P, 1202. päev: sinilindu otsimas II (+ vulkaanifilm)

Siinmaal haruldane talvematk Kondikülast Juurekülla, enamik põiki läbi mitme metsa ja üle lugematute metsaojade.

Käidud: X10 järgi 12 km, kaardi järgi 5 km, tegelikult vast nii 8 km lumises metsaaluses siksakitamist (lund 5–20 cm; eks ma läksin pigem pisut ringi kui pugesin kuskilt alt läbi).

Saadud teada:

• saabas on vähemalt 10 cm-ni täiesti veekindel ja kuni ülaservani (20 cm) ka täiesti mudakindel;
• kui kiiresti tegutseda, saab 25–30 cm sügavusse mudasse astumisest pääseda kuiva jalalabaga;
• sellest siis kogemus, et ära käi lohke mööda, parem käi kõrgendikke ja eriti loomajälgi mööda, sealt on näha, kas lumealune kannab või mitte.

Nähtud:

• 15 m kauguselt tee servast 2 hirve (kuulen, et keegi puristab nagu hobune. Vaatan ringi, hobust ei ole. Mõne minuti pärast kuulen, et võsas puristab keegi uuesti. Vaatan ja võsast vaatab vastu suurte sarvedega sokk, emane hirv kaasas. Mul fotokas muidugi kotis. Kui välja kougin ja edasi hiilin (suunda, kuhu hirvedki), on nad hästi vait);
• kulli, kelle alaküljest sain selge pildi, aga keda ei suuda raamatust tuvastada;
  
• kuldnokki, kes teevad veidrat häält („kui kuulete veidrat häält, teeb seda kuldnokk,” õpetab välimääraja);
• metssiga (algul üksnes mina teda nii 100 m kauguselt, asjatas vasakult paremale töt-töt-töt omi seaasju; pärast tema mind nii 50 m kauguselt, väga kiiresti paremalt vasakule, fotodele stiilis „jooksev metssiga” ei jäänud midagi);
• kaht metskitse (nii 200 m kauguselt, nende hõljuvad tagumikud paistsid veel hulk aega);
• edasi üksikut metskitse nii 100 m kauguselt;
• vesipappi (kes oli ka ainus ojalind kogu matka lugematutel ojadel);
• jänest nii 80 m kauguselt (pildistasin minut hiljem ta pesa ja nägin jälgi);
• kaht metskitse nii 150 m kauguselt;
• tihnikus metskitse nii 10 m kauguselt ja jänest nii 30 m kauguselt;
• siinmaiseid kelgutajaid;
• moodsa viltuse tukaga hobust.

Saadud: nii palju talviseid metsaoja pilte, et jätkub. Päikselisi lume- ja lumise lehtmetsa pilte alguses kah. Rohkesti oja kuiva jalaga ületamise kogemust. Kogu vasaku ja enamiku parema saapa erakordne puhtus – muiste oli parim vaibapuhastusmeetod laotada vaip lume peale ja siis seda tagant kloppida; vat täna nühivad saapad vastu lund neli tundi järjest ning muidugi saavad puhtaimast puhtamaks (parema saapaga astusin mülkasse, porist jääb pisut alles paelahaakide vahele, kanna taha ja üles serva peale).


Ekspeditsiooni kokkuvõtteks võib öelda, et kõigis uuritud ojades peale ühe oli kalade jaoks vett liiga vähe ja kuigi vesipapp sööb ka putukaid ja muud sodi, sööb jäälind põhiliselt kalu. Üks paistis olevat huvitav, peab sinna minema veel (näen esmaspäeva õhtul kaardilt, et selle oja nimi on paljutõotav Kalaoja).

Pilte läbi vaadates leian, et tõenäoliselt on ühele lähivõttele jäänud kuulus loom lumekirp. Mul oli makroobjektiiv küll kaasas, aga esiteks ei ole sellel optilist stabilisaatorit ja teiseks soovisin lumes kõhutada võimalikult vähe, st tõusta enne seda, kui pükstest lumi läbi sulab.

* * *

Kontrollin Jaapani animafilmide entsüklopeediast, kas aprillis 2009 Jaapani animafilmide festivalil nähtud filmist ほしのこえ on mõni rida; sellest on seal kogunisti 3 veergu!

Saatsin eile Google Translatori abil prantsuskeelse meili. Saan täna vastuse, ...mille pikkus on 3 lk!! Eks tule jälle abiks võtta vana hea Google Translator. Nagu ütles üks prantsuse keele õpilane, mida ta küll teeks ilma Google Translatorita; lohutasin, et siis kasutaks ta Babelfishi, mis oli olemas juba varem!

* * *

Uskumatult halva Saksa filmi Vulkan (2009) lõpp.

Peategelane Peeter Positiiv näeb välja täpselt nagu Ott Sepp, mistõttu saab filmi isegi normaalsest pisut kiiremini vaadates igavlemise asemel mõtiskleda, et kui film kohandataks Eesti oludesse, siis kes teised filmis mängiksid. Kes oleks Märt Avandi? — Ihne pankur küllap, kui kaks korda vanemaks jumestada (kuigi tegelikult pankur ja tema teismeline tütar on kogu filmis ainsad tegelased, kelles on dünaamikat). Mait Malmsteni näoga suhteliselt positiivne kangelane filmis juba on. Filmis on kohe näha, kes on hea ja kes on paha, sest head on kõik ilusad; koledatest pahadest on teada, et filmi jooksul oma otsa nad leiavad, kuigi üllatus võib olla see, et a) muidu surmavad vigastused elavad nad üle kerge marrastusega, sest vaja on ju hukkuda alles vulkaanipurske järel, ja b) peresuhteid ei riku midagi, isegi mitte arutu rahaahnus: kes oma peret ja kõrgeid moraalinorme austab, see filmis ellu jääb, sadagu talle kaela tonnide viisi vulkaanituhka, palke, müürikive või koguni veoauto. Eriti hästi läheb peategelase isal, kes võetakse vooruste eest inglite juurde juba enne vulkaanipurset (tema nägu on kole tuttav; järeleuurimine näitab, et ta mängis filmis Der Untergang Keitelit, kes on ka samas kuulsas stseenis, mida on sobivate subtiiritega kohandatud Hitleri kurtmiseks Oasise laialimineku järel ja Solarise ehitajate aadressil, ja ütleb seal olulise repliigi). Kes aga filmis abielu rikub, sureb uppumise, väikese kriimu või fataalse astmahoo tagajärjel; kes naist lööb ja muidu valetab, saab nii raskeid põletushaavu, et teda ravima ei hakatagi, vaid jäetakse niisama surema; kes kiusab abipolitseinikku, see lastakse maha; kes auto röövib, kaob jäljetult. Positiivsest naiskangelasest (vulkaanispets, kellele Ott Sepa sarnane peategelane väga meeldib, kuigi peategelasel on tulevane naine juba olemas) kahtlustan hetkeks, et filmi on palgatud rohkemate vaatajate meelitamiseks ka täiskasvanufilmide näitleja; samas on imelik, miks a) tegeleb vulkaaniasjandusega Saksamaal ülikool, mis asub vulkaanidest kaugel, ja b) miks nõustab kõiki suuri päästetöid vulkaanispetsialistina Saksamaal, kus amet ja tiitel on väga tähtis, ainult assistent. Ja kui püünele astub riigi päästeteenistuse kõrgeim juht, on esimene mõte, et tema järel siseneb ka ülejäänud Boney M.

Vulkaanituhk nähtavasti ei jää inimnaha külge, sest osa tegelasi muutub tuhasaju edenedes järjest puhtamaks, ning nende paljad jalad omandavad iseenesest jalatseid, kui vaja on kõndida mööda klaasikilde. Tulevärgiga II osa on muidugi palju lõbusam kui I osa (kus oli ainult kaamera väristamise ja sodi loopimisega tekitatud maavärin, kus purunesid majad, aga aknad jäid terveks, nagu ka tekkis maapinda suur lõhe, aga ainult tänavasse) ning mida edasi, seda jaburamaks film läheb, kuni nii totakas-heroilise lõpplahenduseni, et mul jääb suu ammuli.

Arvatavasti saab film mult IMDb-s siiski 4 punkti, sest on pisut parem kui kunagine 3½-tunnine kassamagnet, mille eest panin 3 p.