXL).

* Wikipedia andmeil on mu kogetutest rohkem reisijaid Zürich Hbf-s, aga München Hbf on perroonide arvu poolest (40) maailmas koguni kolmas (edestades muidu kihavaima jaama Shinjuku, mis on „ainult” 33 perrooniga loetelus kuues; samas reisijaid läbib München Hbf-i kümme korda vähem, 350 000 päevas. Ümber arvutatuna Eesti rahasse on München Hbf-is reisijaid 41 arvestuslikku Balti jaama, st päevaga läbib seda sama palju reisijaid kui on projekteeritud läbima praegust Balti jaama 41 päevaga. Shinjukut aga läbib päevas enam inimesi kui Balti jaama aastaga...).

Esimene käik on (aja kokku hoidmiseks ilma vahepeal hotellis käimata) Müncheni Hellabrunni loomaaed. Metroopeatusest kohale astudes täheldan, et on olemas jalgrattateed ja jalgratturid (siinmaal neid suurt ei ole, vähemalt selles kandis, kus ma liigun – Kirikmägi ja selle töötajate lemmikasum Limpsimägi ei lähe arvesse; seal, kus liigun, on rattatee näiteks sõidutee peal, ainsaks eralduseks bussidest teemärgis – nagu Tallinnas oli kord jalgrattatee keset Sütiste teed ja linnavõim imestas, miks toimub nii palju otsasõite jalgratturitele).

Loomaaias sajab vihma. Pärastpoole mõtisklen, kui märg tohib olla fotoka tagakülg, et see veel töötaks (objektiivi ja pealset kaitseb vihmakate).

Territoorium on suur, kola seljas raske (seljakott läpaka ja juurdekuuluva juhtmestikuga, väike foto-seljakott, mille küll võtan seljast ja riputan esimese külge), sajab, metroojaama poolse värava juures on tarvataolised veised ja pardid, seega kõndimine pikk. Huntide kõrval on lindude lennutamise plats, kus kell kolm algab tuvide lennutamise etendus. Tuvitreener – ei tea, mis võiks olla selle ameti eesti nimetus: tuvionu? tuvilennutaja? tuidur? – sarnaneb välimuselt noorele Andres Raagile, aga hääl on väsinud, iga lause järel ta ohkab, nagu kavatseks ta kohe hüpata sinnasamasse ojasse. Tema tuvid teevad igasugu trikke ja terade jaotamisele ruttavad ka kohalikud tuvid, keda ta suure vibalikuga eemale peletab. See spordiala olnud väga populaarne Hiinas, aga huvi on kadumas. Etteaste lõpus undavad ringi tuvid, kelle sabasulgede külge on kinnitatud viled. Õnnestub nende filmimine seebikaga.

Edasi inimahvide maja (šimpansid vist (ei mäleta) ja siis gorillad, kes pälvivad palju rohkem tähelepanu ja kes seda ka ära kasutavad, tulles einestama kohe klaasi juurde). Eraldi majas orangutanid.

Hellabrunnist voolab läbi Isari haru, vett on palju, vool kiire, ühendatud anumate tulemusel on vesi kõrge ka loomaaia tiikides, nagu orangutanide väliaedikus. On külm ja soojalembesed loomad väljas ei ole.

Siltidel on harivaid noppeid, nagu et neil olnud kunagi ronk, kes meelsasti ütles, osundus, sõna, milles olid täishäälikud „A....o..”. Ühel loodushariduse stendil on väljas igasugu munad, sh H-kujulised raimunad ja kirju „lihavõttejänese” muna.

Loomaaias on loomad mandrite kaupa. Papagoisid ma ei näe, peale kahe kea. Elevandimajas on tohutu rahvamass, india elevant pasundab, elevandipoeg närib seljasügamise harja. Kaelkirjakud on, üritan saada portreed (raske).

Suurima elamuse pakub Villa Dracula ehk sissejalutatav nahkhiirte tuba, kus nad hämaras inimeste vahel ringi lendavad ja tunnevad ilmselget huvi fliisi vastu. Oleksin muide peaaegu kaasa võtnud nahkhiiretunnisti, aga viimasel hetkel jätsin selle maha, kott pisut kergem. Oleks vaid teadnud, milline nahkhiiretuba loomaaias on, oleks kindlasti võtnud. Olnuks huvitav kuulata.

Pärast loomaaeda läbi kesklinna hotelli. Jään õigest lähirongist maha ja pean järgmist ootama 20 minutit, mille keskel vaatlen inimesi (sama huvitav kui loomaaias).

Hotellitoas on voodi peatsis Uus Testament. Lähirongi raudtee ääres oli veredoonorluse plakat, et tule anna verd, siis saad taeva (vrd kolm tilka jne).

Kui olen hotellis pool tundi pusinud mitmesuguste võrkude kallal, kõnnin vastuvõttu ja küsin parooli. Selgub, et interneti kasutamiseks peab tegema lepingu, kus meenutatakse ka, mis veebilehed on Saksamaal keelatud.

Kell 22.04 pakub feisspuk sõbraks Anu Lampi. Huvitav, millal Inno Tähismaad pakub. E-l pakkus kohe veerand tunni jooksul pärast konto loomist Andra Veidemanni.