Tunni lõpus saame kätte saksa keele kontrolltöö: tulemus on, nagu ikka, pisut kurvastav, raudselt tavaline 82% ehk hea. Suulise teksti arusaamise ülesandes olen lugenud ühe küsimuse valesti, sellest läheb punkt maha; kirjalikust arusaamise ülesandes olen üht küsimust lugedes jätnud ühe olulise sõna vahele ja vastan küsimusele, kas väide on õige või vale, valesti, aga õpetaja arvestab mu pikka seletust ja paneb 2 punktist 1. Grammatikaosas (ühendverbid) möönab õpetaja isegi, et väga raske sai, ja küsib, mis oli meie jaoks kõige raskem, mispeale vastatakse üksmeelselt, et nende tohutu arv. Näitan kaustikust kenasti nimisõnade järgi järjestatud loetelu, mis jätab suure mulje [Eindruck hinterlassen], koos kommentaariga, et kodus on vat nii pikk (näitan kätega 30 cm) kartoteek, ja õpetaja teatab, et ta ise kunagi niikaugele jõudnud, et teha selline register ise. „Jajah,” mõtlen, „näha oli.”
Kirjandi on kõik viis osalist kirjutanud teemal „Toiduainete raiskamine”. Mu mustandipaber (kus kirjutasin pähetulnud mõtteid ja lihvisin kirjandiloogikat) leiti ka üles, olin selle jätnud eksamitöö vahele ja õpetaja ei teadnud, mis sellega teha või kelle oma see on.
Tunni lõpuks korratakse kahe hiljem saabunu auks videolõiku, kus on 1954. a Berni ime klassikaline kroonikafilm (sakslased tegid jalgpalli MM-i finaalis ungarlastele kaela ning see tõi sõjajärgsele muserdunud Saksamaale suure rõõmu), mida näidati ka tunni algul, aga mida heameelega vaatan ka teist korda. Õpetaja seletab, et ta itsitab seepärast, et see reportaaž on igal sakslastel peas. Läheb ligi 40 minutit üle, aga õnneks mul täna keeletundi ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment