Minekul on TGV vagun üsna tühi, kuuldekaugusel teeb kaugemas keskeas inglise paar ristsõnu.
Täpne kokkusaamiskoht jäi õieti kokku leppimata (saatsin eile päeval küll meili, aga ei tea, kas A on selle kätte saanud; ka saabus rong mitte tavalisele 6. teele, vaid teele nr 30, rongi kõrval oli raudaed ja selle taga tänaval joodikud); kuidas leida üles 190 m laiusest, 30 teega raudteejaamast teile vastu tulnud inimesed? — Väga lihtne: argipäeva hommiku tipptunnil sibavad kõik inimesed rongidelt otsejoones metroosse, nii et pöörake silmad hoopis jaama peaukse poole, kus seisab kaks inimest ja vaatab otsivalt ringi!
Hommikusöögikohta otsides näeme kohe esimeseks trepil kolme automaaturit, nagu neid Pariisi rahvarikastes kohtades ikka näeb.
St-Denis’sse minekul teen lollisti, et kavandan ainult ühe ümberistumise, mis on teisel pool kesklinna Montparnasse’is ja kus tuleb teisele liinile kõndida maa all vähemalt pool kilomeetrit. Sedasi kestab sõit 6½ km kaugusele terve tunni ja läheb südalinna alt läbi kaks korda. Naastes istume ümber kaks korda ja läheme teisele ringile. Sõbral on Pariisi geograafiast hägune ettekujutus ning kuivõrd ta on arvanud, et St-Denis on umbes samas kohas kus metroojaam Strasbourg–St-Denis (kaks peatust), tuleb tunnine metroosõit talle mõneti ebameeldiva üllatusena. Teine piinlik seik on, kui uurin ühes kohas pikalt metrookaarti (kumba suunda minna), sest mu vanal (2009) plaanil on liin ühe peatuse lühem ja lõpp-peatused ei klapi.
 |
| Ta oli Jesse soost |
St-Denis’s jalutame algul kloostrikiriku nelitiseni, mis on pisut tarbetu, sest väljatulekuks peab kõndima tagasi ja koori pääseb piletiputka kaudu õuest läbi. Erakordse saavutusena suudan ära seletada varagooti võlvi probleemi, kuidas piklikus võlvikus (laius pikihoone laiuse mõttes on suurem kui pikkus) läheb võlvikanna alumine ots seina poole keerdu (sest võlvkaar vastu seina algab kõrgemalt kui kaar põiki üle kesklöövi ja diagonaalne võlviribi). Veebruaris 2009 üritasin sellest rääkida katedraali moodi külakirikus, aga isegi joonise kiuste jäi kuulajatel selgus saamata. Pariisi Notre-Dame’is oli probleem veel lahendamata, kesklöövi võlvik on ruudukujuline ja kahe külglöövi travee pikkune nagu romaani stiilis, St-Denis’is ja Ste-Chapelle’is on võlvikannad juba keerdus.
Kuulsate katedraalidega võrreldes suht tundmatus St-Denis’is on alati see lõbu, et vähetuntud keskaegsete kuningate (Childebert, Dagobert jne) hauasammaste peale pisut tüdinud inimeste silmad lähevad alati väga ümmarguseks, kui näidata, et vat siin on Marie Antoinette’i ja Louis XVI hauasammas, ja siis hiljem krüptis, et siin plaadi taga on 70 Prantsuse kuninga, kuninganna, printsi ja printsessi luud ning teisel pool on teised samapalju.
Kooriümbriskäigus algavad mingi (dokumentaal-?)filmi võtted – jutustaja harjutab, valgust ja kaamerat sätitakse üles – ning kooripinkidel istub klassitäis väsinud saksa teismelisi koolilapsi.
Krüptis on ka põhjalik väljapanek, kuidas sai Pariisi esimesest piiskopist Denis’st ehk Dionysiusest märter. Pea löödi maha, võttis pea kaenlasse ja kõndis kogu tee jutlustades – mitte nagu Zürichis Felix ja Regula väidetavasti jõe äärest toomkirikuni (80 m), vaid ikka kõvasti rohkem: Montmatre’ist St-Denis’sse, 10 km. Mõne pildi järgi jäi ta ilma kogu peast, mõnes hilisemas – kui inimese anatoomiat ja füsioloogiat hakati mõistma paremini – ainult pealaest, ühes sildita reliikviapurgis on tükk pealuud.
Basaarile (mis täna on vaiksevõitu) ei lähe. Pikk sõit tagasi linna; olen metroos pisut mures külaliste seljataguse turvalisuse pärast – ise üritan seista seljaga vastu seina, nemad on ajuti seljaga peatustes avaneva ukse poole.
Metroost välja Cité jaamas, kus on alati tore näidata, et jõest paarkümmend meetrit sügavamal olev jaam ja selle trepikoda on kessoon ehk väga suur malmist tünn.
Ste-Chapelle’is on lõuna. Et lõuna on sel ajal kogu Prantsusmaal, kõnnime vasakkaldale, ülikooli ja boheemlaste poolele. Maandume kolmandas restoranis. Võtan salati, külalised samuti, ja – maassa maan tavalla – roosa veini; pr A võtab kraanivett, A võtab õlle, mis pärast selgub olevat värvi poolest punane.
Pärast lõunat Ste-Chapelle’i sabasse. Turvakontrolli röntgen leiab mu kotist dosimeetri, käsib näidata. Mõtlen, et küllap paistavad röntgenis ka röntgenkiirgusele tundliku dosimeetri kaks kiirgusandurit intensiivselt tumedate (röntgenkiirgust neelavate) pulkadena, ja minu tohutuks kergenduseks a) nad arvavad need akudeks, b) nad ei käsi akusid näidata ja c) kuigi nad käsivad näidata, mis aparaat see on, ei hakka nad täpsemalt uurima selle olemust, mis on ju tore, sest mine hakka seletama, miks mul on kaasas dosimeeter! (Aga miks: sellest allpool.)
Ste-Chapelle’i nännipoe plakatisahtlis on sobivasti keskaegse Pariisi plaan, millelt saan näidata, kuidas Louvre oli algselt samasugune linnamüürikindlus nagu teisel pool Bastille. Ostan keskaegse Pariisi 3D-mudeli filmi II osa (I osa: vt märksõna „Kuldrannake”).
Ülemise kabeli kolm suurt akent on remondis, nii et suure osa kabelist täidavad valgesse mähitud tellingud. Mu pikksilmal on minekut. Täheldan ühelt sõjamehi kujutavalt alumiselt aknalt, et vitraažide tegemise aegu – Ste-Chapelle’is on maailma suurim kollektsioon algupärases kohas olevat 13. sajandi vitraaži – ei tuntud veel plaatturvist, sõjamehed on ainult rõngassärkides.
Paljude elus tehtud veidrate asjade loetelu täna pikeneb: tuleb välja, et täna käin mitme asjaolu õnnetu kokkulangemise tõttu tegutseva Prantsuse kohtuhoone vist naiste kemmergus!! Noh, kui me Ste-Chapelle’i ülakorrusel aknaid vahime, teatab pr A, et ta käib korraks kempsus, ja kaob veerand tunniks. Kui väljume, on sama mõte tulnud ka teistel, ta oskab juhatada teed (õige kemps hoovi servas kohtumaja keldris on kinni) – tuleb minna kohtumaja mingist uksest sisse, pikalt mööda koridori, mööda ustest, mille tagant kostab kurja kärkimist, mattklaasist usteni, mille taga paistab olevat suur ootesaal. Seal on topeltsildiga (härrad + prouad) kemmerg, kus eesruumis on kohe paremal sihukesed metsiku lääne salongiuste stiilis mõttelised ja mitte midagi varjavad pendeluksed ning nende taga kambrikeses reas kolm pissuaari, vastasseinas kraanikausid ning tagapool kaks kabiini ja uks teise ruumi, kus on vasakul seinas veel kraanikausse ja paremas veel kolm kabiini. Algul väljub rahul härrasmees, aga ei näe, kust, ja sees sebivad nõutud naisterahvad, mistõttu sisenen nimetet tagumisse ruumi. Kui väljun, siseneb koridori klaasustest talaaris proua, aga ma ei jää vaatama, kuhu tema kui maja töötaja oma „kodukempsus” siseneb. Mu väljumise peale pöörduvad kaks naisterahvast ukselt nõutult tagasi sõnadega, et see on vist meeste kemps. Segadust kui palju! Kui tagasi hoovis oleme, märgin, et koridori uste peale oli kirjutatud, et nendes on kohtusaalid, ja kui klaasustel olevast sildist õigesti aru sain, saab sealt edasi kohtuda kinnipeetavatega. Väljapääsu hoovis seisab trepi ees kolm musta furgoonautot, mis on just seda nägu, et nendega veetakse kohtualuseid vangimaja vahet.
Tehes järeldusi hommikusest fiaskost Pariisi metrooga, otsustan sõita esimest korda Pariisis RER-iga, mis läheb St-Micheli väljakult piki jõekallast lääne poole. Maa (ja ilmselt ka jõe) all selgub olevat umbes kolm haruteed raudteed, mida mööda sõidab täitsa tavalise lähirongi mõõtu rong. Olen kuulnud RER-ist õuduslugusid, aga jaam ei ole palju räpasem kui muu Prantsuse raudteejaam, rong on üllatavalt puhas (RERi-eelarvamuse kohta, eks ju) ja sisenemine RERi jaama nõuab vähem pingutusi kui 2012 Viinis lennujaamarongi CAT linnapoolse jaama sissepääsu otsimine. (See oli remondis ja minna tuli kaarega läbi ehitusplatsi, et te teaksite.)
Sõidame Invaliidide platsini, kus on piletikontroll ka väljumisel.
Invaliidide palees on parasjagu ajutine näitus teemal „Musketärid” (ostan sinna igaks juhuks piletid, suuremat lootmata sinna jõuda). Kõikvõimalike piletite ostmisel juhtub maksma see, kes esimesena ette satub, ja lõpuks ei mäleta keegi, mis seis on, st seis on enam-vähem võrdne. A täheldab, et huvitav, alati, kui räägitakse kolmest musketärist, näidatakse neid osavate vehklejatena, kuigi tegelikult oli musketäri relv ju hoopis musket – väga pika toruga raske algeline püss. Arvan seepeale, et katsu sa kujutada romantilist püssilahingut.
Raudrüüosakonda vaatavad külalised väga põhjalikult, vbl pidanuksin selgitama, et esimene saal ei ole ainus, mitu samasugust suurt saali tuleb veel.
 |
| A: Can you imagine a horse wearing it and looking like a tram? Teine A: Yes, with a picture of a cat!! |
Ühes toas on raudrüüde skeemid sajandite kaupa. Ühe populaarse kiivriliigi nimetus oli salade.
Raudlattidest piiramiskahuri juures imetleme selle ehitustehnikat nagu poisikesed (vrd mõni aasta tagasi ka episood Ohaini mootoriga) ning A ütleb raudlattide liitmistehnikaks keevitamine, mina täpsemini paagutamine.
Muuseumist väljudes oleme ajakavast maas umbes kaks tundi. Ainult Napoleoni haud; Invaliidide palee muid muuseume vaatama ei lähe.
A-d ei lasta vaatama lähedalt A 4 1:2 maketti. Sel ajal, kui ta valvuriga vaidleb (valvur teatab, et selmet kõndida viis meetrit, vaadata ja tulla tagasi, peab ta minema ringiga ja läbi kõndima kogu 1870.–1945. a sõdade osakonna), pildistan samas toas välisukse juures olevaid raudrüümakette, millega on tavaline häda, et tehnikamudelite ehitajad ei oska värvida figuure ja vastupidi. Seda galeriid ma siia sinu unerahu säilitamiseks, kallis lugeja, parem ei pane.
Napoleoni matusekirik. Selgub, et Napoleoni pruunist läikivast kivist kirst graniidist ei ole: doosikiirgus keldrikorruse galeriis on miniatuurne 0,04 µSv/h (graniidi juures, nt munakivisillutisel on umbes 0,30 µSv/h).
Ainus koht, kus kaotan külalised mitmeks minutiks silmist: mõtlen, et kui neid maapinnal ei paista, küllap on siis krüptis; sealt aga paistab, et nad on üleval. Kiirustades tagasi.
Õhtupoole on palav, eeskava hakkab loksuma ning lõpust kaob mitu asja ära, nagu jalutamine (või marssimine) Champs-Élysées’l ning Triumfikaar. Eiffeli torn oli algul ka plaanis, aga see kadus ära lihtsal põhjusel, sest kaks-kolm nädalat varem oli tänaseks ülemine platvorm täiesti välja müüdud ja mitut tundi sabas seista ei taha. A naljatles enne mitu korda, et üritab Pariisis matkida kuulsat 28.6.1940 ekskursiooni, mille peale vastasin, et kui ta soovib, võin saata talle Speeri mälestustest selle ükskikasjaliku kirjelduse, kuigi täpselt korrata on raske, sest see algas kell pool kuus ja lõppes kell kaheksa hommikul.
Päevakava oli selline:
- 8.40 kohtumine
- Hommikusöök, päevapiletid
- 10.00–10.45 St-Denis
- 11.30–12.30 Ste-Chapelle
- lõuna
- 14.00–16.00 Hôt. des Inv.
- jalutus
- 17.30–18.30 Arc de Triomphe
- 19.00 metrosse ja ära
- Kohtumine 8.38 (+2 min)
- Hommikusöök, päevapiletid
- 10.30–12.05 St-Denis (–½ h, –1 h 20 min)
- ~12.50 Ste-Chapelle just pandud kinni, lõuna (–1 h 20 min)
- 14.20–14.40 Ste-Chapelle (sabas)
- 14.45–15.25 Ste-Chapelle (sees) (–3 h 15 min, –2 h 55 min)
- 15.35 tagasi tänaval
- 16.10–18.00 Hôt. des Inv. (–2 h 10 min, –2 h)
- jalutus
- 19.00 metrosse ja ära
Tee läheb kenasti pikalt sõjakooli aia äärest läbi, kus muidugi märgin, et eriti osav oli Napoleon matemaatikas ja aianduses. Sõjakooli ees on hobuselaat. Marsi väljaku keskel on bistrootoolidest torn, just sellistest, mille kuu aega tagasi kogemata katki istusin.
Eiffeli torni all tehakse ettevalmistusi 14. VII pidustusteks. Eelisjärjekorra väravad näeb ära (need on tõesti olemas).
Äratulekuks olen otsustanud, et kui me 40 min enne mu rongi väljumist Trocadéro metroojaamas ei ole, hakkan jooksma. Ka 40 minutit on metroos 5½ km läbimiseks väga napp, sest tuleb ümber istuda ja ühes kohas paar kilomeetrit enne jaama, kui mu rongini on aega 25 minutit, seisab metroorong ühes peatuses mingi tehnilise rikke tõttu kolm närvesöövat minutit. Nii et ümberistumisel ja raudteejaama katakombides ma täitsa ebaviisakalt jooksen.
Olen perroonil 9 min enne rongi väljumist (pms peab olema TGV vagunis kohal 2...3 min enne väljumist). Mingi nolk laiutab minu kohal, tõstan ta minema. Manustan hommikusöögist üle jäänud ja seni kotis soojenenud vee.
Rong väljub sõiduplaanist 20 min hiljem, midagi mumisetakse, aru ei saa; kuskil on vist olnud mingi õnnetus. Väljub linnast mööda tillukesi äärelinna haruteid.
Rongireisijatele teadmiseks: pange jah oma nutitelefoni wifi nimeks enda nimi, nii saavad kaassõitjad ka teada, kellega nad ühes vagunis sõidavad.
Aknast näeb kaunist loojangumaastikku, kuni viimase Prantsusmaa peatuse järel sõidab rong kümmekond kilomeetrit täiesti eba-TGV-liku kiirusega 7..23 km/h, et hüppa aga maha, korja metsast maasikaid, hüppa peale tagasi (vbl kardab pimedust, aga teisalt, kuivõrd just seal juhtus vähem kui kümme aastat tagasi 21. saj Euroopa jaoks arusaamatu rongiõnnetus, kuidas kaks rongi sõitis nägupidi kokku, on selline ettevaatus asja eest). Kokkuvõttes hilineb rongi saabumine ligi tunni, tulen taksoga.
No comments:
Post a Comment