Hommikul on kavas tunnine koolitus. Seal on ka vahetu ülemus, kes küsib mult, kus ma hommikul olin, ülejäänud lähimaid kolleege ei olnudki kui üksainus, nad olla mind taga otsinud. Veel ei koida mulle midagi. Alles koolituse ajal hakkab meenuma, et jah, pidi olema ülemuse juures enne koolitust mingi koosolek, aga eks ma olin selle kirja pannud ainult raamatkalendrisse, poogenkalendrisse mitte. Vaatasin muidugi ainult viimasesse. Seega siis koolituse lõpus küsin, kas ta rääkis ennist samast koosolekust ja milleni jutt jõudis. Saan teada.
Lõuna ajal vallakeskuse postkontoris Amazoni paki järel. Meeldivalt vähe rahvast (seal on muidu alati saba). Liiga tore, et olla tõsi: selgub, et pakk olegi seal, vaid hoopis raudteejaama juures. Sinna ma lõuna ajal enam ei jõua, sõidan otse tööle.
Jaama juures tekib bussi lapsevankritaskus ummik, sest kohti on kaks ning vankreid ja nende kurjustavaid vanemaid kolm. Üks pealetulijaist on inglise kolleeg I, kes näeb oma vanusest kõvasti vanem välja ja sedasi võiks arvata, nagu kärutaks last vanaisa (ma olin arvanud, et ta on umbes 65, aga kunagi mainis ta, et lõpetas keskkooli 30 a tagasi, mis teeb ta vanuseks siis pigem nii 50 kanti). Üks pealetulijaist on ülivalju häälega röökiv aasia põnn ja vahepeal läheb lärm täitsa rõvedaks, sest I üritab oma järeltulija rahustamiseks sellest üle laulda. Bussis, meenutagem.
Vallakeskuses lendles maantee kohal mitkümmend piiritajat, kevadel viimasena saabuvat rändlindu.
Keeleoskuste ankeet, mis jälle meenutab lugu, et ma saan aru rootsi keelest, mida ma ei ole õppinud tundigi, vaat' rohkemgi kui prantsuse keelest, millega olen piinelnud neli aastat.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment