T, 1183. päev: fruitcakery

Toimetan pikka uinutavat teksti, mille on koostanud üks jahupea ja tõlkinud teine, kes ei ole näiteks hästi vahet teinud Inglismaal ja Prantsusmaal. Muidu on töötempo selline, nagu hulk aega ei ole olnud, või noh jaanuar 2009 oli ka hullumaja. Läbindan täna üle nelja korra rohkem teksti kui tavaliselt ja aknast välja vahtimise hetki on pooleteistsaja võrra vähem kui viimati, mil lugesin. (Heh heh ☺) Lõunal käin teises majas söömas, vahepeal saan siis paarkümmend minutit end õues pisut tuulutada.

Bussiraamat kisub õige põnevaks, sõida või õigest peatusest mööda.

Õhtupoole jätkuvad mõtisklused uue põhiobjektiivi üle. Silmapiirile on kerkinud ka uus 15–85 mm objektiiv, mille optiline kvaliteet olevat peaaegu sama kui eile mõtiskletud 17–55 mm objektiivil. On uuem, suurema suumivahmikuga, paremini vääristatud, parema stabilisaatoriga, väiksem ja mu veebipoes kohe saada, aga teine jälle on valgusjõulisem, praktiliselt ilma kromaatilise aberratsioonita ja pälvinud kolme aastaga tõsiste kasutajate lugematuid kiidusõnu. Hõõ, ei tea kohe.

Teatavasti vaheldub suumobjektiividel tünn- ja padidistorsioon – olid need ikka tünn ja padi? Üks on kaardus väljapoole ja teine sissepoole – fookuskauguse muutudes ootamatus ja lõbusas rütmis. Ühes 17–55 mm objektiivi ülevaates oli märgitud, et selle 55 mm asendis on kerge padidistorsioon, mis tähendab, et pildistatud inimene jääb pildil pisut kõhnem. Ülevaade soovitas selgesõnu seda kasutada argumendina, kui piltniku teinepool peaks olema objektiivi hankimise vastu.

(Mis meenutab aegu filmifotoka aegadest, mil põhiobjektiiviks oli 24 mm ülilainurk, ja ühel peol oli serva jäänud noorik, kelle laiuse kohta keegi kohe midagi ütles. Heitsin, et see on lainurkobjektiivi viga, see ikka venitab pildi servas laiemaks. Paar pilti edasi oli ta pildi keskel – ja sama lai!!)