Natuke enne seda, kui kavatsen väljuda, heliseb telefon ja saan teada, et ega Eesti Postis abielutunnistus kehti (nagu omal ajal ei kehtinud Soome R-kioskis isikut tõendava dokumendina Eesti pass – „mujal võib ju kehtida, aga siin ei kehti,” seletati tollal lahkelt). Nimelt olen lasknud saata enda nimele Eestis tähitud kirja, mõtlemata, kuidas seda minu äraolekul postkontorist kätte saada (no ma ei tulnud selle peale, et ka abikaasa jaoks on vaja volitust). Ja saadetist hoitakse postkontoris veel ainult nädala. Ning arvake ära, mis lahenduse pakkus välja postiametnik? „Aga Te kirjutage siinsamas oma abikaasa nimel volitus, siis saame selle alusel anda Teile kirja kätte!” – Taevas halasta! Üleskutse dokumendi võltsimisele!! See on kvalitatiivselt ju sama, kui soovitada, et murdke sisse, lööge postitöötajad maha ja varastage kiri. Tee Euroopasse on veel väga-väga-väga pikk, kui inimeste peas nõnda raudselt ENSV edasi istub.
Ühesõnaga, vaja on volitust. Helistan postkontorisse ja küsin, mida ma pean tegema. Seal seletatakse, et saatke meiliga. No nende nimetatud aadress ei tööta. Hiljem telefonile enam ei vastata.
Aga Eesti Post on asi, mis ei allu mõistusele (nt kaup ei käi: tõstame hindu) ja seetõttu ei ole mõtet selle peale vihastada.
(Mu parim postkontori-lugu on aastast 1989. Küsisin teadete kassas tädi käest, mis Eesti-väline kiri nüüd ka maksab (tariifid olid just tõusnud), ja ta hakkas laulma õpitud viit: „Teistesse liiduvabariikidesse on 5 kopikat, demokraatiamaadesse on 10 kopikat...” – mille peale ütlesin vahele: „Väga tore, mul ongi vaja kiri USAsse saata!” Ja kus tädi läks ähmi, et ei-ei, Ameerikasse on ikka mingi pool rubla vms, ega tahtnud rohkem selgitada põnevaid riigikorra alusel sätestatud tariife.)
Leian Eesti Posti kodulehelt volituse reeglid ja kirjutan valmis nõuetele vastava volituse, paberi peale. (Hetkeks kaalun, kas volituses ka mainida, et kinnitan, et pr V on tõesti minu abikaasa, kui Eesti Postile abielutunnistusest ei piisa, aga siis loobun. Mine isahane tea.) Siis sõidan postkontorisse (kesklinna suur postkontor on laupäeviti lahti). Poolel teel tuleb meelde, et kahe nädala pärast on erialaühingu üldkoosolek, kuhu vaja saata samuti volitus (et mu hääl ei läheks kaotsi), aga tagasi sõita enam ei viitsi. Ühesõnaga, panen kirja posti ja sõidan Kirikmäe prismasse, kust tellin ära pildid (suheldes oma prantsuse keele algmetega ja teadmata, mitu pilti nad lõpuks teevad) ning ostan ümbriku ja paberit. Seejärel uuesti (teist korda) postkontorisse, kus kirjutan valmis teise volituse ja panen posti.
Siis Kõrgmetsa matkatarvete poodi, kindad ja villased sokid, siis sealt pikk sõit Kirikmäe prismasse, sealt pildid kätte. Teenindaja küsib, kas tahan näha; muidugi tahan (kas värvid ja heledus on ikka paigas). On. Et neli pilti on sattunud kolme pakendisse, näitavad neid koguni kaks töötajat. Tore.
Seejärel kolmandat korda postkontorisse (napilt enne sulgemist), sealt sobilik pildisaatmispakend, siis korterisse. Poodi minna enam ei jõua ja ei viitsi kah. Homme hommikul on jaama pood lahti, küllap sealt saab matkale hambaalust.
Ja kui juba jutt postkontorilugudele läks, siis meenusid veel ägedamad seiklused 1990. aastast, kui meie vana kirjakandja asemele tuli uus, kes osutus kleptomaaniks. Ega muudmoodi sellest teada ei saanudki, kui et meile jõudis tellitud lehti harva (vanematekodu oli tänava viimane maja), vahel mitu päeva hiljem suure portsuna, vahel mitu sama lehenumbrit korraga. Aga siis otsustas Kesk-Eesti sugulane soome keelt õppima hakata ja laenas meilt õpikut „Puhutteko suomea?” ning pidi selle postiga tagastama. Panderolli me ei saanud. Siis saime teada, et ka meie kirjakandja on soome keele huviline. Tõusis paks pahandus (eks kandepiirkonnas elas ka pensionäre, kes päris kõike oma pensioniraha tema tõttu kätte ei saanud) ja sellest ajast on alles kaks vabanduskirja, millest esimese kirjutas Annika „õde Anni”, kes oli „ta tõeline õde” [kurikuulsa Perli andmebaasi järgi oli Annikal tõesti õde, aga Anneli]:
Teise kirja kirjutas juba Annika ise ja tunnistas oma pahateod üles:
Aga kleptomaanist kirjakandjat lahti kah ei lastud, kuigi ainus amet, kus ta postis töötada saanuks, olnuks marginiisutaja (teeb suu lahti ja inimesed teevad ta keele peal margi märjaks).
Ja postiteema lõpetuseks meenutus, kuidas Vene ajal, kui ajakirjandus oli hirmus odav, olevat kuskil asutuses olnud väga tüütu parteiinimene, kellele töötajad maksid kätte nõnda, et läksid igaüks postkontorisse ja tellisid talle kokku mituteist eksemplari ajakirja Mongoolia Kommunist.
No comments:
Post a Comment