* * *
Õhtupoole vaatan filmi „Lendas üle käopesa”, mida ma olen varem kaks korda näinud, aga aastaid tagasi. Esimest korda veel Vene ajal kinos (kust vast oli juppe välja kärbitud nagu tollal kombeks), teine kord telekast. Näidendit olen kah näinud, samuti Vene ajal tollases Noorsooteatris (peaosas Kark). Õieti käisime seda kooliga vaatamas (täpsemini inglise keele rühmaga: Tikk vedas meid alati teatrisse mõnd inglise või ameerika tükki vaatama, mõnikord ka kontsertidele) mõni aasta varem, aga see oli alla 16 keelatud ja mina kui klassis nooruselt kolmas olin sel hetkel alla 16 ning nõnda ma ei läinud. Ja „Loomingu Raamatukogus” ilmunud näidend käis kooliajal käest kätte laenuks (koos selle surematu remargiga õde Ratchedi põlv tõuseb õelaks löögiks).
Film (1975) on suurepärane, vaatan ja naudin; milline mäng! (Ja ei ole ime, et film sai parima filmi, parima mees- ja parima naisosalise, parima lavastaja ning parima käsikirja Oscari – seda kombinatsiooni ei olevat juhtunud pärast 1934. aastat ja enne 1991. aastat.)
Pärast loen Wikipediast, et filmis tahtis alguses peaosa mängida Kirk Douglas, aga ta poeg, kes oli filmi produtsent, arvas, et isa on McMurphy mängimiseks (kelle vanuseks öeldakse filmis 38) liiga vana (sel ajal 59). Ja õnneks ei teostunud ka vahepealsed plaanid panna peaossa Douglas-seeniori eakaaslasi Marlon Brandot või Gene Hackmani. Uhh.
Ja siis loen veel võigast artiklit lobotoomiast ja saan teada, et N. Liidus keelati lobotoomia ära 1950. aastal, aga näiteks Soome tegevat neid edasi. Aga parim on muidugi see, et lobotoomia eest anti 1949. aasta meditsiini-Nobel (hiljem on Karolinska Instituut muidugi ette ja taha vabandanud, et 1949. aastal tundus see ikka äärmiselt edumeelse ravina – ja kunagi arvati ka, et angerjad tekivad mudast). Kuldavasti on psühhiaatriasaavutuste eest üldse antud Nobeli auhind ainult kaks korda ja ega see teine kordki palju parem olnud, 1927. aastal süüfilisest tekkinud dementsuse ravimise eest malaariasse nakatamisega.
* * *
Pärast filmi skannin veel pool filmi slaide, sealhulgas toredad pildid suvisest pühapäevahommikust Luzerni jaamas ja selle ees, kui lasketiiru minev šveitslane seal, püss seljas, teist rongi ootas. Ja nagu piltidelt näha, ei ole mitte keegi kartlikult maas kõhuli, nagu sellise vaatepildi peale mujal maailmas heidetaks. Püssi ja mundriga kordusõppustele minevaid šveitslasi oli linna peal aeg-ajalt ikka näha, aga fotokat ei olnud käepärast. Püss, laskemoon ja munder iga sõjaväekõlbliku šveitslase kodus ilma riigipööret kartmata oli mõjuvaim argument bengali korterikaaslastega peetud arutelul „Kas Šveitsis on demokraatia?”.
Ja nüüd siis pildid. Eellugu on selline. Nagu ikka, oli rongi peale kiire, nii et jõudsin Zürichist enne kella kukkumist hüpata tagumisse vagunisse. Luzernis seega oli vaja jalutada jaamahoonesse kogu perrooni pikkus. Kõnnin ja kõnnin ja äkki märkan, mida kannab õlal minu ees kõndiv härrasmees. Kiirustasin ette, istusin pingile, võtsin fotoka seljakotist välja ja ootasin rahulikult, kuni ta mööda jalutas:
Edasi kaotasin ta silmist ja et teise rongini oli umbes veerand tundi aega, läksin tunnelist läbi jõe äärde vanalinna vaadet nautima:
Ja kui ma seda pilti tegin, siis märkasin silmanurgast, et keegi veel imetleb sama vaadet. Pöörasin pead ja nägin, et see oli sama püssimees. Aga teadmata, kuidas talle meeldib pildistamine, kaugenesin pisut ja tegin näo, et pildistan hoopis teises suunas. Inimesed tavaliselt ei taju, kui lai võttenurk on 24 mm objektiivil. Võrrelge taustal olevat puitsilda eelmise pildi sillaga:
Ning selgituseks, et see ei olnud mingi hernepüss, ka suurendus eelmiselt pildilt:
Lahtiütlus.Need pildid on skannitud pühapäeval, 4.11.2007. Tekst on kirjutatud ja pealkiri pandud esmaspäeval, 5.11.2007. Soome peast ärakeeranud koolinoore veretöö toimus 7.11.2007 ehk mitu päeva hiljem. Pealkiri on pärit laulust, mida mu vanaema laulnud 1920. aastatel kooliplikana kinos sõbrannale, kui pisarafilmis oli väga kurb koht ja sõbranna vaikselt vesistas („ja kõlas pauk ja Griša langes / ta veri mulda niisutas”). Rohkem teksti ma ei tea.
No comments:
Post a Comment