Võitlus äädikakärbestega. Kuigi nende arvukuse piiramine e tõrje edeneb jõudsasti, tapatööd ikka jätkub. On ka langenuid, nagu minu lemmiktass, mis keeva vett ootavat supisegu mööda mind paisates kivipõrandale langeb ja kümneks killuks puruneb. Hea muidugi, et vett ei olnud veel jõudnud peale kallata. Muidgi mõista proovin killud kokku liimida. Kas tass vedelikku pidama ka hakkab, seda ma ei tea.
Muidu on kogu päev sisustatud akadeemilise tegevusega: nimelt kursuse viimase ja mõlema poole raskeimaks osutunud kodutöö lõplik parandamine ja kokkuvõtte kirjutamine. No olin võtnud oma välklambi kasutusjuhendist tõrkepõhjuste loetelu, et tõlkige, aga nii, et aru saaks ja olemasolevat eesti tõlget ei vaata. Eesti tõlget tõesti vaadatud ei oldud, aga ega keegi asju olnud viitsinud järele uurida kah. Ma olin naiivselt lootnud, et populaarse ja telekas ühtlugu näidatava välklambi kasutusjuhendi PDF kuskil internetis ikka ripub, aga võta näpust! Ei ripu. Seega tuli pisut talitseda noomimisi, et miks üles ei ole otsitud ega pilti järele vaadatud. Päris hull lugu ka ei ole, sest täpselt samad tõrked on üles loetud väga sarnaste välklampide juhendites, mis on ja millest saanuks abi. Teine asi, millega ma ei ole rahul, on vastupandamatu soov mitte tunnistada kirjakeelt ehk kirjutada laused ikka nii, et tegusõna on lause lõppu jäetud. Olen oma kursusel selle pärast lugemata arv kordi kurtnud. Tulemus on praegu umbes nõnda, et 39 kohast on õigesti 5 kohas ja parandus 34 kohta vaja kirjutada.
Olin hinnanud töid aasta lõpus ja jätnud seedima. Tänane pusserdamine kestis kaksteist tundi!! Järgmisel nädalavahetusel on eksam ja pärast selle tagasisidetamist saan pisut hinge tõmmata. Järgmiseks semestriks on saadud jälle kogemusi, kuidas teha teistmoodi, paremini.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
Oo, kõnekeeles kirjutatakse tegusõnad lause lõppu ning kirjakeeles mitte - mina seda ei teagi/ei mäletagi. Väga hea, et see nüüd kogemata välja tuli :) aitäh!
See on see lauserõhu asi. Kõnes rõhuta mis sõna tahes, ikka on selge. Kirjas rõhutub lause/fraasi viimane sõna ja kui lugeja ei tea, kuidas kirjutaja seda mõttes on rõhutanud, siis võib olla kirjapandu segane nagu Arnold Rüütli spontaanse suulise teksti sõnasõnaline üleskirjutus ☺
hmh. Igavene vaidlus Tiinaga - vahel kohe peab lõppu panema!
jaa, aga vist mitte 39 kohast 33s ;)
Post a Comment