Täna ja homme on konverents, teemaks see tõlkevaldkond, milles tegutsen. Mu ootused on muidugi hirmus suured. Mul on isegi pintsak seljas, kuigi kohapeal selgub, et peale korraldajate ja Hiina osalejate pintsakut kellelgi eriti ei ole. Aga parem olla riides uhkemini kui vastupidi; nagu eile viietärnihotelli fuajees, kus kõik ülejäänud edasi-tagasi saalijad olid ülikondades ning mina siis teksades ja fliisis.
Nagu ikka, toimuvad ettekanded kahes ruumis. Põhiruumis on vähemalt mugavad istmed, aga teises (kus olen õnneks vähem) on plastistmed, kus jääb selg valusaks. Wifi on ka olemas ning ühendumine õnnestub. (Hotellis on raha eest, ootan veel.) Rahvast on 200 inimest, tuba täis.
Peale ettekannete on ka praktikumid, kus „Mr Wordfast” musjöö Yves Champollion oma imeleiutise nõkse soovijatele näitab ja müüa pakub. Mina ei soovi, sest esiteks tean ma tõlketoimetajana, kuidas on tegelikult lood väidetega, kuidas tema kätetöö „ühildub” suure konkurendiga, teiseks pean end sedavõrd CAT-tarkvara asjatundjaks, et teada, kui piiratud on WF-i rakendusvaldkond (seda ei peeta kuigi tõsiseks rakenduseks), ja kolmandaks, kui teatasin tuttavale WF-i kasutajale, et mul on võimalus näost näkku kohtuda Mr Wordfastiga, siis ta vist just lausa ei palunud mul talle vastu lõugu anda, aga mul on talle nüüd Champollioni päevapilt, mille ta saab kinnitada seinale ja siis iga järgmine kord, kui WF dokumendi vormistuse jälle ära sokib või kinni jookseb, seda nõelaga torkida.
Esimene päris ettekanne on valdkonna õpetamisest, millest ootan samuti paljut, aga mida kuulates hakkan aimama halba, kui tädi teatab, et ta töötab küll CERNis, aga on hariduselt inglise filoloog ega tea asjadest suurt eriti. Mul vajub karp lahti tema selgituse peale, kuidas sõnad „blanked”, „austenitic”, „steel” ja „collars” võivad olla seotud nimetuses „blanked austenitic steel collars”, et tuleb ikka läbi mõelda kõik variandid, mis ikka käib mille juurde (nt kas blanked + steel või austenitic + collars või blanked + austenitic) ja mis sõnastikuvasteid arvestada. Publikust ei pea üks onkel vastu ja ta pistab vahele, et sõna austenitic tähendab ainult üht, teatud teraseliiki, seega käib see ainult sõna steel juurde, ja blanked on teatud vormimismeetod, seega käib see ainult sõna collars juurde, et insener seda lihtsalt teab. Umbes 60-pealise kuulajaskonna ülejäänud 4 inseneri mõmisevad ja noogutavad heaks kiites; ettekannet pidav tädi aga alustab nii tavalist kobisemist, et inseneri jaoks on asi jah lihtne, aga kust peab seda teadma tõlkija? — Ärgu siis tõlkigu! on mu lihtne seisukoht. Ei pea inimene tõlkima asju, mida ta ei oska; ja see, et seda õpetab inimene, kes ise ka ei oska, on lausa kuritegelik (pime juhib pimedat). Eestis õpetatakse tõlkimist kahes ülikoolis; võin olla rahul, et selles, millega ma rohkem seotud, tehakse asja progressiivsel meetodil, kus õpetavad ikka need, kes tunnevad ka asja sisu.
Õhtupoole on ka teine ettekanne, kus räägitakse valdkonna keelepõhisest õpetamisest; aiman, et mu segastel põhjustel teostumata jäänud ettekanne põhjustanuks elavat diskussiooni. Samas ma kuluaaridesse oma seisukohti kuulutama ka ei kipu, sest need nähtavasti erinevad ürituse põhivoolust liiga palju. Tundub, et konverentsi sihtrühm on geneeriline vabakutseline tõlkija, kõigesööja, kes loodab konverentsilt saada selle valdkonna tõlkimise pädevuse. Vohoh, jälle: mu ketserliku arvamuse järgi on see mõte sama totter kui see, et õpime ülikoolis selgeks eriala (vähemalt kolm aastat) ja siis käime paar päevast keelekursust ja oskamegi võõrkeelt. Ei, asjad ei käi nõnda lihtsalt; vaja on suuremat pingutamist.
Konverentsikülalistele on korraldatud ülikooli sööklas kolmekäigune lõuna. Tore, mõtlen oma kirju haridustee paljudele ülikoolisööklatele. Reaalsus on aga karmim, sest söökla on tegelikult ajutine varjualune, teenindajad aeglased (umbes 100 inimest seisab sabas tunni) ega eriti võõrkeeli ei räägi ning süsteem on selline, et magustoidu saamiseks tuleb minna tagasi leti äärde, muust sabast mööda, siis antakse magustoit või kohv. Praktikas tähendab see, et kesse enam viitsib, st magustoit jääb välja võtmata. Kandikud on 3 cm laiemad kui kandikuriiulid.
Loen mineraalvee pudelilt, et kõnealune mark on asutatud aastal 19xx. „Vat kui põnev,” mõtlen, „just samal aastal sündis sõber X!” Keemilist koostist lugedes märkan, et kirjas on ka kuupäev, millal anti ammutusluba. Nagu võite arvata (st miks ma seda siin kirjutan), on see olnud nimetatud aastal ja just see 0,27% tõenäosusega kuupäev, mil nimetatud sõber sündis!! Kindlasti on tal hea meel teada saada, et kaugel Portugalis on mineraalvesi, mida puuritud täpselt samast päevast saati, mil Euroopa mandri vastasnurgas nägi ilmavalgust just tema.
Lõunamaine olustik tungib sööklasse sellega, et sööklasse siseneb professionaalne kerjus. Ma ei saa küll ta nutulaulust aru, aga mis muud saab see olla, et „olen juba nädal aega söömata”. Kerjus on veel noor, ilmselt teeb koolipoiss taskuraha; aga näitlejaoskust jääb tal veel tublisti vajaka. Näo võinuks ta enne inimeste tülitamist mustaks määrida ja selga panna mõned katkisemad riided, väike paast legendi toetuseks ei teeks ka paha, aga praeguses konfiguratsioonis on ta nii uskumatu, et saan päris kurjaks. Naisolevustega on tal edu rohkem.
Pärast lõunat juhtun ilma jääma keemia- ja meditsiiniteemalisest ettekandest (sest kavas on ainult napakas pealkiri, teemat mitte), aga see-eest on üks esimeses saalis selle ajal olevatest ettekannetest nauditav etteaste tõlgilt, kes jutustab oma elukutse eripärast. Põnev, isegi kui seos konverentsi teemaga napivõitu (kuigi midagi ei saa laupäevase täiesti teemakohatu mul-on-kodus-sada-aurumasinat-ettekande vastu).
Õhtul konverentsiõhtusöök, mis väljakuulutatud restorani kõrval mehhiko restoranis. See on suur ja uhke (kuigi oma raha eest). Juhtun kõrvuti umbes 70-aastase taiwaniameerika hüdrotehnikainseneriga, kes veetnud suure osa elust Hollandis, nagu teada saan. Ta kõneleb sulni stereotüüpse hiina aktsendiga, kus R-hääliku asemel L. Edasi istub venelane, ürituse kõvim fotograaf (mul ei õnnestu näha, mis marki kere tal on, aga objektiiv on L-klassi oma ja välk on Speedlite 580EX-i vana mudel). Restorani põhiatraktsioon on grill-liha serveerimine otse varrastelt (tuleb vaadata, et kõrvad ette ei jää). Märgata võib, et suure restoranisaali ainus turvakaamera jälgib grillahje. Tasumine on nutikal meetodil: igale saabunule antakse sedel, millel read „praad”, „vein”, „õlu”, „leib”, „jook” jne, kuhu kes tahes kelner iga tellimuse märgib; pärast viiakse sedel kassasse ja makstakse selle järgi.
Tudengiaegsel õpingukaaslasel on sünnipäev. Ma ei ole teda seni vist kunagi sünnipäeva puhul õnnitlenudki (ja seni arvasin ka, et on 29. mail).
No comments:
Post a Comment