8.24 rongiga minema, pakin rongis koti ümber – pärastlõunaks lubab võib-olla vihma, kuivad riided on kilekotis kaasas. Kohal 9.06. Väike aja parajakstegemine (sest laenutuses läheb nii 10 minutit, aga rong läheb alles 9.59), siis laenutusse.
Täna on rattalaenutuses tagasi pikk rootslane, kes oli seal ka esimesel korral 10. VII. Kohe jutu alustuseks tõmbab ta silmad vidukile ja küsib: „Ega eelmine kord võti teie kätte jäänud?” – No püha halastus!! Muidugi mitte! Võti oli tagastatava ratta lukus ja tema oma asi, kui ta selle töökoja põrandale ära kaotas. Huvitav, kuidas saaks laenutuseratta varastatud võtit kuritarvitada – luuraks laenutusest saja kilomeetri raadiuses ringi ja kui näeks sama numbriga ratast, siis muudkui ärandaks? Puhta lollus.
Nõnda möödub jalgratta üleandmine vastastikuse usaldamatuse õhkkonnas.
Eelmisest laupäevast tuttava rongiga Gerolsteini, kus olen kohal kell 11.08 ja kus on mõneti soojem kui hommikul. Selgub ka, et ei ole midagi unine mägiküla, kihab vilgas elu – ja mul on vaja sõita esimesed 2 km linna läbistaval maanteel. Uhh, see on kole... Ma Saksamaa liiklusseadust üksipulgi ei tea (kuigi olen selle vist kunagi läbi lugenud), aga igaks juhuks ma kõnniteele tükkima ei hakka (kõnnitee on päratu kõrge äärekivi taga kah). Nagu selle mõne õuduseminuti järel näen, ei kõndinud kõnniteel see 2 km mitte kedagi.
Aga see-eest on sõiduteel liiklus missugune... Eriti kole oli hetk, kui olen sattunud rentslisse, mis sealkandis on plaaditud, 40 cm lai ja kahe ületamatu serva vahel – kõnnitee pool vähemalt 20 cm kõrgune äärekivi, tänava pool 3 cm kõrgune asfaldirant. Tee kaunis kitsas, kurviga ja siis sõidab must mööda buss, jalgrataste vedamise haagis järel. Traktoreid, motikaid ka. Nii et nüüd siis tean, et oleks ikka pidanud tegema 40 m tõusu, mitte otsima lauget kaarega teed.
Kui maanteelt ära keeran, on lahe tunne. Läbi elamuasumi peaks viima otsetee teisele, väiksemale maanteele. Maantee ise on järgmine, aga loodan hoida pisut tõusu-langust kokku, kui lähen esimesest tänavast otse, nagu näitas kaart ja Google Earth.
 |
| Kasselburg |
Aga seda need ei näidanud, et keski kade inimene on pannud oma maja ette märgi „Liiklemise keeld” ja et märgitagune tee kaob äkilise tõusu taha, ei näe ma, kui pikalt on tee suletud. Kui üle kilomeetrise ringiga sama suletud jupi vastasotsa jõuan, näen, et suletud on umbes 20 meetrit. (Tasuks paar kaunist pilti Kasselburgi linnusest. Näen toonasest postitusest, et ka eelmine kord sinna sattudes lugesin rongis Murakamit!)
Aga edasi läheb suhteliselt lauge tõus ning maastik on kaunis metsane mägiorg ja edasi on kõik väga vaikne. Ainus, kellest üksteisest mitu korda mööda sõidame, on Koblenzi numbriga postiauto.
Esimese asula järel tuleb mäe otsas kuivmaar ehk endine vulkaanilise auruplahvatuse kraater. Selle ühes otsas on karjäär ning mujal võsane teeäär ja selle taga vist heinamaa.
Siis tuleb karm tõus, kobin rattalt maha ja lükkan käekõrval. Üleval on just suunas, kuhu kaadile on märgitud ilus vaade, suur sõjaväe lasketiir, mitmekordne aed ümber, aial sildid, küllap et pildistamine keelatud.
Olen matka lagipunktis ja kohe tuleb ka vägevaim langus, pooleteist kilomeetri peal sada meetrit. Aga no vat, võta näpust, asfalt on nõnda lagunenud et haige värk ja teepeenra asemel on maantee ääres taas kord äärekivi. Nii et pidur-pidur-pidur.
 |
| Hiirelõksumuuseum |
Halb asfalt jätkub ja üldse võib hiiremotiivi näha külas rohkesti, sh sildil, et head teed ja tulge kunagi tagasi. Ei tea, miks hiired just seda küla nõnda eelistasid.
Koos järgmise küla piiriga pareneb ka asfalt ning just minu sissesõidu ajal kostavad sireenid. Ilmselt katsetatakse häiresüsteeme, nagu neid kord kuus ikka katsetatakse, või on siis oodata vulkaanipurset või on külarahval mu tuleku üle lihtsalt hea meel.
 |
| Oberstadtfeld |
Paar kilomeetrit vaikset metsateed ning algab uus tõus. Viidad näitavad, et mäe otsas on kolm vulkaanijärve, millest kaht näha soovin (kolmas jääb mu teelt kõrvale). Tõus on raske ja väsitav, aga täna viimane. Mäe otsas on pinnase ladustamise koht, millel vaikseid prügimäe tunnuseid.
 |
| Weinfelder Maar (Totenmaar) |
(Selle valemi järgi arvutatuna tekitas Weinfeldi maari kraatri plahvatus energiaga 365·1012 J ehk sama tugev plahvatus kui 91 kilotonni TNT omal. Koduse Kaali peakraatri plahvatus oli sama valemi järgi energiaga ligikaudu 5·1012 J (1,3 kt TNT; kuigi meenutagem, et Kaalis on senini kraatreid mitmeid ja peakraater on neist ainult üks ning ka meteoriidi laialipaiskumisel toimus küllap plahvatus).)
 |
| Schalkenmehrerer Maar |
Schalkenmehrenisse läheb alla käänuline, aga väga tühi maantee. On turismihooaja tippaeg, puhkajate näoga inimesi on rohkesti. Sildi järgi finišeerub täna Schalkenmehrenis kohalik triatlon, aga kedagi muud ratturit ma ei näe.
Küla taga peaksin kuidagi jõudma vanale raudteetammile. Google Earthi aerofoto on väga vana, seal on peal sildu, mida enam ei ole, nii et marsruuti plaanides ei olnud ma ka kindel, kas ka Schalkenmehreni juures kujutatud sild on alles või saab sealt üles raja peale ronida. Selgub, et on, ja pean sõitma poolteist kilomeetrit edasi, kuni pääsen tammile. (Selle jalgratta-matkatee ümber on nimelt ka aed. Viimases hädas saanuks muidugi minna läbi heinamaa ja ronida tammist üles.)
Jõuan tammile kell 13.50, sõita on umbes 35 km ning mõtlen, et kui hästi läheb, jõuan kella 15.54 rongile. Olen välja selgitanud, et viimane rong, millelt jõuan rattalaenutusse, läheb Wittlichist kell 17.54, enne seda läheb vist 17.36 ja siis 17.20. Seega olen sättinud kontroll-ajaks, mil peaksin Wittlichi jaamas olema, kell 17.00. Nähtavasti jõuan.
Raudteetammi tee alguses on maastik enamasti täitsa uus, kuigi ma olen sama tee läbi sõitnud uiskudel ja peaksin sedasi mäletama iga kivikest. Aga ei mäleta. Allpool on tunneleid, mida mäletasin olevat kaks, aga tegelikult on kolm. Kiirteesildu mäletan olevat olnud samuti kaks, kuigi neid on tugevasti rohkem.
Rattaga on sõita üldiselt palju mugavam kui uiskudega, eks ju, nii et imestan vahepeal, kuidas ma tollal taolise retke üldse ette võtsin. Aga näe võtsin ja ära tegin.
Gillenfeldi juures hakkab tee meelde tulema. Tee äärde on pandud vanadele kohtadele raudteemärke, selgitused juures. Rattatee on remondis, on ümbersõit läbi küla. On mõningane mõte käia vaatamas suurt maarijärve Pulvermaar (võib-olla sama, kus filmiti telefilmi „Vulkan” juppe, vt selle loo lõpp), aga et sinna viiv maantee on tõesti minu poole väga kaldu, jääb see mõte katki ja pööran rattateele tagasi. |
| Gillenfeldi metsakoll |
 |
| Holzmaar |
Edasi vaatamisväärsusi enam ei ole ja võib pühenduda rattaga kihutamisele.
Teate, mulle üldiselt ei meeldi, kui seltskond teel aeglaselt laiutab, siis ma nendest suure surmaga mööda saan, aga varsti pildistamiseks peatun ja siis nemad tehtud lõbususega vilistades mööda sõidavad!
Tänast suurimat kiirust ei tea, sest X10 suurim näit oli utoopiline 68,1 km/h, aga ma juhtusin just siis seda vaatama ja võin kinnitada, et too hetk ma üle 30 km/h küll ei sõitnud. Üldiselt oli kuskil 30 km/h, allamäge pisut rohkem, ülesmäge vähem, nagu see ikka käib.
Tunnen ära koha, mille läbisin uiskudel nn pingviinistiilis: vehi palju tahad, ikka lähed samas suunas. Ilmselt peaksid paranähtuste uurijad käsile võtma ka märjal teel kerget allamäge sõitvad rulluisutajad, sest nad pööravad selgelt telekineesi abil.
Kahe tunni jooksul näen üht rulluisutajat, kes rühib mäkke, hambad ristis. Vast ta ei taibanud vaadata, et teed vastupidises suunas sõites saaks sõita kokkuvõttes mäest alla.
Tunnen ka ära koha, kus eelmine kord sain telefonikõne ja mis vaadet pildistasin. Vaade muutunud ei ole.
Kohast, kus rattatee käib hetkeks üle kiirtee ja naaseb raudteetammile mööda munakiviteed, sõidan otse mööda maanteed. Kuskil mingi tehase ees kuusevõsas peaksid olema tiibraketi V-1 stardiplatsi jäänused 1944. või 1945. aastast, kui neid sealt Antwerpeni vastu kõmmutati.
Esimene tunnel on pikem, kui mäletasin, täitsa pikk ja jahe; nahkhiiri laes ei näe. Selle algusest alates kuni Wittlichini välja (6 km) on ainult allamäge: hoogu anda vaja ei ole, ainult aeg-ajalt pidurda pisut, eriti kui teed ummistab järjekordne käratsev vanemas keskeas seltskond. Aeg-ajalt on tee ääres silte kah, et sõitke allamäge aeglaselt. See seltskond muide ei sõida, aga neil on inimkadusid ja nad jäävad neid ootama. Lagedale jõudes on järgmine seltskond, kellest osa on ratastelt maha tulnud ja jalutab muretult keset rattateed.
Kui rattatee maandub Wittlichi kesklinna, on seal eestlase jaoks natuke naljakas silt „Willkommen nach WITTlich”, aga et mul on natuke kiire (jaama on 4 km ja aega on veerand tundi), jääb see pildistamata. Samas hetk hiljem ummistab tee hoiatusväravate vahelise vigursõiduga jänni jäänud perekond, kelle pisivõsud avaldavad rattaga seismise juurde ka muid üldisi tähelepanekuid maailma asjadest ning ime, et nad võileibu välja ei võta ega piknikku pidama asu. Kohe seejärel on kunagine rulluiskudel suure surmaga laskutud kivinõlv, mis rattal läheb kergesti. Linnas on rattatee oletataval trajektooril näha hulk vanureid; mõtlen, et kui ma natuke kiirustan, siis jõuan jaama enne neid ja suurem on tõenäosus, et ma rongi peale mahun (kahekordsesse lähirongi mahub kokku 16 jalgratast, ühekordsesse kahevagunilisse umbes 8, ühekordsesse trammilaadsesse mõnikümmend – aga kui liikvel on aktiivsed pensionärid, siis ummistatakse kõik). Mäletamisi läks Wittlichis rattamatkatee läbi bussijaama, aga suudan tuvastada koha, kus see raudteetammile tagasi läheb, ning seega aega säästes bussijaamast mööduda.
Mõnel kilomeetril Wittlichi linna ja jaama vahel möödun mitmest seltskonnast, ikka eesmärgil saada nende ees rongile peale. Kui rongile on aega alla 10 minuti, teeb minu ees laiutuspoognaid järjekordne saksa vanapaar. Muru ega tee pealt ka mööda ei saa. Kumbki võib ootamatult ümber kukkuda, nii et tuleb täpselt jälgida, et kummagi jäljes ei sõidaks. Kui kukuks üks, saaks mööda, aga võib juhtuda, et härra sõidab kukkunud prouale otsa ja siis tekitaksid nad rattateest laiema pusa. – Vat sihukesi mõtteid mõtlen rattasõidul. Täna rongis loetud raamat on Murakami jooksmisraamat (What I Talk About When I Talk About Running).
Olen jaamas kaks minutit enne rongi ja olen rongis ainus rattur. Täna pidi olema pilves ilm ja kella kahest alates sadama, seepärast. Tegelikult on päike võtnud ja vihma ei paista veel kuskilt.
Annan ratta laenutusse tagasi, mainin, et ketikaitsmega juhtus midagi kummalist (tossupael jäi selle taha ja käis mingi raks), aga tehnik lööb käega ja saan tulema. Teine rong pidavat jääma veerand tundi hiljaks, nii et käin seapildiga elektroonikakaubamajas (mingi väga vajalik asi, mida hetkel ei mäleta) ja ostan jaama einelauast õhtueine. Teises rongis näen, et siinmaal on äsja kõvasti sadanud.
Lõpetuseks ka matkaprofiilid (kiirus GPSi järgi ja kõrgus baromeetrilise altimeetri järgi, aja ning läbisõidu funktsioonina):
 |
| Kõrgus ja kiirus aja järgi |
 |
| Kõrgus ja kiirus läbisõidu järgi |
* * *
Õhtul tuumakatsetuste film Trinity And Beyond, mis vedeleb mul laua peal juba 6. augustist saati, kui YouTube'is olnud suurt tuumaseene videot väideti olevat Hiroshima oma. Mäletan seda pilti sealt filmist; no ei ole. Nende ridade kirjutamise aegu [neljapäeval] ma enam ei mäleta, mis seen see oli, aga Hiroshima oma mitte mingil juhul. Hiroshima seen oli, ütleme, kidur viltune tatikas, aga see oli suur kivipuravik. Võib-olla oli koguni mingi vesinikupommi katsetuse oma, st 1950. aastatest.
* * *
Praegune hapukurgihooaegne Eesti ajakirjandus on järjekordselt avaldanud õnne valemi. Soovin õnne! Aga mina avastan hoopis lihtsa praktilise valemi, millega saab seebikapiltidele särtsu juurde: Blacks 2, Clarity +2, Vibrance +10.
No comments:
Post a Comment