Saan läbi paar päeva tagasi alustatud ja eile üldse mitte loetud bussiraamatu. Täna see-eest tunniga 200 lk. Küll oli ikka jamps. Et keegi teine kodus saksa keelt ei loe, on sellegi saatus sattuda tööl raamatuvahetusriiulisse. Teine võimalus oleks proovida, äkki saab kasutatud raamatu tagasi ärida, nagu müüs toanaaber kellelegi soomlasele maha oma Soome poolpaljaste tuletõrjujate kalendri.
Siis varajasel pärastlõunal otsin välja oma kergema raudrüü sarnase talve-matkajope, mille taskust leian talvekindad, mis olid vahepeal kadunud. Kandsin jopet viimati vist märtsis.
Jään vajalikust bussist napilt ja seega ka rongist 5 minutit maha, sõidan kohe edasi linna aega parajaks tegema, käin fotopoe aknalt uurimas, kas soovitud objektiivi neil on ja mis see massap. Massap, massap. Nii et siis jätkan veebipoodide uurimisega.
Postkontori ees platsil näen silmanurgast, kuidas ema lööb last; kui lähemale jõuavad, siis kuulen, et räägivadki vene keelt.
Aadu silla pealt teen paar ilmetut linnavaadet (neisse ei saa ilmet isegi järeltöötlusega, nt taevas on täiesti ühtlaselt hall), siis vaikselt jaama poole. Jaamast saksa fotoajakiri, kus on talvepiltide jaoks nõuandeid (hea üle lugeda, kuigi iseoma mõistusega võib olla leidnud sama).
Järgmise rongiga kaks peatust Liivakülla. Selle tööstuspargist tuleb minna suure kaarega mööda, sest ei kaart ega vaatlus näita võimalust minna otse. Maanteele lähenedes näen, et peatub kaks autot, millest tulevad välja vanahärrad, kübarad peas, kübarate ümber pahaendeline oranž pael. Siis ronib autode tagaistmeilt välja veel vanemaid härrasid, püssid käes. Seega üle maantee metsa minna ei saa. Keeran kapuutsi oranži voodri väljapoole.
Nädala sees sadas küll lund, aga pärastpoole oli sula. Tööstuspargi juures on metsaalune väga trööstitu; teen paar pilti, aga pärast kustutan need ära.
Et olen juhtunud suure sõjaväekalmistu juurde, kuhu varem sattunud ei ole, käin sealgi, teen kunstfotosid:
Just siis, kui võimlen teha kunstvõtteid (ja et on hämar, fookuskaugus pikk ja statiivi ei taha kasutada, teen need põlvelt, st parem põlv maas, istun kannal, toetan küünarnuki vasaku põlve peale), saab jaht ametlikult läbi ja kahelt poolt metsa hakkab kostma segast tutulututamist. Kui surnuaiast lahkun, fotokas käes, on jahimehed õnneks parklast lahkunud. Lõbusas tujus jahimehed ja fotokaga kõndija ei pruugi olla päris tervislik kohtumine.
Maantee servas on kiviaed, mida teen iga võtet mitu pilti järjest, pärast saab need välja valida, mis ei värisenud. Osa pilte tuleb teha keset teed seistes (enne kontrollides, et tee oleks kummaski suunas täiesti tühi).
Hakkab hämarduma. Jõuan lõpuks metsa, kus on lund natuke rohkem. Tee läheb paar kilomeetrit piki ojakallast. Paaris kohas sätin koguni statiivi üles ja teen ojavaadetest pilti. Kaasas on värvitabel, kuigi valgetasakaalu saab suurepäraselt kätte lumelt (värvitabel võib peegeldada valgust kaamera taga, mitte võttekohta ülalt langevat valgust, nagu lumi). Ilm on ühtlaselt tumedas pilves ja üldvalgus seega sinine (hämarduvas metsas 7200 K, veerand tundi pärast päikeseloojangut on veski juures värvustemperatuur Lightroomi valgetasakaalu järgi 19 000 K).
Ojaäärsel rajal on palju (=päris mitu) koerajalutajat koos koertega, näiteks alguses tuleb minu järel sõbralik dogi ja tuleb tere ütlema sellest hoolimata, et omanikud üritavad teda tagasi kutsuda.
Jalgadel ja ihul külm ega palav ei ole, kätel veidi on, kindad näivad olevat seest niisked. Kindasõrmed on nuppude vajutamiseks liiga paksud, mistõttu hakkab pikapeale kätel külm.
Teen jõevoogudest pilti Hanejala vesiveski juures, kus olen käinud uiskudel lugematu arv kordi (või noh, kui üle lugeda, 25 korda; see on see koht, kus ma tavaliselt ringi keeran); jäänud on mulje, et vaid mõni käänd ja ongi kiirteealune sild korteri lähedal – paremale, natuke otse, vasakule, paremale, üle tee, natuke allamäge, vasakule, paremale, puhastusjaamast mööda, pisut edasi ja ongi sild – aga tegelikult on seda teed kolm kilomeetrit, pool tundi astumist! Läheb üpris pimedaks, aga linnatulede ja lume valgel näeb kenasti.
Ühes kohas teen partide hirmuks jõevaatest piltigi. (Pardid liikuvat inimest ei karda, aga nii kui seisma jään, lähevad valjusti solistades ja prääksudes lendu.) Pildi juurde mainitagu, et puud paremal valgustasin korraks taskulambiga ja esiplaani oksa võngutasin enamiku säriajast (30 s) edasi-tagasi, et ei jääks pildil teravana näha. Järgmine kord peaks kaasa võtma midagi põlve alla, talvepüksid ei ole veekindlad, lumi sulab läbi.
Enne puhastusjaama lähen valesti (kogemata jaama ehitusplatsi väravast sisse), kuulen selja tagant ehitusmaterjalide hunnikust tugevat lehekrabinat ja kui õigele teele minekuks ümber pööran, näen hämaras suhteliselt kogukat olevust lipsamas hunniku alla. Arvatavasti ta vaatab sealt (silmad küll ei läigi) ja jälgib mind, sest alles siis, kui selja keeran ja edasi astun, krabin jätkub. Järgmine kord öisel jalutuskäigul peab kaasa võtma öövaatlusseadme.
Teen jalakäijate sillast paar pilti. Valgustus on huvitav, kuid keeruline: tänavatulede kollased naatriumlambid ja kõrgelt selja tagant kiirteesilla aluse hoolduskäigu päevavalguslambid. Teen kaks võtet, ühe automaatse ja teise käsitsi paikapandud valgetasakaaluga (ent pärast järeltöötlusel tuleb valge noppida ikkagi lumelt; kontrasti on tehtud väiksemaks, st varje heledamaks ja helendeid tumedamaks).
Siis ka veel selline pilt D. maanteest, kus teravasilmne vaatleja võib majaaknal rippumas näha hilist jõulukaunistust (avalikud jõulukaunistused võeti eelmisel nädalal maha):
Lund hakkab sadama täpselt siis, nagu foreca.com seda ennustas. Olen siis majast nii 50 m kaugusel. Suured räitsakad, akna peale robisevad.
Seekord võtan mälukaardi välja juba õues, sest kogemus on osutanud, et talvise fotoka ülessoojenemiseks läheb umbes kaks tundi (enne seda ei tohiks kotti avada, muidu võib õhuniiskus [soojas õhus on rohkem absoluutset niiskust kui külmas] kondenseeruda fotoka või objektiivi sisse), aga rahakotis olev mälukaart soojeneb nii veerand tunniga. (Ehk siis reegel on see, et soojast külma minnes ei juhtu fotokaga midagi, aga külmast sooja tulles peaks fotoka pakkima juba külmas kotti, mida ei tohi avada enne seda, kui fotokas on toasoe.)
Pilte on kokku mingi 180, neist 50 on tehnilist praaki, enamikus on vaja värvid õigeks timmida, kui just ei taha kujutada sinist laupäeva.
Edasi Richthofeni filmi lõpp. Põnevad lennustseenid – mida kõike saab teha tänapäeva filmitrikkidega! See korvab isegi filmi läila ja täiesti etteaimatava maapealse tegevuse.
No comments:
Post a Comment