Hommik on erakordselt selge, päike paistab ja on karge talvehommik.
Päeval päike jätkub ja lõunale minnes näen, kuidas sama puu ladvas tahavad istuda kuuest harakast koosnev seltsing ja vares. Harakatele ilmselgelt ei meeldi istuda varesega samas puuladvas; samas see on vareste seas populaarne valvekoht.
Tööl on jube koormus, ilmselt need, kellele me tõlgime, tahavad vajalikud dokustaadid valmis saada enne jõule ning uusi töid tuleb uksest ja aknast.
Õhtul on taevas selge ja ilm siinmaa kohta väga külm. Vaja oleks minna poodi, seekord vahelduse mõttes Kõrgmetsa maksimarketisse, aga sealt tulek tähendab 20-minutist jalutamist. JFK avenüül on ummik ja bussi, mis sinna läheb, ei tule hulk aega, ja kui tuleb, siis on nii täis, et otsustan sinna mitte trügida. Siis mõtlen ringi, et mis ma järgmist ootan, parem lähen otse korterisse, aga, sunnik, eks kolm bussi, mis Kirikmäelt korteri juurde sõidavad, käi troikana ja oodata tuleb väga kaua. Siis lõpuks tulen.
Bussiraamatust saab teada, et 1925. aastal pärandas Müncheni direktorilesk pr Meindl Hitlerile palmi, mille see rõõmuga vastu võttis.
D. maantee laternapostide külge riputatud sinised viisnurgad on sisse lülitatud ja lausa kiirgavad külmust. Üleval rõdul näitab kraadiklaas pluss kahte, seega all tänaval on vähemalt miinus kaks. Taevas on selge ja Perseuse tähtkujus olev komeet on näha ainult binokliga (oktoobri alguses väljapaiskunud gaasipilv on levinud nii laiali, et enam hästi ei paista).
Siis selgub, et nädala alguses Kirikmäe prismast ostetud 4-osane kogumikplaat on taas kord selline, millel midagi mitu korda ja midagi puudu: seal sisalduvad plaadid nr 1, 3, 4 ja 4.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment