Päeva suursaavutused on sellised. Esiteks see, et toimetan väga igavat ja väga pikka teksti, mis ajab une peale. Seal on äkki osundatud üht XVIII saj filosoofi ning mul tekib hetkeks paanika, et kust ma selle eesti keeles järele kontrollin; aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – usinad kooliõpilased on selle üles tähendanud eesti Vikipeediasse. Et samas sõnastuses on sama tekstilõiku mitmel pool mujalgi (ka mul käsil olevas tõlkes), oletan, et ju siis on vast tõesti õige.
Teine on see, et mitu nädalat ei ole hiir kõssanudki, kui teda aeglaselt liigutada, kursori liigutamiseks peab hiirt järskude nõksatustega rebima (ja õige koha leidmiseks mitu korda edasi-tagasi). Ükspäev proovisin hiirekuuli puhastada, aga eriti paremaks ei läinud. Täna teen hiire uuesti lahti, torgin sisemust sõrmega ja leian, et rullide peal olev tume riba, mida ma olin varem arvanud kummiks, on tegelikult paakunud tolm. Kratsin selle ära ja ennäe! Hiir töötab nagu muiste.
Just sel põhjusel ongi mul omal optiline hiir.
Õhtul on talv kohe väga läbi, õues on 10 kraadi sooja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment