R, 1186. päev: with red ribbons

Mu kursusel on eksam, aga just täna hommikul just eksami alguse ajal on e-õppe programm otsustanud streikida! Väike paanika ja kogemusi iseseisvaks eluks.

JIR mainib blogis uurimust, mille järgi surevad need sportlased, arstid ja juristid, kelle eesnimi algab D-tähega, teistest varem (ning annab ka võimaliku seletuse). D-tähega eesnimi ei ole Eesti oludes õnneks kuigi tavaline (mul ei tule oma tuttavaist meelde kedagi*), aga igaks juhuks hoitatage tuttavaid sportlasi, arste ja juriste, kelle eesnimi algab D-tähega, et neid kummitab see oht nimepanemisest ja elukutsevalikust saati!

* Nii kui selle fraasi kirja sain, muidugi tuli. Kui vandetõlk lugeda juristiks, siis see, kes mu eelmises töökohas töötas samas akna all, kuhu mind hiljem istutati.

Sobivalt lõuna ajal saabuvad kolmapäeval tavalisest veebipoest tellitud objektiivitarvikud: varjuk, vaherõngas, UV-filter. Objektiiv ise pidi tulema teisest veebipoest, kus seda pidi olema saada kohe, aga kinnitusmeilist ei saanud aru, kas see on automaatne vastus või tõesti juba tellimuse kinnitus, mille peale tuleks ettemaksu raha ära maksta (ettemaks 100% on siinkandis tavaline, ega austusväärt firma saa kliendil nahka üle kõrvade tõmmata). Ootasin ööpäeva, küsisin eile, ei kippu ega kõppu, küsin täna uuesti. Enne ei taha raha saatma hakata. Kontrollin täna sellest teisest veebipoest üle – ja mida näen, ka neil on sama objektiivi taha ilmunud teade, et tuleb millalgi varsti, mitte enam „kohe”. Tavalises poes on silt, et tuleb üle 1 nädala pärast.

Muidu olen terve päeva koosolekul, kus lahkevus loetu ja tegeliku elu vahel paneb kohatul hetkel naerma ja pean selgitama, milles asi. Samuti tulevad üle huulte sõnad must be crazy.

Tööjuures on eksootilise maa šokolaadi, mida mekkides tuleb ette kauge lapsepõli: maitsel iseenesest ei ole väga vigagi, aga šokolaadi järel peaks pruukima mingit jõulise maitsega asja, sest muidu jääb suhu kamašokolaadi maik ning veel midagi, mis kangastab mu vaimusilma ette suvise päikesepaiste ja külapoe kaubasaba koos selle lõhnaefektidega (see oli see kummaline Sise-Eesti kant, kus traditsiooniliselt saunu eriti ei olnud – jajah, oli selliseidki kohti, kuhu esimesed eraldi erasaunad tekkisid alles Soome saunade buumi ajal 1970. aastatel; eks varem pesti siis rehetoas ja hiljem hädapäraselt köögis, aga eraldi erasaunu tõesti ei tuntud (ühiskondlikuks kümblemiseks oli olemas kolhoosisaun)).

(Mis muidugi meenutab aegu natuke hilisemast lapsepõlvest, kui leiti mind olevat piisavalt löögivõimeline, et saata mind üksi poesabasse passima hetke, mil tuuakse kaupa, sh värsket leiba (leiba tuli kolm korda nädalas ja muud kaupa kaks (T ja R), aga keegi ei teadnud, mis kell, vahemikus kell 12–15, kusjuures vahepeal oli poel tunnine lõuna; seda saba nimetati pikapäevarühmaks); kes hiljaks jäi, see ilma jäi ja võis osta (sama hinnaga) eelmistest kordadest üle jäänud kivistunud leiba. Hiljem pandi poodi üles äärmiselt tabav propagandaplakat: „Austa leiba, leib on vanem kui meie keegi!” – selles poes kehtis see eriti! No vat siis ma üks suvi lugesin seal sabas mingit valemirohket astronoomiaraamatut. Ega ma suurt aru saanud, aga vähemalt kes üle õla piilus, see vakatas.)

Bussipeatuses on direktor, räägib telefoniga ja naerab rõõmsasti (reede õhtu ju), nii et tänav rõkkab.

Kõrgmetsa maksimarketis ja sealt film The Red Baron (2008), mille alguse ka ära vaatan.