Käekella arvates on ikka väga pime. Kui aku on pooltühi, siis ei lähe kell ka ise täpseks, nii et vat ei teagi, mis kell tegelikult on. Võtan käe peale X10 ja teel tööle sünkroniseerin selle kella GPS-iga ära (X10 enda kella täpsusest mul andmed puuduvad).
Naaberkorteris käib tõsine remont, krohvijäljed ulatuvad uksest välja. Kell kaheksa alustatakse sealpool seina lööktrelliga paugutamist. Võiksid alustada seitse, oleks ärkamine hea kerge.
Tänane suurseiklus: unustan ära arvuti salasõna. Järelikult oli nii hea, et välja ka ei mõtle. No see on kirjas märkmikus, aga mul ei ole seda kaasas (õigemini on, aga vale, eelmise aasta oma; see oli telefoninumbrite osas, mille vahetasin selle aasta omasse). See oli mugandus lemmikraamatu lemmiklausest. Proovin umbes 20 variatsiooni, ei miskit. Helistan arvutiabisse. Öeldakse, et tehakse uus salasõna ja tuleb itimees seda tooma.
Poole tunni pärast (seni olen värskendanud „Eesti keele käsiraamatu” suvalisest kohast teadmisi käänamise tüüpkondade kohta) tulebki itimees uue salasõnaga, saan teha Windowsi jaoks uue enda salasõna, aga mis ei avane, on see programm, milles jookseb kogu töökeskkond. Itimees mässab arvutis poolteist tundi, mille vältel loen kapi juures seistes läbi peaaegu kogu Sven Začeki linnupiltide raamatu „Värvide lend”.
Aga toreda asja saan teada kah. Elukutseline looduspiltnik Začek väidab raamatus, et ta ei ole kunagi näinud, kuidas tuttpütt lendab. Vohoh, mina olen, eelmisel aastal kruusaaugus, ja koguni pildistanud.
Tööl postkastist kahe nädalaga kogunenud spämmi kustutades leian, et 22. XII pärastlõunal on tulnud itiosakonna juhatajalt manitsev meil, et mõelge ka jõulude ajal meilisüsteemi peale ja hoiduge suurte manuste saatmisest, ning siis järgmisel hommikul on üks talitus saatnud kõigile 35-megase videotervituse.
Lõuna asemel võileivaautomaadi juures leian, et ohhoo, tore, ilmunud on suured võileivad. Topin raha sisse ja käristan vajaliku luugi lahti; alles siis avastan, et enne oleks pidanud kandikuid pöörama. Tuim masin muidugi reageerib mitte võileiva väljavõtmisele, vaid ainult luugi avamisele, mis tähendab, et olen ilma nii rahast kui ka lõunast. Selgub ka, et ülejäänud peenraha on jäänud korterisse fliisi taskusse.
Uus kuukaart (ilm on nii külm, et postkontori ees tunnelis ei siplegi urbaannoori breiki harjutamas). Jaamapoes.
Päevaks valgesse laadima jäetud käekella on tulnud õhtuks nõnda palju paargu, et üritan seda täpseks panna (mis hõlmab umbes kaheksa tunni jagu osutite pöörlemist). Õnnestub; seega ei ole homme vaja käe peal hoida suurt kummijurakat nimega X10.
Kirjutan teise blogisse üles vastu 3. jaanuari nähtud unenägu, kuidas mu nimi oli Uldenago ja isa oli mul Vietzo, ning neid iidseid liivi nimesid järele guugeldades leian täiesti juhuslikult Henriku Liivimaa kroonika esimese viie peatüki prantsuse tõlke. Varem ma üldse ei teadnud, et HCL-i on tõlgitud ka prantsuse keelde (teisalt seda on veel vähem kui enne soome päristõlke ilmumist 2005 olid asjaarmastajad tõlkinud soome keelde kunagises veebikohas pakana.fi). Näib olevat üpris uus (piiskop Alberti taustast pajatav allmärkus viitab saksa Wikipedia artiklile; ausamba mainimise järgi võib arvata, et 15.11.2008 või uuemale versioonile), mistõttu peab aeg-ajalt kontrollima, kas on saanud järge. Ladina tekstina on aga kasutatud 1834. a väljaannet, mida tõlkija on ise diginud, milles ei ole vahepealkirju ja mille lõikude nummerdus erineb pisut Arbusowi taastatud ladina tekstist (1955).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Lohutuseks lendajatele - tuttav rääkis, kuis kord kogemata Taanis Aalborgi asemel Aarhusi sattus - öine lend (vist oli Frankfurdist), kõik uimased, ronis aga peale ja kui Aarhusis kohvrit ei tulnud, siis selgus, et kohver läks sinna, kuhu pidi, aga tema oli vales kohas. Siis natukese aja pärast paanika, et kuidas võimalik eraldi lennukitesse sattuda - aga kui oleks oma kohvriga pommi saatnud?!
Mehine märul, ühesõnaga.
Tuttavad kohad: ühes on suur viikingikalmistu ja teises elas kunagine kirjasõber, aga mine võta kinni, kumb on kumb! ☺
Šveitsi Freiburgiga on ka palju nalja saanud, kuivõrd ainult 150 km eemal Saksamaal on samuti umbes sama suur Freiburg. Sestap kipuvad täpsed sakslased oma Freiburgi järele lisama täiendit „im B.” (im Breisgau) ja Šveitsi linna nime järele varem „im U.” (im Üechtland) või praegusajal kasutama prantsuse nime Fribourg; nagu ka suur lennujaam on ikka Frankburt am Mainis, mitte Saksa idapiiri väikelinnas Frankfurt am Oderis.
jah, aga tegelikult tõesti - pagas ei tohi ju omapäi liikuda. Ja kuidas on võimalik vale lennuki peale minna, piletit ju kontrollitakse? Olla öine aeg olnud ja kõik ainult enam-vähem ärkvel.
A tema viidi taksoga kohale ja lennutaja maksis kinni ka üüriauto, mis Aalborgis oodanud oli :).
Post a Comment