30.11.07

R, 553. päev: jälle kakskümmend viis

Täna saab mööda 25 a nn teisest sünnipäevast.

Jube palju tööd. Lõuna paiku käin postkontoris (South Parki I, II ja V hooaja plaadid). Väljun pisut liiga hilja ja näen tänavat ületades, et vajalik buss jõuab peatusse minust mitu minutit varem. Oh mis tore, et mina ei ole ainus, kes väga tahab selle peale jõuda (lõuna ajal bussiga mu postkontoris käimine nõuab täpset ajastust), ja et bussijuht on nõnda lahke, et ootab ära ka minu. Piletiostul buss juba liigub, peatusest edasi, pidurdab enne peateele keeramist, mu letile asetatud raha veereb täpselt õigesse lahtrisse, bussijuht ütleb „ohoh!”, annab vajaliku raha tagasi ja annab pileti.

Postkontori ukse taga on 12 inimest, ma olen kuues. (Tegelikult teine, aga hetkel, mil saba moodustub, ei ole ma ukse juures ja jään nõnda kuuendaks.) Kell 13.30 avaneb kolmest kassast üks. Esimesel läheb kähku, teisel niisamuti, aga kolmas asub postkontorit loteriipiletitest tühjaks ostma. Läheb vähemalt 10 minutit, kuni kassiir loteriipiletite vöötkoodid ükshaaval ära kontrollib. Terve saba vaatab närviliselt kella, saba neljas inimene vannub kõva häälega ja lahkub. Jälgin aknast mööduvaid busse, parim oleks saada bussile, mis läheb sõiduplaani järgi 13.38 (tavaliselt jõuab selle peale), siis läheb umbes 13.55 veel üks ja kell 13.57 viimane, millega enne lõuna viimast lubatud lõppu (14.30) kohale jõuab.

Teine kassiir saabub lõunalt kell 13.38. Mis see mõni minut siia-sinna ikka teeb, eksju, eriti riigiasutuses, kus riigipea pilt seinal. (Aga ega ta siis kohe luuki ava, vaid hoopis kaob taharuumi.)

Tüütu geelipäine loteriihuviline lahkub oma varandusega kell 13.41. Minu ees inimesel läheb ruttu ja ise lahkun kell 13.44. Märkan, et 13.38 bussi ei ole ikka läinud, ruttan peatusse ja seal see juba kell 13.46 tulebki.

Aga õhtul saan suisa kiita, mitmelt inimeselt. Nimelt on peale tõlkimise ja tõlgete kontrollimise ka vanade tõlgete ajakohastamist (lähteteksti muudatuste sissekandmist tõlkesse). Muudetud kohtade leidmiseks antakse tavaliselt kaasa jälitatud muudatustega fail, mis võrdleb uut ja vana lähteteksti. Tänaseks on üles antud tõlke ajakohastamine, mida on juba kord ajakohastatud, ja eksikombel on kaasa pandud mitte praeguse lähteteksti ja eelmise versiooni, vaid eelmise versiooni ja algse versiooni võrdlus. Meilis on appikarjeid, et lähtetekstis on kaks pikka lauset teksti rohkem kui muudatusi näitavas failis, mille kõik muudatused on muudetavas tõlkes juba olemas. Teen siis ise võrdlusfaili praeguse lähteteksti ja eelmise versiooni vahel, mille pealt kõik muudatused ilusti näha (sest väikesi muudatusi on mitu veel), ning saadan laiali.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis, mille tööstuskaupade osakonnas näen müügil South Parki plaate. Rõõmustan, sest mul on parasjagu kotis I, II ja V hooaja plaadid ning tore oleks täiendada ka vahepealsete III ja IV hooaja omadega. Aga etskae, ka poes on müügil ainult I, II ja V hooaja plaadid.

Õhtul parandan oma kursuse kodutöid ja vaatan mõistagi South Parki ajaloolist algust. Eestis tuli muiste telekast ainult I ja II hooaeg (mida tõlkis koolivend T.K., kes on eesti keelde leiutanud sõna persevest; South Parki I hooaja 3. osas leiutas ta koletise Scuzzlebutt nime vasteks Pasapepp), huumorivaesed nagu me oleme, ju siis leidis keegi programmijuht, et Eesti rahvale ei ole nii peent huumorit vaja, pigem vaadaku kannaga-pähe-filme ja tantse tähtedega.

29.11.07

N, 552. päev: Hiina piinamine

Bussiraamatust saab teada, et 1930. aasta paiku lasknud Hitler tagasi saata austajannade saadetud kolm tikitud taskurätti ja juurde lisada, et ta ei taha, et tema näopilti tikitaks taskurättidele. Hiljem olla ära keelanud ka näopildiga koogid (mis arvestades, mida taskurättide ja kookidega tavaliselt tehakse, on täiesti arusaadav).

Satun kolmandat korda kirjatarvete lao ukse juurde ajal, mil see on lahti. Nüüd on mul kasutada uus pliiats (toakaaslase S-i laua reguleerijad võtsid eelmise kogemata kaasa) ja joonlaud, puidust, mille otsi on saetud nüri saega ja mis on liivapaberit näinud natuke vähem kui mu eelmine puitjoonlaud, mis mul oli umbes VII klassis ja mille peal on senini alles ühe klassikirjandi ajast (mil õpetaja mind klassi teise otsa pagendas, joonlauata) klassivend Andrese käekirjaga küsimus: „Mis olid mõisniku ja piimamehe nimed?” – ja klassivend Toomase käekirjaga vastus: „Tõnu Prillup” – siis ilmselt sai õpetaja sellele teatevahetusele jaole. Nad vähemalt teadsid, millest raamat oli, mitte nagu klassivend Erki, kes paar aastat varem luges raamatu „Külmale maale” asemel suvel kogemata läbi hoopis „Jäise raamatu” ning siis sügisel tunnis imestas, et mis Väljaotsa Jaan ja hingepiinad, kui tema loetud raamatus olid hoopis meremehed ja lõbusad pingviinid!

Vahepeal ports tööd, siis prantsuse keelde. Õhtupoolne vahetus ei ole minu jaoks. Pärast meenutan, et läbi kooliaja oli mul kõige halvem õppeedukus just õhtupoolses vahetuses. Tunnen, kuidas tähelepanuvõime muudkui väheneb ja väheneb. Igas tunnis teevad kaks inimest ettekande, pärast vaheaega räägib slovakk mingist guyballi-taolisest spordialast, mille ungarikeelne nimi on Tengo ning mis olevat maailmas ja eriti Slovakkias tohutult populaarne, aga millest kõik ülejäänud (peale tšehhi) kuulevad esimest korda. Ettekande lõpuks on tähelepanuvõimest järel väga vähe (vahest oleks rohkem, kui ettekanne olnuks huvitavam). Ja siis, kui mu arust on möödunud juba päratu hulk aega ja sisemise kella järgi peaks varsti hakkama asju kokku pakkima, piilun kella ja näen, et ohoh, see on alles 16.50, veel 40 minutit piinelda!

Järgmine nädal on kontrolltöö ja minu kord pidada ettekannet. Ettekandest ma enne nädalavahetust parem ei mõtle. Kontrolltöös pidada olema valikvastustega ülesandeid, kus grammatikapeensusi teada tahetakse. Küllap tuleb nendele vastamisel kasutada strateegiat, kus valin algul kõige loogilisemana tunduva variandi ja siis märgin õigeks sellele hoopis risti vastupidise.

Ja see ei ole mitte kõik... Nimelt kui jäänud on veel vähem kui pool tundi ning tähelepanuvõime täiesti ümmargune null, teeme tutvust prantsuse kaudse kõnega. Õpikus tutvustatakse seda nõnda: esmalt neli näitelauset ja siis harjutus, et täida lüngad. Mingeid seletusi ei ole. (Eks õpilased ole ise süüdi, miks nad siis prantsuse keelt ei oska, mida oskab [vähemalt õpiku koostajate meelest] kogu ülejäänud progressiivne inimkond, eelistatavalt ainsa keelena.) Mul on tunne, et lööks kedagi, vajuks kolinal laua peale magama või harjutuse kirjutamise asemel sodiks raamatu ära. Grammatikaraamatus on asi lahti seletatud, leheküljetäis reegleid. Ja me peame tegema sellele järgnevat harjutust, mille kestel ilmub paranduste asemel paberile suuri musti pusasid. Kohusetunne on ikka kole asi...

Aga homme hommikul lähen postkontorisse South Parki plaatide järele. Screw you guys, I'm going home... (sain sünnipäevaks Cartmani pildiga ja sama sõnumiga märgi; peaks selle järgmine kord prantsuse keele tunni lõpus rinda pistma).

* * *

Ka täna on Kirikmäel poole seitsme paiku suur ummik. (Vahest on kiirtee katki ja autovoog peab läbistama linna.) Tahan (nagu eile) sõita Kõrgmetsa maksimarketisse. Külm on, ei jõua õiget bussi ära oodata, lähen jaamani teise bussiga. Jaamas selgub, et poeni minev buss (mis sõidab Kirikmäelt jaamani täpselt sama teed pidi) on juba enne sõiduplaani lahkunud (samas ma oma bussist mööduvat bussi ei täheldanud). No ootan ligi veerand tundi; ka järgmine buss on sõiduplaanist nii palju ees, et peaaegu jään sellestki maha. Huvitav, kuidas näiteks vedurijuhid suudavad sõiduplaanist kinni pidada, aga bussijuhid mitte?

28.11.07

K, 551. päev: veel üks reha

Hommik on erakordselt selge, päike paistab ja on karge talvehommik.

Päeval päike jätkub ja lõunale minnes näen, kuidas sama puu ladvas tahavad istuda kuuest harakast koosnev seltsing ja vares. Harakatele ilmselgelt ei meeldi istuda varesega samas puuladvas; samas see on vareste seas populaarne valvekoht.

Tööl on jube koormus, ilmselt need, kellele me tõlgime, tahavad vajalikud dokustaadid valmis saada enne jõule ning uusi töid tuleb uksest ja aknast.

Õhtul on taevas selge ja ilm siinmaa kohta väga külm. Vaja oleks minna poodi, seekord vahelduse mõttes Kõrgmetsa maksimarketisse, aga sealt tulek tähendab 20-minutist jalutamist. JFK avenüül on ummik ja bussi, mis sinna läheb, ei tule hulk aega, ja kui tuleb, siis on nii täis, et otsustan sinna mitte trügida. Siis mõtlen ringi, et mis ma järgmist ootan, parem lähen otse korterisse, aga, sunnik, eks kolm bussi, mis Kirikmäelt korteri juurde sõidavad, käi troikana ja oodata tuleb väga kaua. Siis lõpuks tulen.

Bussiraamatust saab teada, et 1925. aastal pärandas Müncheni direktorilesk pr Meindl Hitlerile palmi, mille see rõõmuga vastu võttis.

D. maantee laternapostide külge riputatud sinised viisnurgad on sisse lülitatud ja lausa kiirgavad külmust. Üleval rõdul näitab kraadiklaas pluss kahte, seega all tänaval on vähemalt miinus kaks. Taevas on selge ja Perseuse tähtkujus olev komeet on näha ainult binokliga (oktoobri alguses väljapaiskunud gaasipilv on levinud nii laiali, et enam hästi ei paista).

Siis selgub, et nädala alguses Kirikmäe prismast ostetud 4-osane kogumikplaat on taas kord selline, millel midagi mitu korda ja midagi puudu: seal sisalduvad plaadid nr 1, 3, 4 ja 4.

27.11.07

T, 550. päev: töö-töö-töö

Tööl koosolek, kus üritatakse harutada kiire tööga seotud segasust (mis tekkis sellest, et eri keelte välishindajad ei ole juhiseid täpselt järginud). Umbes pool tundi pärast seda, kui olen eesti tõlke ära saatnud, tuleb meil, et mis valmis, me alles saime teate, et eesti fail on läbi vaadatud! Vastan, et mis värk, mina sain sama meili juba hommikul ja failis, mis mul käsil oli, olid eesti välishindaja parandused sees.

Akna taga (üle tänava, kuuse otsas) käib korraks kanakull, kollased jalad ja nokk on näha.

26.11.07

E, 549. päev: Die Einleitung

Alustan uue bussiraamatuga, Briefe an Hitler. Saan teada, et väga isiklikele kirjadele ei vastatud, aga kui naissoost korduvkirjutajad lõpuks ähvardasid, et tahavad tulla armastatu kallistamiseks Berliini, siis saadeti neile riigi julgeoleku ohustamise eest politsei koju.

Satun koosolekule, kus räägitakse uuest IT-lahendusest. Olen midagi vist märkinud endale valesti, sest see on prantsuse keeles. Igav on, ehkki umbkaudu saan aru, mida räägitakse. Kahetsen, et pool tundi ära raiskasin, midagi kasulikku (sellist, mida mujalt teada ei saaks) ma teada ei saa; homme pidada tulema ka põhjalik kasutusjuhend, sh inglise keeles. Süsteemi tutvustaja (ma ei tea ta nime ega osakonda) meenutab näo poolest mõneti selle kunagise telesarja üht peategelast, mille tunnusmeloodia autor oli tegelikult Peter Kreuder.

Siis mul on tõlkesaalis ülehomseks 12 lk tõlkida ja kui ma olen 20 minutiga sellest edukalt kuuendiku selja taha jätnud, tõstab mind kohalt kolleeg M2 (tõlkesaalis on igale keelele üks arvuti), kellel on tähtaeg homme. Tal on näpus Silvet, usutavasti sama eksemplar, mis ennevanasti oli kolleeg R-il, sest ka selle köide on seljast katki (muidugi võimatu ei ole, et ka talle meeldib sellel sõrme järjeks hoida). No mina muidugi filoloog ei ole ja seetõttu ei tea keeleasjadest midagi, näiteks keelest, mida arvan oskavat, keelde, mida samuti arvan oskavat, tõlkimiseks rohke tõlkemälu toel üldsõnastikku (sajandivanust üldsõnastikku) ei vaja, nii et ärge pange mu tähelepanekut pahaks, ma ei tea, kuidas komme on.

Õhtul Kirikmäe Prismas, uurin selle plaadiriiulit. Nappi oopeririiulit ei ole juulist, kui ma sellest „Nürnbergi meisterlauljad” ära ostsin, uute plaatidega enam täiendatud. Helikogusse sigineb jazzikogumik ja plaat, millel Richard Straussi Also sprach Zarathustra, mille sissejuhatust teab iga Kubricku- ja/või ulmefilmihuviline une pealt ja mida kunagi filharmoonia kontserdisaalis ühe Leedu orkestri esituses kuulsin, aga selle kontserdi koleelamuse kirjeldus on pikk lugu ja ma ei viitsi seda praegu üles tähendada... vahest mõni teine kord. Oodake...

25.11.07

P, 548. päev: udu

Udu, külm, sajab vihma. Matk jääb ära. Loen, saan läbi linnuste padjaraamatu (mida suuruse tõttu on olnud tülikas kaasas tassida).

24.11.07

L, 547. päev: uni

Magan kaua. Loen, saan läbi Durrelli eluloo. Tundub, et olen seda lugenud mitu kuud (672 lk), aga kui järjehoidjateks olnud bussipileteid ära nopin, näen, et vanim on alles 15. oktoobrist.

Teen natuke teoreetilisi ettevalmistusi matkaks Saksa Saaremaal.

23.11.07

R, 546. päev: meenutused

Kirjutan meili inimesele, kellest ma täpselt ei tea, kas ta on elus või surnud. Interneti andmeil on ta elus olnud viimati 2005. aastal, aga mul on mälestus, nagu oleks ma umbes samal ajal näinud kuskil ta nekroloogi. Rahvusraamatukogu raamatuandmebaasi järgi (kus on autorite, tõlkijate jne eluaastad nime taga kirjas) peaks ta elus olema, aga kes teab, kõhe ikkagi, vastuse saamises kindel ma ei ole.

Päeva uudis on see, et saan teada, et siinmaa au ja uhkus, mõistus ja südametunnistus, vend ja seltsimees tohutu Kuke spordikeskus on suletud, sest selle kuumaveesüsteemi on elama asunud legionellabakter, mis nakkab, nagu ma hiljuti teada sain, niivõrd mitte vee joomisel, vaid piisknakkuse kaudu, st kuuma nakatunud veeauru sissehingamisel. Eelmisel aastal oli sedasama leitud ka meie maja kuumaveesüsteemist, aga õnneks meil tööjuures dušši ei ole (mis tuletab meelde mu eelmised kaks töökohta (kontorit), kus ühes oli ja teises oli suisa saun, kuigi esimesest räägiti ainult jutte, kuidas „keegi” seda „kunagi” kasutanud, ja teises oli kontori arhiiv). Ja siis mõni aeg hiljem tuli turvapealikult teine meil, et ärge enam pabistage, meie maja süsteem on puhas.

Sööklast lahkudes väljub minu ees trobikond eesti kolleege maailma suurimast tõlketeenistusest ühes nende ülemusega ja mu mälu, mis mõnikord vajab nimede meenutamiseks pikka sundkäivitamist – ükspäev läks mitu tundi, enne kui meenus, mis perekonnanimi oli 12 a tagasi majanaabril Toomasel (kes oli oma sõnutsi suur jazzihuviline, minu silmis aga ainult hetkeni, mil ta ei suutnud ära tunda, mis bänd oli jazzfestivalil üllatuskülalisena äkki lavale ilmunud „svingibänd”, ning läks ebamusikaalsete ja igavlevate seltsidaamide saatel minema, mida järgmisel hommikul teada saades, mis bänd see tegelikult oli – Manhattan Transfer, tollal veel kahetunnise tiheda kontserdi andmiseks parimas vormis – kibedasti kahetses), – ei suuda kogu tagasijalutuse aja meenutada, mis on ta nimi. See meenub küll, et ta oli siis, kui ma käisin IX klassis, meil koolis inglise keele praktikant.

Päeval maadlen oma pika ja tüütu tekstiga, saan umbes 90% valmis. Nädala alguses hakkab paras hullumaja: olen saanud kutse koosolekule, mille teemaks on märgitud ühe asutuse nimetus ja töö number, mis tõotab kiiret ja karmi tegevust järgmisel nädalal, mil tööd niigi palju.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Filmiõhtu sisustab paar jagu sarjast Absolutely Fabulous (nagu ka eile, kuigi eile tuvastasin, et skannimisprogramm ja DVD näitamise programm ilmselt kasutavad sama kuvadraiverit (kui see on võimalik, ma ei tea), sest skannimise ajal hakkab DVD pilt koledasti hakkima) ja osi „Simpsonite” 4. hooaja kogumikult, sh lemmikosad A Streetcar Named Marge ja New Kid on the Block, millest mõlemast on koduses kõnepruugis palju repliike: esimesest „Sounds interesting!” ja „I'm living in a cuckoo clock!” ning teisest „Could you please wear pants!”, „It's attracting wildlife!”, „Bart, put it down! Put it down, Bart!”, „I wore my extra large pants for nothing! Nothing!”, „All you can eat! All you can eat!”, „Can't talk, eating!”, „Now that is good labna!”, „That could have been me!” ja „I heard they shaved a gorilla”.

22.11.07

N, 545. päev: see ei söö

Prantsuse keeles saab teada, et osad prantslased ikka teevad tööd kah – need, kes töötavad erasektoris. Riigisektoris, siiski, pannakse pliiats kella kukkumisel klõpsti! lauale ja minnakse koju.

Õhtul on 12 kraadi sooja.

21.11.07

K, 544. päev: could outconsume

Päeva suursaavutused on sellised. Esiteks see, et toimetan väga igavat ja väga pikka teksti, mis ajab une peale. Seal on äkki osundatud üht XVIII saj filosoofi ning mul tekib hetkeks paanika, et kust ma selle eesti keeles järele kontrollin; aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – usinad kooliõpilased on selle üles tähendanud eesti Vikipeediasse. Et samas sõnastuses on sama tekstilõiku mitmel pool mujalgi (ka mul käsil olevas tõlkes), oletan, et ju siis on vast tõesti õige.

Teine on see, et mitu nädalat ei ole hiir kõssanudki, kui teda aeglaselt liigutada, kursori liigutamiseks peab hiirt järskude nõksatustega rebima (ja õige koha leidmiseks mitu korda edasi-tagasi). Ükspäev proovisin hiirekuuli puhastada, aga eriti paremaks ei läinud. Täna teen hiire uuesti lahti, torgin sisemust sõrmega ja leian, et rullide peal olev tume riba, mida ma olin varem arvanud kummiks, on tegelikult paakunud tolm. Kratsin selle ära ja ennäe! Hiir töötab nagu muiste.

Just sel põhjusel ongi mul omal optiline hiir.

Õhtul on talv kohe väga läbi, õues on 10 kraadi sooja.

20.11.07

T, 543. päev: tali läbi

Tali on läbi, õues on kaheksa kraadi sooja, sall jääb nagisse. Vihmane november jätkub.

19.11.07

E, 542. päev: the British airmen

Enamikul inimestest jookseb mõte nagu siil.

Osadel jookseb nagu rebane.

Ent mõnel hüppab nagu suunataju kaotanud konn. Vat neid ma kardan.

* * *

Vaatan viimase osa sarjast 'Allo 'Allo!, mille plaat mul on. Kahju, et 5. hooaja plaate enam müügil ei ole; kuigi teisalt umbes sellest alates oli kunagi mul olemas video peal. Aga võib-olla tuleb, nagu peaks peagi ilmuma ka 6. hooaja plaat. Hooaegu oli kokku umbes 8 ja viimasele osale järgnes tunnine eriosa, kus peategelased kohtuvad pärast sõda ja meenutavad parimaid hetki.

'Allo 'Allo! huvilistele teadmiseks (kes veel ei tea), et lennufirmas airBaltic on see sari suure au sees (kuuldavasti pidavat seal olema üks lemmikväljendeid you stupid woman!), sest firma tegevjuht on juhtumisi Herr Flick.

Ning kuuldavasti keelatud 1980. aastail, kui 'Allo 'Allo! esimest korda telekast tuli, Briti lenduritel ametlikult ära suhelda Prantsusmaa lennujuhtidega 'Allo 'Allo! vaimus (nt zis is Mr Nighthawk või listen very carefully, I say zis oonly oonce).

Selgituse, kes on britt, esitas toredasti India päritolu britist sõber: There are Englishmen, Irish, Scots, and Welsh. All the rest are British.

18.11.07

P, 541. päev: matk

Kahe päeva jooksul teine matk, sedapuhku eesti seltsiga C-st T-sse. Eileõhtune pori on saabaste küljes ära kuivanud olekusse, et korteris on põrand puhas, aga koridoris jääb teel liftini igast teisest sammust maha mullatükk. Korjan suuremad tükid üles ja poetan maja ees lillekasti.

Jaamas (kuhu saab tänu eelmisest korrast tunni varajasemale kellaajale ontlikul viisil bussiga) selgub, et matkahuvilistest on eestlasi vähemus: umbes 14 inimesest ainult 4.

C-s tuleb kõigepealt otsida üles eelmine kord peidetud Eesti asi. Näib, et eelmisel matkal olnud (kust ma puudusin) kas ei mäleta peitmise kohta või ei pannud seda tähele (seltskonnaga matkates on ju matkalised ikka pimedad ja kurdid selle suhtes, mis juhtub väljaspool matkarada). Ka sõbrale ehk eelmise matka korraldajale (kes on kodus haige) helistamise õlekõrs ei aita muud, kui et otsing kandub mõnikümmend meetrit edasi. Vaatepilt sarnaneb kokkuvõttes sellele, kui orav täpselt ei mäleta, kuhu ta pähkli peitis, ning mööda metsaalust ringi kargab ja siit-sealt otsib. Ühesõnaga, Eesti asi jääb leidmata. Võimalik, et selle on leidnud kohalikud c-lased ja rõõmustasid.

Eesti asja otsimisel hindan saksa keele oskust üle: jään jänni sellise keeruka mõtte väljendamisega nagu „mul tuli ennist mõte, kui järgmine kord on matkal inimesi ainult paar tükki, siis läheb Eesti asja manustamine vaevarohkeks”. Aga sakslane on viisakas ega tee numbrit.

Läti Vabariigi aastapäev unustatakse üldse ära ja kaasasolnud lätlane seda ka ei ütle.

Siis tagasi jaama ja orgu mööda edasi. Tee on suhteliselt rahulik, tõusud on vaiksed ja kuni mudase metsateeni umbes kolmveerandil teel tundub imelik, miks on siinmaa raudtee tähistanud selle matkatee kolme saapaga. Muidugi, ega tegelikult siinmaal ju mägesid ei ole (mägedeks nimetatud osa on tegelikult kuni 200 m sügavate uhteorgudega lavamaa), nii et see ongi kõige karmim, mida siinmaa loodusel pakkuda on. Teisalt võib mujal sattuda palju raskemale rajale; siin on tõusud-langused ainult saja meetri kanti, septembris oli üks üle kahesaja (ja mägi – sobiliku nimega Kapp – püsis enne pikalt otse ees).

Metsas arvab mõni meie seast heaks kõndida mitte teel, vaid metsa all sambla sees. Vat just sellepärast ongi matkateed tähistatud, et inimesed metsaalust ära ei tallaks. (Mis meenutab kunagist ekspeditsiooni esivanemate maile, kus oli kaardile märgitud kunagisel teel tuulemurd või kahemeetrine rohi ning vend arvas, et siia peaks korraldama roheliste rattaretke, pärast kaht tuhandet jalgratturit oleks tee missugune!)

Siis umbes kahel kolmandikul on märtsis 1945 allakukkunud lennuki rusud (osa, kunstipäraselt paigutatud) ja hukkunud kuue inimese hauad. Rusud on ettenägelikult kõrge võrkaia sees (Soome lennundusarheoloog Hannu Valtonen on väitnud, et „aine jäävuse seadus lennukirusude suhtes ei kehti”); alles on tiivaotsad mootorigondlitest väljaspool (mulle tundub, et tiivad on tagurpidi, aga kindel ma ei ole; tiiva alaküljel on tavaliselt palju hooldusluugikesi, mida ei paista, seega on tiivad siiski vist õigetpidi), tüürideta, tunnusteta, kahe mootori jäänused ja tükike sabaosa (tagurpidi, lennukikoodiga) koos parema stabilisaatoriga (kõrgustüürita). Mootorigondlite vaheline osa ja kere on kadunud. Tiiva sees paistab paiguti Briti lennukites kasutatud kromaatrohelist sisevärvi, mis on edukalt ilmastikku talunud 62½ aastat (ja osundades 1939. aasta poliitikaraamatu „Nüüdse Euroopa juhid” kaardilegendi: „Taani. Elab võist ja munadest. Ja tänan küsimast, elab väga hästi.”).

Siis matk jätkub, läbime oru, vastasküljel tõuseb tee taas mäkke, satume väga mudasele metsateele. Tegelikult ei ole see nii mudane, kui paistab, sest pori on üpris kuiv ja kannab ning kuigi saapa külge jääb suuri klompe, ei vaju siiski sisse rohkem kui 1 cm. Kui kõndida mööda lohistijälge, siis veel vähem. Ja seda teed jätkub umbes pool kilomeetrit. Algul ragistab enamik läbi risu täis metsaaluse tee kõrval, siis läheb nõlv liiga järsuks ja nad tulevad tee peale tagasi; samas läheb tee märjaks ja kõndida tuleb kitsal teepeenral.

Edasi piknik; siis taas kord laskumine orgu, orus klooster (pseudoromaani, ajaloolisi seiku arvestades pakun, et valdavalt sõjajärgne ehitis). Pärast kloostrit äkiline siksakitav tõus. Ühes kohas on piki orgu tore vaade, mida arjergard pildistama jääb ja avangard eemaldub nägemisulatusest välja. Saame nad kätte alles paari kilomeetri pärast, kus nad ootavad. Muidugi läksid nad valesti, sest ega neil kaarte olnud ja ega siis saa oletada, et kaardita matkajad jälgiksid puude peal kollaseid märke. Teisalt oli valitud teekond natuke lühem ja oluliselt tasasem kui kaardile märgitu.

Alevis, mille prantsuse nimi on Kolmneitsit ja saksa nimi U-lingen, seisab sissesõidul pika toruga suurtükk, milles tuvastan 88 mm suurtüki, aga teistsugusel lafetil kui matka lähtealevi linnuse ees oleval suurtükil PaK 43/41 (kus on kaherattane lafett nagu välisuurtükkidel tavaliselt), umbes selline nagu 88 mm õhutõrjesuurtükil. Samas ei ole näha 88 mm õhutõrjesuurtüki toru peal ja all olnud silindreid ning juhtimissüsteem on palju lihtsam. Kiikan, kas suurtüki pöördemehhanism on 360°; on, seega peaks suurtükk olema mitte metalli kokkuostu sattunud osadega õhutõrjesuurtükk, vaid üpris terviklik tankitõrjesuurtükk PaK 43, esimene 88 mm õhutõrjesuurtükist arendatud tankitõrjesuurtüki mudel. (Nagu pärast leian, oligi tankitõrjesuurtükil PaK 43 õhutõrjesuurtüki 4 jalaga lafett, mille alla sai transpordiks kinnitada kaks 2-rattalist telge.) See oli ühel pool rinnet armastatud ja teisel pool kardetud relv, mille mürsk läks igasugusest tolleaegsest tankisoomusest läbi nagu võist, ka paari kilomeetri kauguselt.

Siis jaama, kus on 20 minutit aega. Et see on siinmaal viimane jaam ja eelmise rongi lõppjaam, seisab see ees ja saab peale minna.

Rongis võtab arutlus sellise teemaringi, et istun omaette ja loen terve tee raamatut (ikka Gerald Durrelli elulugu). Järg on kirjade juures, mida ta kirjutas oma tulevasele teisele naisele. Nende seas on lehekülg, mis algab sõnadega I have seen a thousand sunsets and sunrises ja mida biograaf nimetab silmapaistvaks proosaluuleks. See on üks ilusaimaid tekste, mida olen kunagi lugenud.

Linnas on 125. buss (pühapäevaõhtuti käib busse jaamast korterisse kord tunnis) sõiduplaanist minuti ees, aga kiire jooks aitab. Veab.

17.11.07

L, 540. päev: matk

Täidan lünga oma matkamuses ja kõnnin maha umbkaudu sama tee kui kohalik eesti selts oktoobris, kui ise olin kõleda kivipingi taga arstide tarka juttu kuulamas.

Ilm on karge, kraadiklaas näitab nelja kraadi ja riietus osutub väga täpseks, ei ole palav ega midagi.

Viimases asulas enne Metsiku Põhja piiri näen vat sellist imetabast leiutist, mis on peaaegu sama saalomonlikult geniaalne kui 1989. a Riias prill-laud naela otsas seina peal (kes tahab, see kasutab; kes ei taha, see mitte):

Teravmeelne vargusvastane seadePärast rongi (kus kaigub taskutelefonidest prantsuse räpp) viib buss (kus prantsusse räpp kaigub juba pisut vaiksemini) edasi H-ingenisse (mis on läinud ajalukku sellega, et just seal nägi 16.12.1944 varahommikul korstna otsast Ameerika vaht esimese läänlasena Arumägede rünnakut ja ütles kuulsad sõnad: „Saksa-poolsele silmapiirile tekkisid äkki mingid helendavad täpid, ei tea, mis need võiksid olla...” ja siis side katkes). Ajan kaardilt näpuga järge, sest H-ingenis on vaja teisele bussile ümber istuda. Veab, teine bussipeatus on samas üle tänava, busside vahel on 4 minutit, kumbki eriti hiljaks ei jää. Teisel bussil (prantsuse räppi enam polegi) istun oruvaadete suhtes pisut valel pool, aga näen paari suurt kulli tee äärest lendu tõusmas. Tee on käänuline, buss on pikk ja ühe eriti terava ja kitsa kurvi võtmiseks sõidab ta umbes 1,5 km edasi, keerab sealses parklas ringi ja tuleb tagasi.

Kella ühest – kui olen korterist alates peaaegu pidevalt sõitnud kaks tundi, siinmaa kohta rekord – olen kohal Punamaja külas just kõrtsi l'Italiano ees, kust septembris meie matka järel klaasid lõppesid. Topin kaardi kaarditaskusse, kinnitan kepid käe külge ja hakkan astuma.

Something for our English readers

Esimene peatus on 2 km kaugusel, kui üle piirijõe on Saksamaa pool D-linnuse varemed (alles on ringmüür ja pikuti kolmandik torni ning mügerik, mille sees on küllap veel mõni vare). See on aga oru kohal, sinna üles tuleb ronida. Külake on unine, enne linnust on nurgamaja trepil koer nii sügavas unes, et teda saaks näpuga torkida. Aga see-eest haugub pärast nii pikalt, kui ma nähtaval olen.

D-linnuse parim osaLinnusest, nagu öeldud, on alles kole vähe. Terasel silmitsemisel näen tornijäänuses üht võib-olla algupärast ava (millest on läbi pandud tross ja ankur) ja üht ilmselt kinnimüüritud ava. Näib, et torn on algselt olnud ümar ja ehitatud hiljem nelinurkseks. Sakid torni otsas on raudselt XIX saj järeleaimdus, nagu ka muud renoveerimistoöd. Vana ollust näeb ainult värava küljes, mida on alles nelja kivi jagu. Stiililt umbes XVII sajand, aga paljude vankrikriimude ja kahe-kolme musketikuuli löögilohuga. Kõrval on selgitustekstiga silt, kust saab teada, et linnuses olnud muiste tähtsaid valitsejaid ja Hollandi kuninganna täistiitlis mainitavat seda linnust seniajani.

Tagasiteel möödun Uinuva Kaunitari koerast uuesti, samade efektidega kui enne.

Edasi lõpeb piirijõe orus maantee ära ja algab suhteliselt metsik loodus. Naudin kõigi meeltega.

Jää!

SammalKui tee jõeorust ära keerab, kuulen äkki eestpoolt käänaku tagant oksapraksatust, seejärel teist. Tardun paigale ja hiilin tasakesi edasi. Kougin välja fotoka ja hoian seda võttevalmis (aasta tagasi matkal vaatasin veerand minutit tõtt hirvepaariga). Eest käänaku ja künkakese tagant kostab praksatusi veel. Kaardi järgi on seal oja, mis suubub jõkke; oletan, et loom liigub piki oja, seega peab tulema peagi nähtavale.

Ja siis tulebki, algul sarv (sarv!) ja siis karvane pea (!). Panen fotoka ära. Pragistajad on kaks karvast veist – kellest ma pisut hiljem siiski pilti teen:

Ragistaja

Siis läheb tee aegamisi orust välja lagedale lavamaale, kust avaneb vaateid. Tore õhtupoolik, rahulik, sooja umbes null kraadi, matka lõpp on ainult umbes 5 km kaugusel (saan ühe söögivahega).

Vaade

Teine vaadeEdasi teine osaliselt külmunud lomp, siis ületab matkarada küntud ja äestatud põllu, kus saja meetriga saavad saapad nõnda mullaseks, et jätkub homsekski.

Siis metsateed pidi laskumine C-x' alevisse. Jõuan püha Huberti hotellist vasakult möödudes (eesti selts läks kuu tagasi vist paremalt) läbi puude näha pisut ka alevi keskuse kirikut ja lossi. Ühes nõlvaäärses majas on filmivõtted.

Üsna täpselt jõuan jaama (ootama pean ainult 10 minutit), linnajaamast kenasti bussi peale ja korterisse.

Õhtul vaatan homseks teiseks matkaks ette valmistudes eluloofilmi Patton, mis on ligi kolmetunnisest pikkusest ja valest varustusest* hoolimata väga hea film.

* Saan väiksed naerukrambid kohas, kus CASA 2.111 lennukid osalevad tankilahingus ründelennukitena... vaesed lendurid, selle lennuki nina oli klaasist ja ninas olnud 7,62 mm kuulipilduja teinuks tankile parimal juhul ainult kriimu. Ja Tuneesia, Sitsiilia, Prantsusmaa ja Belgia on filmitud kõik Hispaanias. Aga muidu on hea film.

16.11.07

R, 539. päev: lollina, lollina, suure pika lollina

Toimetan mahukat õppematerjali, mille originaalis on – minu tõlkijakarjääri jooksul tarbetekstis esimest korda – väljend f*ck off (minu väljajätt). Muidugi mingi sõimamist sisaldava olukorra kirjelduses, aga ikka; luban teistel Kirikmäe kolleegidel, kelle tekstides selliseid mahlakusi ilmselt ei esine, minna kadedusest roheliseks. Eesti tõlkes seisab selle vasteks „kobi minema”, mis on vast tsipa liiga läbi lillede. Samas liiga jämedaks ei saa ka minna, sest siis jääks õppetund ohjeldamatu naeru pärast seisma.

Kunagi tõlkisin ühe autofirma tehnikute õppematerjali, kus valgustati ka firmafilosoofia põhimõtteid, koos nende nimetustega firma „emakeeles”. Kujutasin oma onu (kes veidi varem oli töötanud otsapidi sama firma tehnikuna) seda lugemas – ta hakanuks kindlasti valju häälega naerma. Seega tuli leevendada nende eesti keeli rõvedavõitu kõlavate sõnade visuaalset mõju (originaalis oli lihtsalt sulgudes sõna, eesti tekstis tuli sulgudes sõna ette selgitus, et see on X keeles nii ja naa).

Õhtu poole hakkab kostma õige nõrka muusikat. See tuleb välisukse korruselt, kus on kohvikus mingi pidu. Vastu tuleb nii veidras riides umbes 60-aastasi daame, et nende kõrval oleks AbFabi Bubble väga tõsises mõttes tagasihoidlik. Mida edasi, seda hullemaks läheb: välisukse ees teeb suitsu seltskond, kellest vähemalt kaks on afroparukates ja küllap krimpleenist liibuvates psühhedeelsetes kostüümides meesterahvad. Kella juures on seinal suur silt Grease (e k 'tahke määre') ja Vespa motoroller; kõige selle peale kangastub mulle, kes ma muusikale ei tunne, miskipärast Koit Toome.

Eestist saan teada, et Eesti Posti arvates tähendab väljastamisteatele kirjutatud „postisaadetist hoitakse postiasutuses kuni 16.11.2007” seda, et sellel päeval saadetist seal enam ei ole. Et sinna juurde käib veel see, et mitmekordset volitust tahetakse ära võtta, sest postkontoris puudvat paljundi, millel teha postkontori jaoks koopia, ja nõudmine kirjutada kättesaamise allkiri juba enne saadetise kättesaamist, viskab mul lõpuks üle ja kirjutan tarbijakaitsesse.

Õhtul vaatan vana ulmefilmi Alien (1979). Lähemal vaatamisel meenutab naispeaosaline väga inglise naljasarjas Not the Nine O'Clock News (1979–1982) olnud ABBA-sketšis seda daami, keda kehastas Griff Rhys Jones ja kelle kohta käisid laulusõnad one of us is ugly. Aga Alieni suur võlu on teadagi H.R.Gigeri näputööd, mille eest ta sai Oscari. Šveitsi-ajal oli ühe kaaslasega, kellest sai hiljem arhitekt (märksõnad Samuel Langhorn Clemens ja Helen Zweifel), korra jutuks, et kui õige läheks „sisearhitekt” (nagu seisis Zürichi telefoniraamatus) Gigerile külla, aga see mõte jäi kahjuks edasi arendamata. Nagu jäi mul tegemata ka matk joa juurde, mis on pildil Katarakt.

Bloggeri kinnitussõna on praegu debluti. Võin seda pakkuda eksootiliseks eesnimeks. (Ema olevat ülikoolis tuupinud ladina nimetusi nõnda, et rühmaõdedest ühel oli nagu laps Cucurbita Pepo, teisel Solanum Tuberosum jne.)

15.11.07

N, 538. päev: talv

Hommikul on mu rõdul sooja umbes kaks kraadi (kõigub 1,9 ja 2,3 °C vahel). All tänaval, kus on külmem, on valge lumevaip, millel paksust umbes pool millimetrit, autodel ja majakatustel suisa mitu sentimeetrit. Otsin välja salli ja pisut kahetsen, et mul puudub müts (põhjamaise inimesena arvan muidu, et seda siinmaal vaja ei ole).

Teen prantsuse keelt, leides, et ühe harjutuse jaoks on vaja plaati, mida mul ei ole, sest kuigi ma käisin seda laupäeval poest otsimas, ma riiulist ei leidnud, müüjalt ei küsinud ja arvasin, et ju see on raamatu vahel (nagu mäletasin). Aga valesti mäletasin. Kirjutan valmis ka kirjatüki, kuidas Mehhikost saabuv madaam Gomez kirjutab oma Pariisi võõrustajatele seiklustest lennujaama ja hotelli vahel. Nõme teema, peaaegu sama nõme kui igavene „postkaart puhkuselt”, ja see oli üles antud juba eelmiseks korraks, mil mul ei tulnudki vaimu peale, kuidas seda nii kirjutada, et õpetaja igavusest ära ei sure. (Tegelikult ei olnud mul aega ka.) Teemaarendus on siis selline, et madaam Gomez kaotas ära paberitüki hotelli nimega ja otsis vajalikuga sarnase nimega hotelle (nimed leian mõistagi sõnastikku lehitsedes). Ja lõpuks küsib, kas kutsujad ei saaks talle taksoarvet hüvitada. Igasugusele loovale kirjutamisele on tagant aidanud tutvumine jaapani kirjaniku Haruki Murakami loominguga. Tema suudab kirjutada haarava jutu eimillestki. Iseasi, kui ka vormilist poolt (prantsuse keelt) oskaks.

Nagu ikka, on lumi tekitanud liikluses pisikese kaose, mis tähendab, et kuigi väljun salli ja prantsuse keele kola otsimise tõttu liiga hilja, jõuan bussi peale, mis üleeile läks umbes 12 minutit varem (ehk siis täna jääb eelviimane buss, millega jõuab, hiljaks umbes 8 minutit ja viimane umbes 6 minutit, tavalise 4–5 minuti asemel). Aga jõuan.

Prantsuse keeles saame teada, et prantslased ei lase mööda ühtki juhust, et sõpradega koos klaas veini juua (nagu võib mäletada Jacques Tati kirjakandjafilmist, koosnes tõhus prantsuse kirjakandjatöö sellistest liigutustest: hopp! kott kõhule – hopp! kott lahti – hopp! kiri välja – hopp! kiri õieli – hopp! klaas tühjaks – hopp! kott kinni – hopp! kott seljale – hopp! jalgrattaga edasi). Ja et täna on Beaujolais' päev (novembri kolmas neljapäev), mis on ligikaudu rahvuspüha staatuses, sest see on päev, mil tänavune Beaujolais tuleb müügile. Isegi meie asutuses on sel puhul prantslaste korraldatud pidu (kuhu ma ei lähe, sest olen manustanud viimase külmetusrohu ning pigem väldiksin paratsetamooli ja alkoholi koosmõju). Kutsele olid alla kirjutanud kõik meie 42 prantslast. Põnev on see, et perekonnanimede järgi võiks tervelt veerandi neist arvata sakslasteks (enne kui näod selgeks sain, pidasin algul üht prantslast soomlaseks; ta pisut hämmeldus iga kord, kui ma talle „Hei!” ütlesin, aga numbrit ei teinud, et mis tundmatu keel ja et mis keeles teda kõnetama peaks).

Jutujärjega prantsuse keele tundi tagasi tulles mainin, et seekord ei ole see mina, kes tunnis magama jääb. See on üks kolmest ungarlasest. Nagu varasematelgi kursustel, on kõik peale kahe sakslase nn uutest liikmesriikidest (kus prantsuse keele oskus on nigel) ning, nagu enamasti, on siinkandis elamine paljude jaoks elamine esimest korda välismaal ehk uus kogemus ja kõik kodumaast erinev teeb nalja. Ühel ungarlasel (mitte sellel, kes magama jäi) on erakordselt ebameeldiv komme iga asja peale, mis on Prantsusmaal teistsugune kui Ungaris, kõva häälega naerma hakata (Prantsusmaal on koristajad ainult naised – ah-hah-hah-haa! – Les Miserables on sama raamat kui A nyomorultak – ah-hah-hah-haa! – prantsuse keeles pannakse sihitis teise kohta kui inglise keeles – ah-hah-hah-haa!) Ja mõelge vaid, et see ei ole teps mitte kursus FR 1, vaid juba FR 4, nii et inimesel peaks justkui pooleteist aasta jagu ettekujutust olema, kuhu käib sihitis.

Ja kas see ikka on naljakas.

14.11.07

K, 537. päev: Ott kosmoses

Toimetan terve päeva teksti, mis on kole pikk ja raske ning mille tõlkija on tagapool olnud nii väsinud, et on tõlkinud mitu asja täiesti vastupidi kui need, mis seisavad originaalis.

Lõuna ajal käin postkontoris, kust naasmisel satun 130. bussi peale, mida tean peatuvat Kirikmäel. No kui hakkab vajalikku peatusse jõudma, kukub bussijuht moraali lugema, et kas ma siis ei tea, et järgmine peatus on alles ....-s (kohanimi, mis ei ütle mulle midagi, aga juhi hääletoonist on arvata, et see on vähemalt viie kilomeetri kaugusel). Peatub, aga ega ust lahti ei tee. No mis &@*(!&(@! ussivärk siinmaa bussijuhtidele sisse on läinud, et peatuses peatub, aga kui peatust ei ole, siis käsi ei tõuse uksenuppu vajutama! Tänane bussijuht loeb moraali, et ma olla pidanud vaatama, kas bussi otsmikul on Kirikmäel peatuva bussi silt. „No tule taevas appi,” nagu Ansip ütleb, kus seda enne nähtud on, et kui samal marsruudil sõidab kiirliin ja külavaheliin, siis on neil sama number ja inimene peab bussi pealt (mitte liininumbrist) teada saama, kus see peatub või kus mitte! Mujal maailmas on samas olukorras kasvõi liininumbri järel täht. Annan kehakeelega märku, et olgu kuidas on, kui juba seisab, tehku uks lahti ja ma astun tema sajatuse saatel välja. Õnneks tema istub, mina aga seisan ja mul on ähvardav talvejope seljas.

Kolleegi blogis kunagi esitatud arvamusega, et siinmaal on bussiliiklus tipp-topp, ma nõus ei ole. Parimal juhul on see rahuldav. Täpsemini kolm pluss.

Päeval sajab kogu aeg lumekirmet, aga maha ei jää.

Tervis muutub lõuna paiku äkki paremaks. Hommikul oli üsna kehv tunne, aga isegi nohu jääb õhtuks vaiksemaks. Köhani seekord ei jõudnud. Nii lühidalt ei ole ma veel külmetunudki.

13.11.07

T, 536. päev: ootamatult saabus kütteperiood

Hommikul on raudteejaama juures suur ummik ja rahvasterändamine. Poole kümnest on JMO-majas aga seminar, vaja on enne kontorist läbi käia ja märkida, et olen seminaril.

Seminar on üpris tore; aga kui ma järgmine kord JMO-majja lähen, panen villased sokid jalga. November on tulnud selle hoone jaoks ootamatult.

(Siinmaal on nimelt kolm aastaaega: kevad, suvi ja november. Viimane kestab ligi pool aastat.)

Kohalik leht kirjutab, et rongiliikluse segadus tulnud sellest, et Prantsusmaa raudteelased streikinud. Õpetaja sõnutsi ei pidavat Prantsusmaal niigi keegi eriti tööd tegema (põhiline aur läheb töökaaslastega vestlemise peale) – ja sellele lisaks siis vahepeal ka streigitakse!

Aga loodame, et nii kole tegelikult ei ole.

Seminaril saadud külmavärinad jätkuvad kogu ülejäänud päeva ja on tunne, et hakkan külmetuma. Which is not nice, kohe üldse mitte.

Õhtul vaatan ära „Ärapanija” ülejäänud jaod, mis on tv.ee-s üleval.

Ja manustan sooja jooki ja panen villased sokid jalga.

12.11.07

E, 535. päev: mein Herz müßte ein Rundfunksender sein

Hommikul on selge, algul paistavad tähed, siis päike. All tänaval on autod ja majakatused härmas, üleval mu rõdul on neli kraadi. Kostab isegi sedavõrd talvist häält kui kraap-kraap-kraap!, kui autoomanikud aknaid puhtaks kraabivad.

Toimetan pikka loetelu, kus on 10 lk sidevahendite ja sideteenuste nimetusi ning mille on tõlkinud inimene, kes ei tea, et saksa sõna Funk tähendab raadiot. Kujutage ette, mida teeb ülejäänud tekst! Olen õhtuks nii väsinud, et lükkan edasi esialgse kava tegelda oma juhendatava kursusega ja vaatan õhtul hoopis tv.ee pealt kolm viimast jagu „Ärapanijat”, mida ma sel sügisel miskipärast vaadanud ei olegi. Ja kirjutan valmis siinsed nädalavahetuse lood.

Olen saanud konstruktiivse kriitika, et kolmapäevases kirjutises olnud sõna atentaat kirjutatakse keskel tugeva T-ga. Tänan. Parandan ära ja võtan teadmiseks.

Töölt tulles käin Kirikmäe prismas poes (kus kassapidaja loeb sente tagasi väga hoolikalt, mündikaupa valjult arvutades, isegi minu kõrv tabab ta prantsuse keeles aktsendi, vahepeal mõtleb ja siis kostab vaikselt „dvatsat” – rinnasildil on nimeks Olga).

Bussilt korterisse naastes näen, et taevas on selge, mispeale uurin aknast mõni aeg komeeti. Selle kooma on läinud eelmisest korrast suuremaks, nii et paistab juba ka palja silmaga, ning binoklis oleks välimine osa justkui hõredam kui sisemine. See, et sisemine tihedam osa oleks pikergune (läbi kooma paistab saba), binoklis ei paista.

17P/Holmes on pildi keskel

11.11.07

P, 534. päev: kuidas matk ei saanud kvoorumit kokku

Ärkan kell 8.10 ja esimene mõte kella nähes on „Raisk!!”. Teine mõte on, et pole viga, jõuan. Kolmas ja neljas mõte on, et on ju pühapäev ja et olen kella pannud alles kolmveerand üheksaks.

Nimelt on üheteistkümnest eesti seltsi matk, mis minu jaoks algab, nagu ikka pühapäeval kell 11 algavate matkade korral, kolmekilomeetrise soojendusega raudteejaama suunas. (Poolel teel ühe peatuse lähedal näen, kuidas möödub 175. buss ja peatuses peatub. Jooksen ligi, aga bussijuht viibutab näppu ega tee esiust lahti. Oleksin pidanud sellest ülbikust pilti tegema ja hoiatuseks siia riputama.)

Jaamas olen 11.04, rong läheb 11.15. Aga jaamahoones on ootajaid täpselt 2, minuga kokku 3 ja matk otsustatakse nädala edasi lükata. (Matkasarjas on seni vähim osalejate arv olnud 7 ja suurim 45.) Ilm on soojem ja hetkel ka kuivem, kui karta oli, nii et kolmas matkaline, kes on esimest korda, pakub, et äkki läheks täna ja siis läheks järgmisel nädalal uuesti. Aga ülejäänud sama innukad ei ole, seega matka siiski ei toimu ja mul on rõõmus meel, sest saan käia jaamapoes (mis on pühapäeval lahti). Siis jalutan jälle tagasi, sest sobilik bussiaeg läks mööda jaamas kaarte võrreldes (ma seni täpselt ei teandud, kust läksid need matkad, kus mind ei olnud; tahan teha Google Earthi teekonnafailid). Tagasijalutusel (kokku 6,2 km) mõistan, et olen liiga soojalt riides.

Ja päeva jooksul teeb ilm tükke, kohati paistab taevas kihutavate pilvede vahelt isegi taevasina, mõni kord taas sajab kohinal vihma.

Jätkan praeguse lemmikharrastusega, vanade piltide skannimisega, saan üle 10 000. pildi piiri.

10.11.07

L, 533. päev: post

Tulnud on lõpuks see päev, kui septembrikuise pildistamisretke pildid jõuavad laborisse. Veel on vaja villaseid sokke ja matkale sobilikke kindaid.

Natuke enne seda, kui kavatsen väljuda, heliseb telefon ja saan teada, et ega Eesti Postis abielutunnistus kehti (nagu omal ajal ei kehtinud Soome R-kioskis isikut tõendava dokumendina Eesti pass – „mujal võib ju kehtida, aga siin ei kehti,” seletati tollal lahkelt). Nimelt olen lasknud saata enda nimele Eestis tähitud kirja, mõtlemata, kuidas seda minu äraolekul postkontorist kätte saada (no ma ei tulnud selle peale, et ka abikaasa jaoks on vaja volitust). Ja saadetist hoitakse postkontoris veel ainult nädala. Ning arvake ära, mis lahenduse pakkus välja postiametnik? „Aga Te kirjutage siinsamas oma abikaasa nimel volitus, siis saame selle alusel anda Teile kirja kätte!” – Taevas halasta! Üleskutse dokumendi võltsimisele!! See on kvalitatiivselt ju sama, kui soovitada, et murdke sisse, lööge postitöötajad maha ja varastage kiri. Tee Euroopasse on veel väga-väga-väga pikk, kui inimeste peas nõnda raudselt ENSV edasi istub.

Ühesõnaga, vaja on volitust. Helistan postkontorisse ja küsin, mida ma pean tegema. Seal seletatakse, et saatke meiliga. No nende nimetatud aadress ei tööta. Hiljem telefonile enam ei vastata.

Aga Eesti Post on asi, mis ei allu mõistusele (nt kaup ei käi: tõstame hindu) ja seetõttu ei ole mõtet selle peale vihastada.

(Mu parim postkontori-lugu on aastast 1989. Küsisin teadete kassas tädi käest, mis Eesti-väline kiri nüüd ka maksab (tariifid olid just tõusnud), ja ta hakkas laulma õpitud viit: „Teistesse liiduvabariikidesse on 5 kopikat, demokraatiamaadesse on 10 kopikat...” – mille peale ütlesin vahele: „Väga tore, mul ongi vaja kiri USAsse saata!” Ja kus tädi läks ähmi, et ei-ei, Ameerikasse on ikka mingi pool rubla vms, ega tahtnud rohkem selgitada põnevaid riigikorra alusel sätestatud tariife.)

Leian Eesti Posti kodulehelt volituse reeglid ja kirjutan valmis nõuetele vastava volituse, paberi peale. (Hetkeks kaalun, kas volituses ka mainida, et kinnitan, et pr V on tõesti minu abikaasa, kui Eesti Postile abielutunnistusest ei piisa, aga siis loobun. Mine isahane tea.) Siis sõidan postkontorisse (kesklinna suur postkontor on laupäeviti lahti). Poolel teel tuleb meelde, et kahe nädala pärast on erialaühingu üldkoosolek, kuhu vaja saata samuti volitus (et mu hääl ei läheks kaotsi), aga tagasi sõita enam ei viitsi. Ühesõnaga, panen kirja posti ja sõidan Kirikmäe prismasse, kust tellin ära pildid (suheldes oma prantsuse keele algmetega ja teadmata, mitu pilti nad lõpuks teevad) ning ostan ümbriku ja paberit. Seejärel uuesti (teist korda) postkontorisse, kus kirjutan valmis teise volituse ja panen posti.

Siis Kõrgmetsa matkatarvete poodi, kindad ja villased sokid, siis sealt pikk sõit Kirikmäe prismasse, sealt pildid kätte. Teenindaja küsib, kas tahan näha; muidugi tahan (kas värvid ja heledus on ikka paigas). On. Et neli pilti on sattunud kolme pakendisse, näitavad neid koguni kaks töötajat. Tore.

Seejärel kolmandat korda postkontorisse (napilt enne sulgemist), sealt sobilik pildisaatmispakend, siis korterisse. Poodi minna enam ei jõua ja ei viitsi kah. Homme hommikul on jaama pood lahti, küllap sealt saab matkale hambaalust.

Ja kui juba jutt postkontorilugudele läks, siis meenusid veel ägedamad seiklused 1990. aastast, kui meie vana kirjakandja asemele tuli uus, kes osutus kleptomaaniks. Ega muudmoodi sellest teada ei saanudki, kui et meile jõudis tellitud lehti harva (vanematekodu oli tänava viimane maja), vahel mitu päeva hiljem suure portsuna, vahel mitu sama lehenumbrit korraga. Aga siis otsustas Kesk-Eesti sugulane soome keelt õppima hakata ja laenas meilt õpikut „Puhutteko suomea?” ning pidi selle postiga tagastama. Panderolli me ei saanud. Siis saime teada, et ka meie kirjakandja on soome keele huviline. Tõusis paks pahandus (eks kandepiirkonnas elas ka pensionäre, kes päris kõike oma pensioniraha tema tõttu kätte ei saanud) ja sellest ajast on alles kaks vabanduskirja, millest esimese kirjutas Annika „õde Anni”, kes oli „ta tõeline õde” [kurikuulsa Perli andmebaasi järgi oli Annikal tõesti õde, aga Anneli]:

Anni, Annika õde kirjutabAnni, Annika õde kirjutab

Teise kirja kirjutas juba Annika ise ja tunnistas oma pahateod üles:

Kirjutab Annika, Anni õdeKirjutab Annika, Anni õde

Aga kleptomaanist kirjakandjat lahti kah ei lastud, kuigi ainus amet, kus ta postis töötada saanuks, olnuks marginiisutaja (teeb suu lahti ja inimesed teevad ta keele peal margi märjaks).

Ja postiteema lõpetuseks meenutus, kuidas Vene ajal, kui ajakirjandus oli hirmus odav, olevat kuskil asutuses olnud väga tüütu parteiinimene, kellele töötajad maksid kätte nõnda, et läksid igaüks postkontorisse ja tellisid talle kokku mituteist eksemplari ajakirja Mongoolia Kommunist.

9.11.07

R, 532. päev: neljapäevasida toimetusi ära viska reede varna

Ärkan pool seitse, nagu tavaliselt, aga selmet pool tundi edasi põõnata, nagu tavaliselt, meenub, et mingil käsiloleval tööl oli tähtajas justkui number 8. Et ma eile prantsuse keelest toimetuspudinaid lõpetama tulles töödetabelit üldse lahti ei teinud, siis äkki oli eile õhtuks.

Ja siis on täna kaks koosolekut ning nende vahel rühmapiltide tegemine, aga õhtul on pika toimetamistöö tähtaeg. See kõik tähendab, et ruttan nii vara tööle, kui suudan (sisse saab kella 7.30-st). Kirikmäel sajab lörtsi. Kella juures olen 7.34, mis on rekord (eelmine oli kunagi 7.40). Minu korrus on veel täiesti pime. Selgub, et nr 8 oli töö number, tähtaeg on siiski alles täna.

Koosolek, kus direktor räägib asutuse pikaajalisest strateegiast ja kust seetõttu viilida ei saa, on JMO-maja kuuritaolises saalis, kus on nii külm, eriti jalgadel, et vahepeal mõtlen, kas ei peaks kindaid varvaste otsa tõmbama. Aga pikapeale läheb soojemaks. Saali keskel istunud väidavad, et tööle pandi kliimaseade, mis puhus laest leiget õhku, aga minu insenerimõte on, et äkki kohalolnud 125 inimese soojusvõimsus ületas pisut saaliseinte kaudu õue – soomlaste meelest harakatele – lekkiva soojusvoo ja saali temperatuur tõusis selle tõttu. (Inimese soojusvõimsus puhkeolekus on umbes 200 W, 125 inimese koguvõimsus seega u 25 kW.)

Siis tehakse tõlkijatest rühmapilte, aga mitte keelerühmade kaupa, vaid täiesti suvaliselt. Minu kõrvale satub kuidagi eriti lühikesi töökaaslasi, nii et ma kõrgun nende kohal nagu ... [täida lünk].

Siis esineb sama asutus, kelle strateegiat ma parasjagu toimetan. Peale selle, et tõlkimisel tuleks mõelda lugeja peale (et kas see on poliitik, kontori- või lihttöötaja), midagi muud väga tarka teada ei saa. Esitluses on rohkesti kirjavigu.

Siis tagasi töölaua taha, vahepeal sööma. Õues paistab päike.

Sööklas satun oma lemmiknurgas lauda, mille teises otsas, nagu selgub, einestavad eesti daamid, kelle küllalt vali jutt keerleb teemadel, mis vääriksid laulu sisse panemist ehk blogis „kapitaguse jutuna” ülesmärkimist. Aga mitte siia, vaid peaksin tegema eraldi blogi „Sööklajutud”. Selle link oleks värvikas täiendus Kroonikale, Justile ja muudele endise või praeguse perekond Tähismaaga seotud paber- ja veebiväljaannetele.

Õhtul sajab vihma, sooja on viis kraadi.

8.11.07

N, 531. päev: valged laigud

Tööl leian kapist muude paberite alt üles lõpuks töötajate telefoniloendi (väärtuslik eksemplar minu 1. tööpäevast, kus peal kõik hilisemad seltskonna- ja kabinetimuudatused – mu isal olnud tööl toakaaslane, kellel oli seina peal poliitbüroo näopiltidega plakat (mida müüdi raamatupoes „Poliitiline Kirjandus”, mis asus draamateatri vastas apteegi ja trepi vahel, praegu on seal vist prillipood), ja iga kord, kui keegi jälle ära suri, kleepis ta tema näopildile valge paberi peale, nii et lõpuks oli valgeid kohti rohkem kui pilte; aga ega keegi saanud hakata siis nii truualamliku inimese hõlma, kes tööl seina peal poliitbüroo pilti hoiab! Või siis Tallinna piimakombinaadis oli veel 1988. aastal liitriste piimapudelite pakkimisliini juures seinal Brežnevi pilt, kuigi pigem ikoonina.). Telefoniloend oli kadunud eilsest saati ja ma peaaegu juba arvasin, et mu usaldamatus koristajate vastu on osutunud õigeks. (Pärast turvatalituse esitlust ei jäta ma toast lahkudes kunagi mingeid pabereid laua peale – sest kuigi asutuse töötajad läbivad töölevõtmisel turvakontrolli, ei ole teada, kust on pärit koristajad, ja iial ei ole teada, mis võib nt Vene luuret huvitada.)

Palju tööd, mistõttu hilinen prantsuse keelde mõne minuti. Kui raamatuid-vihikuid seljakotist välja tõstan – õpik ja töövihik ja grammatikaõpik ja sõnastik ja vihik – märkan, et grammatikaõpikul (mis on neist kõige paksem – kui prantsuse keel grammatika on täiesti pas de logique, siis ei ole selles ka midagi imelikku) on serv punaselaiguline. Esimene viiv mõtlen, et see on veri, vahest olen märkamata käe vastu laua metallraami katki teinud vms, aga siis näen, et veri see ei ole, värvus ja kontsistents on teine ...ning lõhn kah. No pikapeale selgub, et see on olnud kunagi kirsstomat!!

Ja mis kõige toredam, see ei ole sinna poetunud eile, vaid juba esmaspäeval, sest eile poes käies panin kõik ostud kile-, mitte seljakotti. Õõh...

Prantsuse keeles peame kunagi igaüks tegema 10-minutise ettekande. Maltalane räägib maailma suurimast tõlketeenistusest ning rühma teine eestlane esitab põhjaliku ülevaate Saaremaa kliimast, botaanikast ja turismist. Geoloogiast ilmselt mitte, sest sõna météoritique ei suuda ma tabada. Rühmakaaslane on näinud suure vaeva, pärast peab õpetaja meile üle joonistama, mida ükski taimenimetus tähendas (stiilis et érable on puu, millel on sakiline leht, mille ta just joonistas, aga kuna ta ei oska suurt joonistada ja tulemus meenutab rohkem kanepilehte, siis kujutage pigem ette Kanada lippu).

* * *

Eestis levib kuulujutt, nagu oleks Soome sündinud loll tapnud eile kaheksa inimest bolševike mässu aastapäeva auks. No on ikka rahval fantaasia! Vahest pakuvad veel, et Trabanti, Ida-Saksa autolaadse sõiduki 50. aastapäeva auks (mis olnud ka eile).

Trabantil on oluline osa Saksamaa idaosa rahvapärimuses, mu lemmiklugu on selline — Kohtuvad Trabant ja muul. Muul ütleb: „Tere, auto!” – Trabant ütleb: „Tere, muul!” Muul puhkeb nutma. Trabant küsib: „Miks sa nutad?” Muul vastab nuuksudes: „Mina ütlesin sulle „auto”, sina oleks võinud mulle ka öelda „hobune”!”

Väidetavasti olnud Trabanti võimalik täielikult osadeks võtta ainult nelja eri suuruse mutrivõtmega – mida muude autode korral ilmselt teha ei saa. (Aga kas ka kokku panna, sellest ajalugu vaikib.)

7.11.07

K, 530. päev: a sorta fairytale

Parandan hommikul oma õpetatava kursuse kodutöid. Üks on sassis teksti lahtiharutamise asemel teinud praktiliselt sõnasõnalise tõlke, mida varem selle taseme õppuritega juhtunud ei ole.

Poole üheksa paiku sõidan bussiga kaks peatust maa poole postkontorisse. Just postkontori peatuses hakkab Eesti mobiil laulma Rammsteini lugu Ohne Dich, mis tähendab, et helistab kas vend või ema; vaatan, et näitab, et ema helistab, aga torust kostab ainult segast klobinat. Helistan tagasi, et kas helistasid või oli sul lihtsalt klahvilukk maas; ema vaidleb vastu, et ei ole ta midagi helistanud. Eks ikka juhtub. Aga muiste, kui mul oli Nokia telefon (kuulus 5110, veel kuulsama tibikollase kestaga), mis pärastpoole seisis koos kummiga nagu Arnold Rüütli telefon, oli sellel vabakäeseade, mis ühendas kõne automaatselt ja ega siis õues helinat kuulda olnud. Paar korda juhtus, et vend helistab ja siis kuuleb, kuidas ma muud juttu räägin.

Postkontoris on kaubaalusetäis siinkandi Interneti-kataloogi. Ehk kõik veebikohad on pandud telefoniraamatu taolisse üllitisse... Sellist lahendust ma kuskil mujal näinud ei ole. Muidugi, tuleviku jaoks hea üles tähendada, aga ega taolist kogumikku siis sadades tuhandetes eksemplarides trükkima ei pea – mõelge, mitu puud ilmaasjata paberiks jahvatati! Internet toimib siiski pisut teistmoodi kui raamatuna. ☺

Olen uppunud töhe, lehti ei vaata. Kui õhtul vaatan, ei saa midagi aru peale selle, et Soomes on juhtunud mingi suurõnnetus, aga kuskil ei ole linki esimesele uudisele (st on ainult sellele, kuidas Ilves ja Karl Gustav kaastunnet avaldavad ning kuidas Vanhanen muretseb) – uudiseid on tulnud nii palju, et seda linki enam esilehel ei ole. 12 aastat tagasi oli täpselt sama olukord, kui sattusin poole pealt kuulma raadiosaadet (ega mul siis kah telekat olnud), kus räägiti kellegi tähtsa poliitiku mahalaskmisest, et milline suur kaotus inimkonnale jne, aga veerand tundi ei öeldud ei nime ega riiki, aga ma pidin muudkui kikkiskõrvu kuulama, et äkki öeldakse. No alles pärast lõppu öeldi, et kuulsite usutlust politoloogiga, mida ta arvab atentaadist Yitzak Rabinile.

Kahest plaadist on üks päris hea, sobivalt paljude viidetega varasemale loomingule (ja üks päris kindla viitega teisele muusikule, kellega plaadi autorit sageli segi aetakse, ehkki vahe on väga suur). Teine on uuenduslikum ja seetõttu harjumatu.

Pakis tulnud raamat on nagu ta on – „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” – ega siis praegusaja Saksamaal saa ilmuda sõjaeelse ja -aegse aja kohta raamatuid ilma, et igal leheküljel antaks teemale vähemalt kolm korda poliitiliselt korrektne hinnang, nii et lugemine tõotab olla kiire (need hinnangud saab vahele jätta, sest see on niigi teada). Või õigemini saab ilmuda, aga siis saaks raamatu autor külge tagurlase maine. Aga millal ma selle lugemiseni jõuan, ma ei tea. Praegune bussiraamat on ikka Gerald Durrelli (1925–1995) elulugu, 600 lk peent teksti (parimal juhul jõuan 16 lk päevas). Praegu on järg 1969. aastas, kuidas Durrell käis viinaravil.

6.11.07

T, 529. päev: ühte ja teist

Millalgi eelmisel või üle-eelmisel nädalal ilmus tööl postkasti firmapastakas. Kile sees ja puha. Peal veebiaadress ja puha – aga paraku see, mis kehtis juulini 2006. See tuli ükspäev toanaabri C-ga jutuks ja tema arvates oli see õige tore jah, et antakse vana aadressiga pastakas, et ei tea, kas enam kirjutabki. Vastasin seepeale, et mis siis, et vana, tore ju, et anti; ja et ma ei kavatse sellise uunikumi pakki avada, jätan tallele, küllap saab peagi väärtuslikuks kogumisesemeks.

Meenub ka see, kuidas üle-eelmises töökohas, kus oli tööatmosfääri loomisega suuri raskusi, otsustati teha firmalogoga särk, mis toimus siis, kui ma olin juba nende orbiidilt lahkumas ja mida ma seetõttu suvatsesin kanda ainult hädakorral, nt kodus või külmemal ajal teiste riiete all. Riie aga ei pidanud vastu (küllap oli kuskilt odavalt saadud) ja sai särgi rahus ära visata.

Aga seda keerulist lugu ma toanaabrile ei räägi.

Eile oli postis silt, et postkontoris ootab Amazoni-pakk ühe mõni aeg tagasi Eestiski uudiskünnise ületanud raamatuga (mis oli vahepeal Amazonis välja müüdud ja tuli oodata uut trükki) ning kunagise, vahepeal loomingulises kriisis olnud lemmikmuusiku kahe uuema plaadiga. Kavatsen järele minna lõunapausil; kogemus on näidanud, et jõuab.

Aga ei jõua. Postkontori ja minu lõunaaja ning busside sõiduplaani ja eriti nende kroonilise hilinemise ühitamatuse tõttu avastan peatuses mõni minut pärast kahe sobiva bussi lahkumist (selmet jaotada bussid ühtlaselt, sõidavad kolmest postkontorini minevast bussist kaks „paarisrakendis”), et ajal, mil ma postkontori peatusesse jõuaks, peaksin paki toomise asemel kohe üle tänava teise peatusesse kõndima ja viimast tagasisõiduks sobivat bussi passima.

Aga see-eest käin hoopis söömas (sest hea toiduga ja suhteliselt ruumikas KAD-maja söökla laseb muid tegelasi sisse alates kella 13-st), kuhu ma muidu ei jõuaks. Parem pool muna kui tühi koor, eks ole.

Kui õhtul majauksest sisse astun, kostab liftide juurest kole kisa: joodiknaaber on pahane, miks teised ei taha temaga samas liftis sõita (lifte on kaks). Aga ise ta minema ei sõida, passib parempoolse ukse ees edasi, nii et omajagu saan tema arvamust kuulda ka mina, kes ma samuti ootan lifti, sest eelmisse ei mahtunud. Õnneks ma ei saa tema joomatõvelise pudikeelsest prantsuse keelest aru.

5.11.07

E, 528. päev: pühad läbi

Tööl on päeva tippsündmus see, et kui sõidan liftiga −5. korruselt +1. korrusele paari paberit ära viima, astub −3. korruselt lifti inimeste ees koer ja asub huviga nuuskima minu püksisääri, millel on koduste koerte lõhn küljes. Miinus kolmandal on mingi teine asutus, kuigi mu teada see loomadega ei tegele. Võib-olla on aga tööle võetud neljajalgne töötaja, kes teab (kahtlemata edumeelne personalivõte, pange kõrva taha).

Õhtul jõuan piltide skannimisega üle tingliku poolte piltide piiri. Tingliku sellepärast, et esiteks ei ole piltide päris täpne arv teada (kuni ma ei ole vaadanud kõigisse slaidikastidesse) ning teiseks on osa pilte kättesaamatud: mitme juubeli-, pulma- ja matusepiltide filmi negatiivid on asjaosaliste ja/või omakste käes ning võib arvata, et need pildid tuleb skannida paberpiltidelt (kui on), ning kunagi tegin kaks filmitäit teadusotstarbelisi tellimusslaide, mille kogemata panin muu numeratsiooni sisse, aga nendest on mul endal ainult kaks slaidi. Üle tingliku veelahkme läks pilt nr 42119:

Oberwald, Obermatt, 9.6.1996

4.11.07

P, 527. päev: ja kõlas pauk ja Griša langes

Usin pildiskannimine ja slaidide taasraamimine terve päev. Aga pildid on toredad.

* * *

Õhtupoole vaatan filmi „Lendas üle käopesa”, mida ma olen varem kaks korda näinud, aga aastaid tagasi. Esimest korda veel Vene ajal kinos (kust vast oli juppe välja kärbitud nagu tollal kombeks), teine kord telekast. Näidendit olen kah näinud, samuti Vene ajal tollases Noorsooteatris (peaosas Kark). Õieti käisime seda kooliga vaatamas (täpsemini inglise keele rühmaga: Tikk vedas meid alati teatrisse mõnd inglise või ameerika tükki vaatama, mõnikord ka kontsertidele) mõni aasta varem, aga see oli alla 16 keelatud ja mina kui klassis nooruselt kolmas olin sel hetkel alla 16 ning nõnda ma ei läinud. Ja „Loomingu Raamatukogus” ilmunud näidend käis kooliajal käest kätte laenuks (koos selle surematu remargiga õde Ratchedi põlv tõuseb õelaks löögiks).

Film (1975) on suurepärane, vaatan ja naudin; milline mäng! (Ja ei ole ime, et film sai parima filmi, parima mees- ja parima naisosalise, parima lavastaja ning parima käsikirja Oscari – seda kombinatsiooni ei olevat juhtunud pärast 1934. aastat ja enne 1991. aastat.)

Pärast loen Wikipediast, et filmis tahtis alguses peaosa mängida Kirk Douglas, aga ta poeg, kes oli filmi produtsent, arvas, et isa on McMurphy mängimiseks (kelle vanuseks öeldakse filmis 38) liiga vana (sel ajal 59). Ja õnneks ei teostunud ka vahepealsed plaanid panna peaossa Douglas-seeniori eakaaslasi Marlon Brandot või Gene Hackmani. Uhh.

Ja siis loen veel võigast artiklit lobotoomiast ja saan teada, et N. Liidus keelati lobotoomia ära 1950. aastal, aga näiteks Soome tegevat neid edasi. Aga parim on muidugi see, et lobotoomia eest anti 1949. aasta meditsiini-Nobel (hiljem on Karolinska Instituut muidugi ette ja taha vabandanud, et 1949. aastal tundus see ikka äärmiselt edumeelse ravina – ja kunagi arvati ka, et angerjad tekivad mudast). Kuldavasti on psühhiaatriasaavutuste eest üldse antud Nobeli auhind ainult kaks korda ja ega see teine kordki palju parem olnud, 1927. aastal süüfilisest tekkinud dementsuse ravimise eest malaariasse nakatamisega.

* * *

Pärast filmi skannin veel pool filmi slaide, sealhulgas toredad pildid suvisest pühapäevahommikust Luzerni jaamas ja selle ees, kui lasketiiru minev šveitslane seal, püss seljas, teist rongi ootas. Ja nagu piltidelt näha, ei ole mitte keegi kartlikult maas kõhuli, nagu sellise vaatepildi peale mujal maailmas heidetaks. Püssi ja mundriga kordusõppustele minevaid šveitslasi oli linna peal aeg-ajalt ikka näha, aga fotokat ei olnud käepärast. Püss, laskemoon ja munder iga sõjaväekõlbliku šveitslase kodus ilma riigipööret kartmata oli mõjuvaim argument bengali korterikaaslastega peetud arutelul „Kas Šveitsis on demokraatia?”.

Ja nüüd siis pildid. Eellugu on selline. Nagu ikka, oli rongi peale kiire, nii et jõudsin Zürichist enne kella kukkumist hüpata tagumisse vagunisse. Luzernis seega oli vaja jalutada jaamahoonesse kogu perrooni pikkus. Kõnnin ja kõnnin ja äkki märkan, mida kannab õlal minu ees kõndiv härrasmees. Kiirustasin ette, istusin pingile, võtsin fotoka seljakotist välja ja ootasin rahulikult, kuni ta mööda jalutas:

Pilt nr 42031. Luzern Hbf 9.6.1996 umbes pool üheksa

Edasi kaotasin ta silmist ja et teise rongini oli umbes veerand tundi aega, läksin tunnelist läbi jõe äärde vanalinna vaadet nautima:

Pilt nr 42032. Luzern, Wasserturm, Kapellbrücke

Ja kui ma seda pilti tegin, siis märkasin silmanurgast, et keegi veel imetleb sama vaadet. Pöörasin pead ja nägin, et see oli sama püssimees. Aga teadmata, kuidas talle meeldib pildistamine, kaugenesin pisut ja tegin näo, et pildistan hoopis teises suunas. Inimesed tavaliselt ei taju, kui lai võttenurk on 24 mm objektiivil. Võrrelge taustal olevat puitsilda eelmise pildi sillaga:

Pilt nr 42033. Luzern

Ning selgituseks, et see ei olnud mingi hernepüss, ka suurendus eelmiselt pildilt:

Pilt nr 42033 (osa). Luzern

Lahtiütlus.Need pildid on skannitud pühapäeval, 4.11.2007. Tekst on kirjutatud ja pealkiri pandud esmaspäeval, 5.11.2007. Soome peast ärakeeranud koolinoore veretöö toimus 7.11.2007 ehk mitu päeva hiljem. Pealkiri on pärit laulust, mida mu vanaema laulnud 1920. aastatel kooliplikana kinos sõbrannale, kui pisarafilmis oli väga kurb koht ja sõbranna vaikselt vesistas („ja kõlas pauk ja Griša langes / ta veri mulda niisutas”). Rohkem teksti ma ei tea.

3.11.07

L, 526. päev: oui

Täna on pühadevaheline tööpäev, kui tore, poed ja muud ärid on lahti (eile olid vist ka, meenub täna).

Hommikul valin kuu aega tagasi tehtud looduspiltide seast neid mõnda, millest tahan suurendust, panen need plaadi peale ja sõidan isegi ühte silmajäänud fotoärisse. Seal aga meenub, et eeltöö jäi tegemata, vaja ikka uurida enne veebist järele, mida ja kuidas nad täpselt teevad. Alavalgustus on tingimata vaja säilitada ning samblaroheline võiks jääda ikka samblaroheliseks – kunagi osalesin paari pildiga mingil Eesti looduspiltide võistlusel, kuhu pidi tollal saatma ainult paberipilte, niisiis lasin digipildi suurendada paberile, aga ilmutus tegi mu putukapildil lillad õied siniseks ja muud värvid olid seega kah imelikud.

Käin läbi toidupoest, mõnd asja on akuutselt vaja (täheldasin linnasõidul, et bensiinijaama pood on ikka kinni), ja siis rongi peale, kaubareisile T. linnakesse. Nagu eile kirjutatud, ootab mind ees kõigi Šveitsi slaidide taasraamimine (ma nagu mäletan, et selles T. elektroonikakaubamajas, kus on suurem fotoosakond, oli slaidiraame) ning arvutile on vaja midagi, kus hoida kohutavas tempos lisandunud pilte (ma ei räägi vanade piltide skannimisest, nende maht on umbes 400 kB/pilt, aga ikka digipiltidest, mis on mitu korda rohkem ja mille võtmine on ju oh nii kerge ja mida ära kustutada kah ei raatsi).

Esimesest kaubamajast saan vajalikud raamid kätte kiiresti. Aga kassas juhtub täiesti ootamatu asi: nimelt ajan keeled sassi ja kui müüja küsib, kas ma ka kilekotti tahan (mis ta arvab, et ma lähen tänavale, slaidiraamikarbid süles virnas nagu puuhalud?), vastan ma sellele puhtas prantsuse keeles oui. Nüüd muidugi mõtlen, et pidanuks lisama ka gracias nagu Mr Bean.

Edasi kondan raamatupoodides, kus sirvin paari, aga ei osta (huvitavad raamatud on kuidagi ära kadunud või on siis huvi kandunud Amazoni, kust saab raamatud kätte ainult postkontorisse, mitte teise riiki sõitmise vaevaga).

Teises elektroonikakaubamajast saan vajalikud asjad samuti üpris kiiresti ja siis rongi peale. Rong tuleb ostuhuvilisi täis (mitte küll sama täis nagu augustis Belgia rong patisaksu, aga vabu kohti ei ole).

Minu kõrvale maandub priske vanem daam, kes piletikontrollile lehvitab piletit, millel kirjas, et soovib sõita ühest Prantsusmaa linnast ühte siinmaa linna. Piletikontroll imestab, et T. linnake Saksamaal ei jää kuidagi nende kahe vahele. Tädi kiidab aga, et tal on mingine kolme riigi pilet, et ta niisama sõidab. No ja seda geograafilist finessi, et kolme riigi pilet kehtib ainult sellel Saksa liidumaal, mis piletil nimetatud departemanguga külgneb, aga T. linnake paikneb teises, ta ilmselt ei tea. Et tädi on umbkeelne ja nad kontrolliga ühist keelt ei leia, lööb kontroll käega ja läheb edasi.

Saksa lennukiajakirjas Flugzeug Classic on kaanelugu sellest, et huviline, kes ehitas kuuris lennuki Heinkel He 162 loomulikus suuruses maketti, on selle valmis saanud. Teadsin sellest projektist varemgi, aga mitte seda, et umbes pooled pulgad on päris (mis meenutab kunagi ammu ühest lennuki-uudisrühmast loetud lugu, kuidas üks teatas, et tal on mingi lennuki sihik, ja teine, et sama lennuki üks telikujalg, ja kolmas pakkus, et te võite nüüd nendest kahest lennuki valmis „restaureerida”), sealhulgas kõik needid on ehtsad 1945. a He 162 needid (kasutamata). Õiget mootorit seni veel ei ole, on sõjajärgne Vene edasiarendus. Ja mootorikate (päris) olevat mõlkis põhjusel, et ega vana plekki enam ei õgvenda, aga see oli ligi pool sajandit kellegi trepikatus... [Hilisem lisandus: selle 1:1 mudelite ehitaja veebileht: http://www.nervenklau.de/]

2.11.07

R, 525. päev: pühad jätkuvad

Puhkan ega tee suurt midagi.

Päeva suurim avastus on see, et Šveitsi ilmutuses, kust muiste tellisin slaidide ilmutamisele lisaks ka nende raamimise (kui nad seda nõnda lahkelt lubasid ja raamid olid CS-raamid – CS-kassett on nimelt selline, millest ei kuku slaidid välja ja mis võtab väga vähe ruumi), kinnitati slaidid raamidesse sulatades. Ooh ööh. Lahti saab (et slaid skannimiseks skanneriklaasile asetada), väikese raginaga küll, aga korralikult kinni enam ei saa. Ei aita isegi „Kevade” Lesta elutarkus, et mis kinni ei jää... ...

1.11.07

N, 524. päev: Burg Cochem

Suvest saati on peas mõlkunud ühitada teatud viisijupp ooperist „Nürnbergi meisterlauljad” (1868) sellega minu meelest erakordselt hästi sobivate ülesvõtetega Cochemi linnusest (keskaegsed varemed müüdi 1868 töösturile, kes lasi need historitsistlikuks lossiks ümber ehitada).

Aga kõigepealt on vaja need ülesvõtted teha.

Ettevalmistus näitab, et neljapäeval peaks olema selge ilm ja puud on praegu ka sobivasti värvilised.

Et on riigipüha ja bussid ei käi, tuleb minna 7.17 rongi peale jala. Ja arvake ära, mis juhtub? – Teen valearvestuse ja väljun korterist juba kell 5.28! Olen jaamas seega kell kuus, mitte seitse. Aga ei no midagi, 6.24 läheb kah rong.

Aga ega ikka lähe. Kell 6.35 käib läbi rongi murelik vagunisaatja ja seletab, et on mingi tehniline mure, miks rong paigast ei liigu (oletan endamisi, et ju vedurijuht magas sisse). Üle vahekäigu istuvad inimesed, kes teatavad, et neil on vaja esimeses suures jaamas, kuhu rong jõuab umbes kahe ja poole tunni pärast, ümber istuda, mispeale vagunisaatja lohutab, et pole viga, selleks ajaks teeb rong hilinemise tasa.

Aknast paistab, et helkurvestides mehed kopsivad midagi vaguni all, ning tagumisi vaguneid haagitakse lahti ja kokku.

Rong pääseb kohalt mitte 15–20 minutit pärast sõiduplaani, nagu vagunisaatja lubas, vaid 33. Üle vahekäigu kostab meesterahva suust esimene f.ck. Väljumiseks ainsast teisest siinmaa peatusest 37 km hiljem (Saksa pikamaarongides – see läheb pärastlõunaks Põhjamere äärde välja – on istmetel sõiduplaan, kus kirjas ka vahemaad peatuste vahel), kuhu jõudmiseks sõiduplaani järgi pidanuks rongi sõiduaeg olema −6 minutit, on rong sõiduplaanist maas juba 52 minutit. Üle vahekäigu kostab f.ck-e juba päris sageli. Seda nalja tahaksin isegi näha saada, kuidas rong järelejääva pooleteist tunni sõidumaa peal tund aega tagasi teeb, nagu lubatud.

Aga see jääb nägemata, sest mul on pilet ainult T. linnakeseni, kus väljun ja ostan kohaliku pileti edasi (väldin siinmaa raudteejaamast keerukamate piletite ostmist pärast seda, kui ma nende tõttu suvel Saksa rongis jänest sõitsin), samale kohalikule kiirrongile, millele esialgu plaanisin.

Olen kohal umbes kolmveerand üheksa ja nagu arvestatudki, on sel kellaajal alles paks udu. Tahan tingimata saada võtet, kuidas udu hajudes tuleb linnus esile. Tean ka kohta, kust seda võtta – Kolmeristimäe-nimeline mäenukk umbes 500 m lõuna pool. Ja kella üheksa paiku hakkab hommikuudu hajuma, nagu ma olen tähele pannud.

Niisiis kõnnin nimetatud kõrgendikule ja passin seal ligi tund aega, aga udu ei ilmuta mingeid hõrenemise tundemärke. Ka linnuse kõrvalt, paarisaja meetri kauguselt võib aimata üksnes piirjooni:



Tulen tagasi ja käin lossi sees ekskursioonil, mis on toredam, kui varem arvasin, ja väga kiire, ei vältagi 2½ tundi, vaid ainult 40 minutit, ja giid teeb isegi sellist nalja, mis ajab naerma peaaegu kogu huvilisterühma (peale natuke murelike foksterjerite Foxi ja Lotta, kes ringkäigu kaasa teevad).

Ja seejärel on kell juba sealmaal, et udu võiks juba hajuma hakata. Ruttan tagasi Kolmeristimäele ja sätin end valmis, aga kuigi algul müürijalam paistab, kaob see kohe udu sisse. Ja passin seal jälle ligi tund aega.

Winneburg. Allik: Burgen des deutwschen Mittelalters. VORBG = eellinnus, H = hoov, BFR = valdustorn, PAL = eluhoonePaar kilomeetrit kirdesse on Winneburgi linnuse varemed, kust on mööda kõrvalorgu silmside Cochemi linnusega, tahan sealt teha kah mõningaid ülesvõtteid, asutan end sinna minema, kui linnuse juures näen äkki, et udu on hajumas. Keeran otsa ringi ja tõusen kolmandat korda Kolmeristimäele. Udu hajub äkki, umbes veerand tunniga, aga sama kiiresti kustub ka kaameraaku. Ja meenub, et laetud varuaku jäi korterisse laua peale. Seega jääb Winneburg teiseks korraks ja tulen alla linna tagasi.



Kuigi on usupüha ja kõik ärid kõvasti kinni (aasta tagasi käisime Kölnis ja seal oli isegi Kölni vee muuseum kinni), on Cochemi rohked kohalike veinide poed lahti ja ostan kaasa paki kohalikku Weisser Burgunderit, mis peaks olema sama vein kui Pinot Blanc. Aga kuigi ukse taga ja riiulis on pudelikolmikud väljas ontlikus karbis, ulatab müüja mulle veinipudelid kilekotis! Pildiga küll ja puha ning kuigi ma astun poolteist kilomeetrit jaamani võimalikult pehmelt, kostab kilekotist riigipüha vaikuses kaugele äraandlikku pudelikõlinat nagu hommikusel taarapunkti poole tõttajal. Ja kõigele lisaks on kilekott läbipaistev kah. Jaamas topin pudelid seljakotti ja panen nende vahele kõlksude ennetamiseks käepäraseid pehmendusi.

Burg Cochem (päikse ja PL-CIR-filtriga)

Sõit tagasi, taas ümberistumine T. jaamas, vahepeal pisut aega kolada leheputkas ja uurida, mida huvipakkuvad Saksa ajakirjad on vahepeal kirjutanud. Siinmaale jõuab rong, nagu ikka, paar minutit pärast bussi väljumist jaamapeatusest, mis tähendab, et ka tagasi tuleb astuda jala (kokku on päevane läbikõnd 17 km). Mõningaseks ebameeldivaks üllatuseks on siinmaal püha nii totaalne, et isegi bensiinijaama pood on kinni.

* * *

Õhtul (pärast paaritunnist uinakut) skannin pilte ja vaatan filmi: Spielbergi versiooni (2005) filmist War of the Worlds (naislugejaile meenutuseks, et see film, kus Tom Cruise on kraanajuht). Ei no Spielberg kohe ikka oskab ...filmi ära rikkuda. Kui oleksin seda kinos näinud, poleks ma vastu pidanud poolenigi. Kas keegi palus tal kujutada efektset ulmefilmi (algne, 1953. a versioon on sellest kassafilmist mäekõrguselt üle, kuigi päris mitmes kohas traadid paistavad) Ameerika töölispere vaatenurgast! Undavaid ja hävitust külvavaid tornikõrgusi kolmjalgu on ekraanil mitu korda vähem aega kui filmis Jurassic Park dinosaurusi (meenutagem, et ka see on kujutatud läbi peresuhete prisma). Kujutan vaimusilmas ette, mismoodi teeks Spielberg uusversioone muudest ulmeklassika filmidest: 2001: Ameerika keskklassi pere maadleb neid hävitada püüdva arvutiga (ja kindlasti on tegevuskoht toodud kosmosest tavalisse eramusse, nagu oli kunagi ühes „Simpsonite” halloweenijaos); Alien: Ameerika keskklassi pere on seletamata põhjusel kosmoses, kus kohtab kummalises kosmoselaevas kummalist H.R.Gigeri sulest pärit olevust; Matrix: sisu muuta ei ole vaja, see juba ongi parasjagu nooremale koolieale sobilik, eriti tagumised osad, aga peategelased võiksid olla taas kord Ameerika keskklassi pere liikmed (agent Smith võiks olla kuri naabrimees).