T, 1291. päev: vastik

Juhtun leidma, mida ka siinse blogi ühe stammlugeja poolt arvatavasti kõrgesti austatud avaliku elu tegelane on öelnud asjade kohta, millest ei tea ta tuhkagi. Saan päris kurjaks, sest vastasleeri mahategemiseks ja oma dogmade edendamiseks on ta lähtunud vastasleeri ajast ja arust seisukohtadest, täpsemalt sellistest, mis valdasid 1950.–1960. aastatel, aga ta serveerib neid nüüdisaegsete ideedena. Vastik. Avaliku elu tegelasena peab ta teadma, et paljud piiratuma mõttelaadiga inimesed vahivad talle suhu ja võtavad iga tema sõna puhta kullana, mis teeb ta taolise valetamise pärast eriti vastikuks. Minu arvamus temast ja ajalehe arvamuslugudest üldse, mis oli ennegi väga madal, jääb kindlasti samasuguseks.

Feisspukis on kolleeg hõisanud, et kui tore, Eesti päritolu kirjaniku tükk „Puhastus” etendub New Yorgis! Seda ei ole kommenteerinud keegi, mispeale kirjutan, et kui oleksin sadist, annaksin oma raamatu edasi, aga ei ole, nii et lebagu rahus vanapaberi hulgas. Muidugi viskuvad džotile need, kelle arust taoline mõtteavaldus teotab pühadust, nii et pean oma seisukohta selgitama (et kõnealune raamat oli saast ja p..k), mis aga valab õli tulle. Üks daam kirjutab vihaga, et ma ei olevat üldse aru saanud, mida autor „tegelikult” raamatuga öelda tahtis. Vastan, et olen saanud küll, auhinda tahtis! ☺ Vaidlus muidugi eskaleerub ja kopipeistin siia blogisse Eesti-blogist põhjalikuma ülevaate, kus loetlen üles olulisemad vead, mida see väidetavalt ajalooteemaline romaan sisaldab (näiteks autor väidab, nagu ei teadnud N. Liidus inimesed Tšernobõlist üldse midagi; teati küll, sest sellest teatati paar päeva hiljem glasnosti vaimus ametlikult (kuigi väga ilustades) ja pealegi kuulati vähemalt Eestis palju Ameerika Häält ja BBC-d ning Põhja-Eestis vaadati Soome TV-d; seda olnuks ülilihtne tollast aega mäletavatelt väga paljudelt inimestelt järele küsida, aga autor nii ei teinud). Seepeale vastab sama daam, et ega tegelikult ei peagi ajalooteemaline raamat olema ajaloos täpne (!), peaasi on ikka mõte. Selle peale lisan oma ülevaatesse postskriptumi, kus lahkesti tänan asja ära seletamise eest, et ka kirjanduses pühitseb eesmärk abinõu ehk kirjandusliku edu nimel on lubatud võltisimine ja lugejale näkku valetamine.