R, 1193. päev: pikad juhtmed

Ärkan täpselt kell 5 (läksin eile magama üsna vara) ja otsustan parandada eksamitöid. Tavaliseks lahkumisajaks olen valmis saanud kaks, ülejäänud aeg kulub kummagi blogi (see siin ja Eesti-/unenäoblogi, mida teab umbes neli pereliiget ning neli erilise hoolega valitud sõpra) ning meilide kirjutamise peale (kängurude maa kirjasõber on veel arvuti taga).

Tööl on siseveebis päeva sõnaks Gustave Flaubert'i osundus, mis mu arusaama ja veebisõnastiku järgi on umbes sellise mõttega: „Õnnelik olla saab kolmel tingimusel: peab olema loll, mõtlema ainult endale ja olema hea tervisega. Tingimata on neist vaja ainult esimest.”

Loll olen näiteks mina, kes ma arvan mõistvat eilse no comments-teate sisu alles täna õhtul, vaadates meeleolu kergitamisel alati mõjusat filmi The Pink Panther Strikes Again (1976). Äratundmine, et maailm on tegelikult hulga päikselisem, kui arvasin eile, tuleb nõnda ootamatus kohas nagu filmi geiklubi (ma olen täitsa hetero, ütlen juba ette) drag queen'i laulus, millest ma alguses huvipuuduse pärast 2× tempos üle kerin, aga siis pisut tagasi võtan ja teksti hoolikamalt kuulan. Võib-olla nägin eile kolle seal, kus neid ei olnud, ja reageerisin üle; võib-olla on täna vastupidi, et kujutan ette nägevat toredust seal, kus seda ka ei ole, ja reageerin jälle natuke asjakohatul viisil, aga kokkuvõte on see, et kuigi jah nüüd olen tunduvalt realistlikum kui varem, ei pea ma oma üldist mõtteviisi siiski muutma. Kui ma kummardaks kedagi üleloomulikku olevust, laulaks ma talle kiituselaulu / tooks suure tänuohvri / seoks linte hiiepuu okstesse.