Toimetan terve päeva teksti, mis on kole pikk ja raske ning mille tõlkija on tagapool olnud nii väsinud, et on tõlkinud mitu asja täiesti vastupidi kui need, mis seisavad originaalis.
Lõuna ajal käin postkontoris, kust naasmisel satun 130. bussi peale, mida tean peatuvat Kirikmäel. No kui hakkab vajalikku peatusse jõudma, kukub bussijuht moraali lugema, et kas ma siis ei tea, et järgmine peatus on alles ....-s (kohanimi, mis ei ütle mulle midagi, aga juhi hääletoonist on arvata, et see on vähemalt viie kilomeetri kaugusel). Peatub, aga ega ust lahti ei tee. No mis &@*(!&(@! ussivärk siinmaa bussijuhtidele sisse on läinud, et peatuses peatub, aga kui peatust ei ole, siis käsi ei tõuse uksenuppu vajutama! Tänane bussijuht loeb moraali, et ma olla pidanud vaatama, kas bussi otsmikul on Kirikmäel peatuva bussi silt. „No tule taevas appi,” nagu Ansip ütleb, kus seda enne nähtud on, et kui samal marsruudil sõidab kiirliin ja külavaheliin, siis on neil sama number ja inimene peab bussi pealt (mitte liininumbrist) teada saama, kus see peatub või kus mitte! Mujal maailmas on samas olukorras kasvõi liininumbri järel täht. Annan kehakeelega märku, et olgu kuidas on, kui juba seisab, tehku uks lahti ja ma astun tema sajatuse saatel välja. Õnneks tema istub, mina aga seisan ja mul on ähvardav talvejope seljas.
Kolleegi blogis kunagi esitatud arvamusega, et siinmaal on bussiliiklus tipp-topp, ma nõus ei ole. Parimal juhul on see rahuldav. Täpsemini kolm pluss.
Päeval sajab kogu aeg lumekirmet, aga maha ei jää.
Tervis muutub lõuna paiku äkki paremaks. Hommikul oli üsna kehv tunne, aga isegi nohu jääb õhtuks vaiksemaks. Köhani seekord ei jõudnud. Nii lühidalt ei ole ma veel külmetunudki.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment