Puhub külm tuul. Et puud on juba lehes, kostab õuest meeldivat ja suvist puudesahinat.
Kõrvalttoa hispaanlane tuleb rääkima mingit pikka lugu, kuidas minu tekstist ollagi mingi jupp puudunud ja kõik on korras. Ma ei saa midagi aru, aga pikapeale hakkab selguma, et ta peab mind kaks tuba edasi töötavaks poolakaks ja on otsustanud meili asemel (mis läheks kindlasti kohale) tulla rääkima suusõnal. Kuidas aga öelda, et kuigi me kõik kolm oleme töötanud siin majas koos neli aastat, ei ole mina tema? Seega kiidan takka, et saan aru, et ta võimalikult kiiresti oma jutuga mäele jõuaks ja ära läheks.
Toimetatavas tõlkes on eesti keelde ümber pandud ametikiri, mis originaalis algab sõnadega Dear Sir. Kes pakub, mis oli eesti tõlkes?
Õige vastus: muidugi „Lugupeetud härra!” Ma tegin selle peale selliseid häälitsusi, et toanaaber eraldi küsis, mis mul on. Mu vaimusilmas ütleb seda miskipärast Katrin Karisma ja edasi läheb tekst nagu „Tõld on valmis! Klooster ootab teid ja ...reliikviat!”
Õhtul selgub, et postkontor on mu Amazoni paki ära kaotanud, sest ajamasina taolises jaamapostkontoris (kus on minu ees 30 inimest ja aega 10 minutit) seda ei ole. Onkel käib otsimas mitu korda ja pean kirjutama paberile aadressi ja telefoni. Jutt käib muide prantsuse keeles.
Korterile lähenedes näen, et maja taga hiljuti puhastatud järsakul võbeleb midagi kännu juures. Vaatan paremini: see on rähn, kes seda nokib. Nokib, mitte ei tao!
Hiljem arutelu teemal, kui väga sarnanevad õppejõud NV ja Dibley vikaari sõber Jim Trott.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment