N, 538. päev: talv

Hommikul on mu rõdul sooja umbes kaks kraadi (kõigub 1,9 ja 2,3 °C vahel). All tänaval, kus on külmem, on valge lumevaip, millel paksust umbes pool millimetrit, autodel ja majakatustel suisa mitu sentimeetrit. Otsin välja salli ja pisut kahetsen, et mul puudub müts (põhjamaise inimesena arvan muidu, et seda siinmaal vaja ei ole).

Teen prantsuse keelt, leides, et ühe harjutuse jaoks on vaja plaati, mida mul ei ole, sest kuigi ma käisin seda laupäeval poest otsimas, ma riiulist ei leidnud, müüjalt ei küsinud ja arvasin, et ju see on raamatu vahel (nagu mäletasin). Aga valesti mäletasin. Kirjutan valmis ka kirjatüki, kuidas Mehhikost saabuv madaam Gomez kirjutab oma Pariisi võõrustajatele seiklustest lennujaama ja hotelli vahel. Nõme teema, peaaegu sama nõme kui igavene „postkaart puhkuselt”, ja see oli üles antud juba eelmiseks korraks, mil mul ei tulnudki vaimu peale, kuidas seda nii kirjutada, et õpetaja igavusest ära ei sure. (Tegelikult ei olnud mul aega ka.) Teemaarendus on siis selline, et madaam Gomez kaotas ära paberitüki hotelli nimega ja otsis vajalikuga sarnase nimega hotelle (nimed leian mõistagi sõnastikku lehitsedes). Ja lõpuks küsib, kas kutsujad ei saaks talle taksoarvet hüvitada. Igasugusele loovale kirjutamisele on tagant aidanud tutvumine jaapani kirjaniku Haruki Murakami loominguga. Tema suudab kirjutada haarava jutu eimillestki. Iseasi, kui ka vormilist poolt (prantsuse keelt) oskaks.

Nagu ikka, on lumi tekitanud liikluses pisikese kaose, mis tähendab, et kuigi väljun salli ja prantsuse keele kola otsimise tõttu liiga hilja, jõuan bussi peale, mis üleeile läks umbes 12 minutit varem (ehk siis täna jääb eelviimane buss, millega jõuab, hiljaks umbes 8 minutit ja viimane umbes 6 minutit, tavalise 4–5 minuti asemel). Aga jõuan.

Prantsuse keeles saame teada, et prantslased ei lase mööda ühtki juhust, et sõpradega koos klaas veini juua (nagu võib mäletada Jacques Tati kirjakandjafilmist, koosnes tõhus prantsuse kirjakandjatöö sellistest liigutustest: hopp! kott kõhule – hopp! kott lahti – hopp! kiri välja – hopp! kiri õieli – hopp! klaas tühjaks – hopp! kott kinni – hopp! kott seljale – hopp! jalgrattaga edasi). Ja et täna on Beaujolais' päev (novembri kolmas neljapäev), mis on ligikaudu rahvuspüha staatuses, sest see on päev, mil tänavune Beaujolais tuleb müügile. Isegi meie asutuses on sel puhul prantslaste korraldatud pidu (kuhu ma ei lähe, sest olen manustanud viimase külmetusrohu ning pigem väldiksin paratsetamooli ja alkoholi koosmõju). Kutsele olid alla kirjutanud kõik meie 42 prantslast. Põnev on see, et perekonnanimede järgi võiks tervelt veerandi neist arvata sakslasteks (enne kui näod selgeks sain, pidasin algul üht prantslast soomlaseks; ta pisut hämmeldus iga kord, kui ma talle „Hei!” ütlesin, aga numbrit ei teinud, et mis tundmatu keel ja et mis keeles teda kõnetama peaks).

Jutujärjega prantsuse keele tundi tagasi tulles mainin, et seekord ei ole see mina, kes tunnis magama jääb. See on üks kolmest ungarlasest. Nagu varasematelgi kursustel, on kõik peale kahe sakslase nn uutest liikmesriikidest (kus prantsuse keele oskus on nigel) ning, nagu enamasti, on siinkandis elamine paljude jaoks elamine esimest korda välismaal ehk uus kogemus ja kõik kodumaast erinev teeb nalja. Ühel ungarlasel (mitte sellel, kes magama jäi) on erakordselt ebameeldiv komme iga asja peale, mis on Prantsusmaal teistsugune kui Ungaris, kõva häälega naerma hakata (Prantsusmaal on koristajad ainult naised – ah-hah-hah-haa! – Les Miserables on sama raamat kui A nyomorultak – ah-hah-hah-haa! – prantsuse keeles pannakse sihitis teise kohta kui inglise keeles – ah-hah-hah-haa!) Ja mõelge vaid, et see ei ole teps mitte kursus FR 1, vaid juba FR 4, nii et inimesel peaks justkui pooleteist aasta jagu ettekujutust olema, kuhu käib sihitis.

Ja kas see ikka on naljakas.