Millalgi eelmisel või üle-eelmisel nädalal ilmus tööl postkasti firmapastakas. Kile sees ja puha. Peal veebiaadress ja puha – aga paraku see, mis kehtis juulini 2006. See tuli ükspäev toanaabri C-ga jutuks ja tema arvates oli see õige tore jah, et antakse vana aadressiga pastakas, et ei tea, kas enam kirjutabki. Vastasin seepeale, et mis siis, et vana, tore ju, et anti; ja et ma ei kavatse sellise uunikumi pakki avada, jätan tallele, küllap saab peagi väärtuslikuks kogumisesemeks.
Meenub ka see, kuidas üle-eelmises töökohas, kus oli tööatmosfääri loomisega suuri raskusi, otsustati teha firmalogoga särk, mis toimus siis, kui ma olin juba nende orbiidilt lahkumas ja mida ma seetõttu suvatsesin kanda ainult hädakorral, nt kodus või külmemal ajal teiste riiete all. Riie aga ei pidanud vastu (küllap oli kuskilt odavalt saadud) ja sai särgi rahus ära visata.
Aga seda keerulist lugu ma toanaabrile ei räägi.
Eile oli postis silt, et postkontoris ootab Amazoni-pakk ühe mõni aeg tagasi Eestiski uudiskünnise ületanud raamatuga (mis oli vahepeal Amazonis välja müüdud ja tuli oodata uut trükki) ning kunagise, vahepeal loomingulises kriisis olnud lemmikmuusiku kahe uuema plaadiga. Kavatsen järele minna lõunapausil; kogemus on näidanud, et jõuab.
Aga ei jõua. Postkontori ja minu lõunaaja ning busside sõiduplaani ja eriti nende kroonilise hilinemise ühitamatuse tõttu avastan peatuses mõni minut pärast kahe sobiva bussi lahkumist (selmet jaotada bussid ühtlaselt, sõidavad kolmest postkontorini minevast bussist kaks „paarisrakendis”), et ajal, mil ma postkontori peatusesse jõuaks, peaksin paki toomise asemel kohe üle tänava teise peatusesse kõndima ja viimast tagasisõiduks sobivat bussi passima.
Aga see-eest käin hoopis söömas (sest hea toiduga ja suhteliselt ruumikas KAD-maja söökla laseb muid tegelasi sisse alates kella 13-st), kuhu ma muidu ei jõuaks. Parem pool muna kui tühi koor, eks ole.
Kui õhtul majauksest sisse astun, kostab liftide juurest kole kisa: joodiknaaber on pahane, miks teised ei taha temaga samas liftis sõita (lifte on kaks). Aga ise ta minema ei sõida, passib parempoolse ukse ees edasi, nii et omajagu saan tema arvamust kuulda ka mina, kes ma samuti ootan lifti, sest eelmisse ei mahtunud. Õnneks ma ei saa tema joomatõvelise pudikeelsest prantsuse keelest aru.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment