N, 552. päev: Hiina piinamine

Bussiraamatust saab teada, et 1930. aasta paiku lasknud Hitler tagasi saata austajannade saadetud kolm tikitud taskurätti ja juurde lisada, et ta ei taha, et tema näopilti tikitaks taskurättidele. Hiljem olla ära keelanud ka näopildiga koogid (mis arvestades, mida taskurättide ja kookidega tavaliselt tehakse, on täiesti arusaadav).

Satun kolmandat korda kirjatarvete lao ukse juurde ajal, mil see on lahti. Nüüd on mul kasutada uus pliiats (toakaaslase S-i laua reguleerijad võtsid eelmise kogemata kaasa) ja joonlaud, puidust, mille otsi on saetud nüri saega ja mis on liivapaberit näinud natuke vähem kui mu eelmine puitjoonlaud, mis mul oli umbes VII klassis ja mille peal on senini alles ühe klassikirjandi ajast (mil õpetaja mind klassi teise otsa pagendas, joonlauata) klassivend Andrese käekirjaga küsimus: „Mis olid mõisniku ja piimamehe nimed?” – ja klassivend Toomase käekirjaga vastus: „Tõnu Prillup” – siis ilmselt sai õpetaja sellele teatevahetusele jaole. Nad vähemalt teadsid, millest raamat oli, mitte nagu klassivend Erki, kes paar aastat varem luges raamatu „Külmale maale” asemel suvel kogemata läbi hoopis „Jäise raamatu” ning siis sügisel tunnis imestas, et mis Väljaotsa Jaan ja hingepiinad, kui tema loetud raamatus olid hoopis meremehed ja lõbusad pingviinid!

Vahepeal ports tööd, siis prantsuse keelde. Õhtupoolne vahetus ei ole minu jaoks. Pärast meenutan, et läbi kooliaja oli mul kõige halvem õppeedukus just õhtupoolses vahetuses. Tunnen, kuidas tähelepanuvõime muudkui väheneb ja väheneb. Igas tunnis teevad kaks inimest ettekande, pärast vaheaega räägib slovakk mingist guyballi-taolisest spordialast, mille ungarikeelne nimi on Tengo ning mis olevat maailmas ja eriti Slovakkias tohutult populaarne, aga millest kõik ülejäänud (peale tšehhi) kuulevad esimest korda. Ettekande lõpuks on tähelepanuvõimest järel väga vähe (vahest oleks rohkem, kui ettekanne olnuks huvitavam). Ja siis, kui mu arust on möödunud juba päratu hulk aega ja sisemise kella järgi peaks varsti hakkama asju kokku pakkima, piilun kella ja näen, et ohoh, see on alles 16.50, veel 40 minutit piinelda!

Järgmine nädal on kontrolltöö ja minu kord pidada ettekannet. Ettekandest ma enne nädalavahetust parem ei mõtle. Kontrolltöös pidada olema valikvastustega ülesandeid, kus grammatikapeensusi teada tahetakse. Küllap tuleb nendele vastamisel kasutada strateegiat, kus valin algul kõige loogilisemana tunduva variandi ja siis märgin õigeks sellele hoopis risti vastupidise.

Ja see ei ole mitte kõik... Nimelt kui jäänud on veel vähem kui pool tundi ning tähelepanuvõime täiesti ümmargune null, teeme tutvust prantsuse kaudse kõnega. Õpikus tutvustatakse seda nõnda: esmalt neli näitelauset ja siis harjutus, et täida lüngad. Mingeid seletusi ei ole. (Eks õpilased ole ise süüdi, miks nad siis prantsuse keelt ei oska, mida oskab [vähemalt õpiku koostajate meelest] kogu ülejäänud progressiivne inimkond, eelistatavalt ainsa keelena.) Mul on tunne, et lööks kedagi, vajuks kolinal laua peale magama või harjutuse kirjutamise asemel sodiks raamatu ära. Grammatikaraamatus on asi lahti seletatud, leheküljetäis reegleid. Ja me peame tegema sellele järgnevat harjutust, mille kestel ilmub paranduste asemel paberile suuri musti pusasid. Kohusetunne on ikka kole asi...

Aga homme hommikul lähen postkontorisse South Parki plaatide järele. Screw you guys, I'm going home... (sain sünnipäevaks Cartmani pildiga ja sama sõnumiga märgi; peaks selle järgmine kord prantsuse keele tunni lõpus rinda pistma).

* * *

Ka täna on Kirikmäel poole seitsme paiku suur ummik. (Vahest on kiirtee katki ja autovoog peab läbistama linna.) Tahan (nagu eile) sõita Kõrgmetsa maksimarketisse. Külm on, ei jõua õiget bussi ära oodata, lähen jaamani teise bussiga. Jaamas selgub, et poeni minev buss (mis sõidab Kirikmäelt jaamani täpselt sama teed pidi) on juba enne sõiduplaani lahkunud (samas ma oma bussist mööduvat bussi ei täheldanud). No ootan ligi veerand tundi; ka järgmine buss on sõiduplaanist nii palju ees, et peaaegu jään sellestki maha. Huvitav, kuidas näiteks vedurijuhid suudavad sõiduplaanist kinni pidada, aga bussijuhid mitte?