Külalistega linnas. Sajab. Söömas (ahvenafilee), pillan oma kalast ligi veerandi kahvli pealt maha, see põrkub kaks korda mööda reit, üks kord mööda säärt ja jääb siis silmaulatusse laua alla põrandale; teistel kestab söömine palju kauem, mille kohta märgin, et minu söögist suur osa on alles, tahate, ma näitan.
Seapoest muusikaline siga. Enne olime just rääkinud, kuidas pranstlane teeb hääldusvea peale näo, et ta üldse aru ei saa, aga siga oli akna peal ja seda tulnuks küsida, mis mind näiteks vägagi pelutab. E aga küsib, müüja osutub arusaavaks, sea saame. Seda, et siga on sabast tõmmates kellamänguga, näitab alles müüja (enne ei teadnud). Küsib paela valides, kui väiksele lapsele läheb; vastame, et nojaa, tegelikult juubilarile. (Ja asjadest ette hüpates mainigem, et sea musikaalsus jäi juubelil ütlemata ning juubilar avastas selle juhuslikult hiljem ise. Rõõmu seda rohkem.)
Mõningaste uute seiklustega (külalise auto GPS silla- ja teeremonte ei näita, aga maastikud on uudsed ja väärivad jalgratta-/fotomatku) Maaselja äärde veinilinna, selles käime kõigepealt turistiinfost küsimas, kus on veinikojad, siis veini maitsmas samas kohas, kus 2006 oli käinud eesti selts (ma tunnen isegi ära, et meid sisse heitnud ja lauda juhatanud tagasihoidlik härrasmees oli tehase omanik ise, vähemalt oli ta seda 2006; maja on aga uus). Maitseme kokku kaheksat veini ja ostame mitme peale kasti.
Siis edasi teise veinikeldrisse, kus on hoovis koguni veinimemoriaal ja keldris kaks ekskursioonilt saabuvat eesti noorikut, kes eesti keelt kuuldes tulevad meilt uurima, mida tasub osta.
Õhtul pikem sööming ning lemmikmuusika plaadilt ettemängimine.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment