München, 2. päev: ich komme wunderbar Messerschmitt

Tänane päev on tervenisti (st nii kaua, kui jaksan) pühendatud maailma suurima tehnikamuuseumi Deutsches Museumi peahoone külastamisele. Plaanitud spetsiaalselt reedele, tööpäevale, et külastajate hordid oleksid pisut väiksemad ja eksponaadid nende vahelt ikka paistaksid ka. Ja kohe hommikul, et jõuda kohale enne seda, kui teised turistid ärkavad.

Kui enne reisi kängurumaa kirjasõbralt küsisin, kas ta tahab, et ma midagi ta jaoks DM-s pildistaksin, vastas ta, et seal peaks olema Ohaini mootor. Kas teie teate, mis on Ohaini mootor? Uurige järele. Mul aga on seni endamisi hea meel, kuidas maakera vastaskohtades inimesed üksteist poolelt sõnalt mõistavad...

DM jõudis mu teadvusse esimest korda 1995. aasta suvel saksa keele kursusel, kui meile näidati õppevideot Peteri ja Claudia tegemistest, kus nad käisid DM-s ja taustal oli Ju 52/3m!! Sinna pean kunagi minema, otsustasin. 1997. aastal oli plaanimine juba sedamaal, et olime lugenud Müncheni reisijuhti, lubanud külla minna Münchenis elavale hõimlasele ja olin küsinud DM-lt mind eriti huvitavate õhusõidukite andmeid (nt seerianumbreid), mida DM lahkesti ka saatis. Aga see reis jäi ära, kuigi huvi säilis. Münchenis doktoriks õppinud sõber saatis mõni aasta tagasi pilte, mis keskendusid lennundussaalis olevale Me 262-le (alles maailmas 9 tk), mille kohal ripub Me 163 (alles 10 tk) ning kõrval seisab Ba 349 (alles 2 tk). Seda ainulaadset kooslust tahan tingimata näha oma silmaga.

Olen kohal pool kümme. Kassasabas on kolm inimest. Pool tundi hiljem ulatub kassasaba uksest pikalt välja. Õhtuks on riidehoiu pingid täis tülpinud abikaasasid.

Üritan talitseda indu tormata kohe lennukisaali ja teen algust numbrite järjekorras (nagu ikka, on topoloogiaküsimus, kuidas läbida kõik osakonnad vähima jalavaevaga). Eks muuseumis ole äärmise saksa põhjalikkusega kõikvõimaliku tehnika kõikvõimalikud eksponaadid. Nr 1 on nafta- ja gaasitööstus, mille ma kõik läbi uurin. Nr 2 on tahkete maavarade kaevandamine, mille jaoks on keldrisse ehitatud kaevandus, mis trükitud muuseumi plaanile eksitavalt väiksena. Trepi ülemisse otsa on kirjutatud hoiatus, et sees läheb tund. Kaevanduse ulatuslikus ja mitmekorruselises labürindis selgub, et lähebki (kui vahepeal hakkab paistma valgust, mõtlen, et ometi lõpeb, aga ei, ajaloolise ja nüüdisaegse kaevandusosa vahel on karjääriekspositsiooni saal), siis võtan pisut rahulikumalt ja päris kõike enam ei uuri.

Edasi nr 3 (metallid) suhteliselt sirge läbikõnnina (no ma olen seda õppinud ja ei usu, et asjad oleksid vahepeal kardinaalselt muutunud), siis materjalide teimimine, tööpingid ja jõumasinad ning sellega suubub ringkäik lennundussaali serva, kus läbi akna paistab SG 38 ja nurga tagant vilksatavad algul Fa 330 ja siis Me 262 nina. Seega veendununa, et põhihuvi eksponaadid on ikka alles, kõnnin edasi laevandussaali, mis on õige rahvarohke. Võib arvata, et muuseumihoone sisse mahuvad ainult õige pisikesed laevad (nagu selgitab ka 1:1250 võrdlev makett väljapandud laevade, muuseumihoone ja mõningate tuntud laevade suurustega; I ms allveelaevaga osakond on remondis, sinna ei saa). Suuremat tähelepanu pälvivad laevamudelid.

Ja siis lõpuks lennukisaali, mille läbivaatamist alustan Me 262 vastasnurgast, kus on helikopterid koos ehtsa lohekopteri Fa 330-ga. Sildid on valdavalt saksa keeles (mõnikord inglise keeles ka, aga saksa tekst on alati pikem). Huvitavaid asju on puudu, nagu et Saksa helikopter Fl 282 maandus juba 1942 edukalt laevale ja Fa 223 kandis alla riputatud koormat juba 1943, mille teostatavuses ameeriklased veel Korea sõjas kahtlesid.


Suurem kaart

Saali taga on lennukimootorid ja nende taga uks õue, kus seisab tuulik, puksiir ja raadioteleskoobiks mugandatud suurradar Würzburg Riese (väliselt seisneb erinevus selles, et kadunud on antenni monteeringul olnud putka). Imetlen radarit tagant, eest ja küljelt. Olen kunagi ehitanud selle 1:700 maketi fotode järgi nullist, st täiesti ise (65 osa, kausi läbimõõt 10,7 mm, koos alusrõduga kõrgus 15 mm ja laius 12 mm), ning võin suureks rõõmuks täheldada, et oluliste vigadeta.

Siis tagasi, lennukimootorid (varajase reaktiivmootori näitena on väljas üpris haruldane BMW 003 (tavaliselt on natuke vähem haruldane Jumo 004)) ning siis lõpuks mind huvitavate põhieksponaatide juurde.

Ba 349 on suurem, kui arvasin, ja selle sildilt on puudu tekst, et selle masinatüübiga toimus ajaloo esimene mehitatud vertikaalstart rakettjõul (ning minut hiljem tõenäoliselt ka ületati esimest korda mehitatud lennul helikiirus, kuigi lendur oli selleks ajaks teadvuseta või isegi surnud). Väga suureks üllatuseks avastan, et selle kõrval, st Ba 349 ning Me 262 ja Me 163 vahel seisab rakett Rheintochter (alles 7 tk).

Me 262-st ühe kunstfoto tegemise järel saab just minu ette kõndinud allameetrimees fotokaga kergelt vastu pead, mis paneb mind muretsema, sest kere ja objektiivi kooslus on raske, aga teisalt ta ei hakka nutma ega midagi, ainult vahime hetke vastastikku imestades, et kust see põngerjas/obadus tuli. Pisut hiljem karjub keegi umbes samade välimusparameetritega mehike pisut eemal ja ma muretsen, et äkki on sama, äkki kaebab emale ära ja siis võivad võtta sündmused drastilisi pöördeid, kui ema võtab heaks hakata süüdistama, miks ma inimesi fotokaga taon. Ent midagi sellist siiski ei juhtu. Võib-olla satuvad tehnikamuuseumi ainult mõistlikud inimesed.

Me 262 on just nii suur, kui arvasin, ja Me 163 on pisut väiksem.

Saali keskel on mitu lennukitootjate sõja järel konstrueeritud väikeautot ja ainus saritootmises olnud ettepoole nooljate tiibadega lennuk HFB 320 Hansa.

Lennundussaali teisel korrusel on vanemaid kolbmootoreid ja vanemaid lennukeid, nagu Bf 109E-3, Bf 108B Taifun, Fi 156C Storch, mitu rida mudeleid (1:25 peale Ju 87B-2 mudeli, mis on äraandlikult mõõtkavas 1:24 ehk Airfixi plastmudel! ☺), Ju 52/3m Prantsuse litsentskoopia AA C.1 Toucan (läbikäidav – kui ma nüüd olen käinud nii Hispaania kui ka Prantsuse litsentskoopia sees, ei jää muud üle, kui kunagi ära teha ka lend päris Ju 52/3m-ga!), Eesti lennuliinilgi kunagi kasutatud iidreisilennuk Junkers F.13 ja Ida-Saksamaa osavnäpu kodus konstrueeritud kahemootoriline lennuk DOWA 81, millega kavatses lennata perega üle piiri, kuid Stasi võttis nad viimasel hetkel kinni ja konfiskeeris lennuki.

Edasi trepi vahel lähedalt uurida kosmoseajastu faktiliselt alustanud A4 ehk rakett, mis lendas esimese tehiskehana atmosfäärist välja maailmaruumi ning millel põhinevad kõik hilisemad kosmoseraketid. Vahekorrusel õhusõidukiinstrumente.

Kõige ülemisel korrusel on kosmonautika. Pime ja rahvarohke. Paar toredat maketti (nt Kuu-maandumine, Sängeri kosmoselennuk) ja siis väikese üllatusena lae all iidraketid Hs 293 (alles 13 tk) ja X-4 (alles 11 tk).

Kui sealt välja komberdan, uurin tükk aega plaani, mis osakondades oleks veel huvitav käia, võimalikult vähese jalavaevaga. Sedasi satun näiteks sideosakonda (sideseadmete areng on nii tohutu kiire, et „moodsa” seadme pähe pakutu on paari aasta pärast juba vana), kino- ja fotoosakonda (kus õnneks on peale fotokate ülesrivistamise analüüsitud eri sõlmede arengut, nagu katik, teravustamisseadis, objektiiv). Mälukaartide stendil on uusim aastast 2009, st see on täitsa värske.

Edasi matemaatika kabinetti, kus kaigub suur kolin, sest käelise tegevuse mudelid on puust; korraks kohviku uksele (see on väga täis); ja siis arvutustehnika osakonda, mida ilmselt läbin tagurpidi, sest arvutid nagu taandarenevad. Väljas on paar vana automaati, nt pasunapuhuja, mille sildilt loen, et arvamuse, et loomad on nagu automaadid, sest nad ei mõtle (mis valdas teaduses 1970. aastateni), ütles ei keegi muu kui René Descartes, seega nõnda ammu kui XVII sajandil, mõtlemise all mõtles ta vast enda sententsi cogito, ergo sum ning jutt oli taolistest üleskeeratavatest iid-automaatidest, mitte näiteks sellistest, mis tehastes autosid kokku panevad või korteris iseseisvalt navigeerides tolmu imevad. Kust mujalt kui Wikipediast järele vaadates leian ma, et Descartes läks oma mõttekäigus koguni selleni, et arvas, et loomad ei tunne ka valu, nõnda et lõikus neid suure heameelega. Võeh. (Vastikus vivisektsiooni suhtes on muide just see, miks minust ei saanud loodusteadlast. Vivisektsioon, st elusate konnade lõikumine õppetöös oli just see, mis mind zooloogiat õppimast pelutas.)

Seejärel astronoomia ning mõõtmise ja kellade osakond (üpris kiire läbikõnd), siis (kiire läbikõnd) põllumajanduse osakonnast, siis (pisut aeglasem läbikõnd) optika ja kiirguse osakonnast (seal ma isegi käpin neid eksponaate, kus seni seletamatu optilise illusioonina ilmuvad pöörlevale teatud mustriga mustvalgele kettale värvid, ja teen pilti algupärasest seadmest, millega W. Röntgen nägi 1896. aastal äkki oma käeluid). Siis taas läbikõnd füüsika osakonnast ning lõpuks muuseumi ajaloo osakonnast, kus on väljas varem Berliini kuninglikus tähetornis olnud Fraunhoferi refraktor (samasugune kui Tartu tähetorni oma, kusjuures Tartu oma tehti enne), millega avastati Neptuun.

Kui lõpuks riidehoidu jõuan, on seal suur tung. Leian, et mu vihmajope külge on haakunud fotoka vihmakate, mis muidu oli fliisi taskus, aga mille eile panin kuivama. Vat ei teagi, kas ma hommikul käisin siis, see nagu saba taga? (Ühelt poolt khakiroheline, teiselt poolt langenud puulehtede moondemustris...) Teisalt tore, et see ära ei kukkunud, sest muidu oleks kate müstiliselt kadunud (õhtul hotellis oli, järgmine päev aga kadunud).
Seejärel kilomeetrine matk põiki läbi linna Müncheni linnamuuseumi vaatama selle suurt keskaegset relvakogu.

Lõunamaine piletimüüja teeb 4 € külma, nii et silm ka ei pilgu. Muuseumis läheb kokku 1 tund (DM-s kokku ligi 5), kusjuures käin kõik läbi (paiguti lifti toel, sest suurt enam ei jaksa). Relvakollektsioonist on uues püsiekspositsioonis näha 1 (üks) raudrüü, 1 (üks) rinnaturvis, 1 (üks) saksa kiiver ja 1 (üks) laineline kahekäemõõk, üks kirjadega vankriratas, mis võib (aga võib ka mitte) olla piinariist (silti ei ole), mõni hellebard ja natuke muud nipet-näpet.

Linnamuuseum kirjutab seinal, et keegi Baieri valitsejatest olla teatanud, et enne ta ei jäta, kui München näeb välja nagu Ateena. Selle juures oli läbilõikemakett tüüpilisest Müncheni kesklinna majast aastal 1904 – nimelt puudus kuni selle ajani kanalisatsioon. Kui vihma sadas, jooksis solk rentslis; kui ei sadanud, ei jooksnud ja imbus vaikselt kaevudesse.

Muuseumipoes on väga lahe heegeldatud taks, aga hind na soolasevõitu. Taks näibki olevat Baieri rahvusloom, eelistatavalt lühikarvaline must piirdega (või punane) või äärmisel juhul karmikarvaline must piirdega, aga mitte pikakarvaline. Takside tõuajalugu jutustab, et algne tõug oli lühikarvaline, karmikarvaline saadi ristamisel terjeriga, pikakarvaline setteriga. Ärge küsige, kuidas viimane tehniliselt toimus.

Pärast muuseumi linna peale, et kõnnin veidi ringi, aga juhtuvad olema oikumeenilised kirikupäevad, vanalinna peatänav on nagu laulupidu, iga nurga peal kõõrutab mingi kooslus, kellele viisipidamist suurt pole antud, mingit vaimulikku viisi (põhiliselt Amazing Grace ja hukkuvalt Titanicult tuntud „Jumal, sull' ligemal'”). Nad ilmselt ei tea eesti katekismuse soovitust, et kui viisipidamist antud ei ole, laula mõttes.

Kõnnin vaatan korraks toomkirikusse (külguksest, sest peaukse ummistavad kirikupäevalised), kus seina seest vaatab endine kohalik piiskop, resetin tõrkuva fotoka (õnnestub) ja siis vaatan väljast ära ka kuulsa õllesaali Hofbräuhausi, millest jutustab 1938. a kirjutatud laul, mille eesti sõnad on „Ma lõbus õllepruulija”. Reisijuht kirjutab, et ainsad baierlased, keda seal kohtab, on elukutselised folkloristid, kelle amet on turistidele õllepruulijat ette laulda.

Siis otsin raamatust lähima baieri stiilis söömamaja ja kõnnin sinna sisse. On kodune ja sõbralik [teisiti kui see kombinaat, kuhu sattusin laupäeval]. Kõrvallauas istub keegi, kes välimuse järgi võiks olla Liza Minelli vanaema, ettekandjaga peetava jutu järgi on ta San Franciscost. Minu seitsmesesse lauda, kuhu maabusin seljatoe pärast (pikk juhukülaliste laud restorani keskel oli seljatoeta), istutatakse veel ameerika vanapaar, kes aeg-ajalt ameerikaliku võltslikkusega kallistavad. Nad suhtlevad ettekandjaga inglise keeles, nagu kõik ameeriklased, sest nad võõrkeeli ei oska, ja küsivad ingliskeelse menüü, kus ei ole päevapakkumisi, nagu mu härja pealiha soolakartulite ja värske mädarõikaga. Onu näitab tellimisel näpuga mu taldrikusse. Vahepeal kirjutavad nad postkaarte ja uurivad reisiraamatust „Germany“, kuidas on ehtne baieri tervitus. Leiavad selle olevat „Wie geht’s?“, mille peale meenub komissar Clouceau Šveitsi hotelli toateenijana (kus sattus tolmuimejasse papagoi jne).

Juurde leiva asemel soolakringel (mmm...) ja magustoiduks õunastruudel.

Kui kõht täis, siis hotelli poole. Hotelli all on kohalik säästumarket. Mõistlik, arvestades, et numbritoas on ½-liitrine mineraalvesi 2 €. Säästukas on (pärast hoolikat otsimist) 1½-liitrine mineraalvesi koos pudelipandiga 0,64 €.

Mingilt saksa kanalilt tuleb South Parki osa Jewbilee, kus ilmub helendav Mooses ja talle tehakse seebist kujukesi. Selle järel kohe uuem osa Pee.