Tagasilend

Taskupuhkus kodumail oli väga tihe:

8. VII: saabumine

9. VII: loetava raketiraamatu ajel (A 4 stardiks ettevalmistamise käsiraamatu tõlge) hakkan meenutama oma aastaid vanu era-tõlkeprojekti – näiteks tahan kontrollida tõlkest ja selle terminibaasist, mida olen märkinud termini Treibstoffe vasteks, sest see tähendas A 4 puhul koguni viit ainet: A-Stoff (vedel hapnik, oksüdant), B-Stoff (denatureeritud etanool, kütus), C-Stoff (kaaliumpermanganaat) ja T-Stoff (vesinikperoksiid; käitas koos eelmisega turbiinpumpa) ja Z-Stoff (suruõhk või -lämmastik, C- ja T-Stoff’i paakide survestamiseks). Ega kuskil muidugi ole öeldud, mis oli mis, ainete olemus selgus ohutusjuhisest, eriti hoiatusest, et C- ja T-Stoff’i ei tohi vedada samal sõidukil, mis oli täpselt samamoodi rakettlennukiga Me 163, mida samuti käitas C- ja T-Stoff. Leian, et ega Dornberger muudest ainetest räägi, tõlkes olen öelnud „kütus” või „kütused” või „kütus ja oksüdant”, nagu parasjagu vaja. Kuigi inglise tõlge on jube ja trükivigu on kubinal, selgitab käsiraamat mitut seni saladuseks jäänud asja: näiteks kuidas töötasid raketi tüürid (see seletus läheks siin liiga pikaks) ja kuidas raketti sihiti – A 4 stabilisaator nr 1 pöörati „täpselt” sihtmärgi poole ja juhtimissüsteem hoidis raketti samal asimuudil – kui täpselt pöörati, oleneb kasutatud nurgaühikust – tekstis mainitakse midagi sajaliste täpsusest, mis viitab nagu suurtükiväe nurgaühikule (360° = 6400 ‰), samas oleks 100 ‰ 5,6°, mida on paljuvõitu, sest A 4 tabamistäpsus külgsuunas oli umbes 16 km (st sihtmärgist kummalegi poole 8 km), mis teeb vähima laskekauguse 240 km juures nurgaks 2°, aga see arvestab ka kõiki muid tegureid nagu ettearvamatuid tuuli eri kõrgustel, kuivõrd nähtavasti raketti ei saanud pärast mootori väljalülitamist 1. lennuminuti järel juhtida enam üldse, seega pidi raketti saama maas keerata täpsemini kui 2°). — Pärastlõunal käin uuenenud energiakeskuses ja sealt naastes elus esimest korda fotokaga Oleviste kirikus sees (nii et pärast on pildid lahedasti järjest, et vanad auruturbiinid, välk puuris ja äkki tähtvõlvid), tornis ka (kus varem olen käinud fotokata ja fotokaga), seal teadustavad trepil laskuvad saksa pensionärid, mitu astet on veel (aga näiteks Kölni toomkiriku tornitrepp on umbes kaks korda kõrgem). Näen oma silmaga (ähmaselt, suletud luukide hämaruses), et viimase tornikorruse väikestel aknaavadel tõesti on kolmes nähtavas küljes põikpalgi pesad, nii et neid avasid sai kasutada tulirelva laskeavana. — Kõike raskendab aga pisut, et enamik mu Eesti pangakaarte on läinud hapuks ja uued ootavad mind mitmetunnise sõidu kaugusel kodu-pangakontoris, nii et kuni reede lõunani ei saa ma midagi maksta kaardiga ega võtta välja sularaha, mida mõistagi üritan igati varjata ja läbi ajada kaasasoleva sularahanatukesega.

10. VII: sugulase juubel

11.–13. VII: nädalavahetus N. kreisilinnas, jõuan umbes 50 kohaloldud tunni kohta väga palju – käin läbi paljud lemmikkohad, sõidan jalgrattaga 60 km (seejuures märkigem, et N. kreisilinn on kummaski suunas ainult paar kilomeetrit suur), pesen aknad, näen kõiki elusolevaid ja surnud sugulasi ning teen koguni väikese etnograafilise matka läbi lähima iidse külasüdame. Oma osa muidugi selles, et juuli alguses on Eestis valge kole kaua, päike loojub alles veerand üksteist ja tõuseb maru vara. Haruldasematest elukatest näen teisel pool teed palgivirnadel kolme ronka, mõnesaja meetri kaugusel parve haigruid, keda pisibinokli 8-kordses suurenduses näib olevat vähemalt seitseteist, ja pühapäeva hommikul kell pool üheksa kargab umbes 30 m kauguselt metsatee äärest oksalt raginal lendu noor merikotkas, suur nagu kapiuks. Viimase juures on eriti kummaline, et täpselt eelmine kord aprillis nägin samas metsas vähe kaugemalt samuti kotkast, aga teist lindu. — Tagasisõit on ka põnev, sest samal nädalavahetusel on N. kreisilinnas olnud ühe usulahu kokkutulek ning kolm neist istub tagasisõidul mu paremal käel ning, kui mul helisummutavaid kõrvaklappe ja värskelt laetud lustikummutit ühes ei oleks, kuuleksin seda pereraadiot neli tundi järjest. Ma alguses mõne minuti seda veel ei tea ning saan näiteks teada, et Pärnu–Tartu buss sõitvat alati läbi Mõisaküla ja Tõrva [tgl on selliseid busse päevas üks] ning Tallinna–Riia buss sõidab läbi Cēsise ning Eesti pealinn viiakse varsti Tartusse ning Tallinnas selliseid linnaosi üldse ei ole, kus venelasi ei elaks, ning troll olevat sotsialismi igand ja trolliliine rajati vene võimu kindlustamiseks (miskohal vahele hõikasin, et aga miks on siis trollid Šveitsis, aga nad tegid näo, et ei kuule).

Lennukis loen isa ristiemalt pärandusena meile sattunud raamatute seast pärit Bismarcki mälestusi, kena tihke köide, kenas peenes fraktuurkirjas 800 lk.

Ma ei tule üksi, mul on kaasas kaks külalist. Lennuk hakkas tulema poolest ööst, kohal oleme hommikul, käime kohe alustuseks ringi vaatamas linnas. Isegi minirongiga sõidame.