E: aastavahetus ja tagasilend ehk robe dyed in ohmu blood

Nüüd siis puhkuse ja tagasilennu lugu, mida olen nikerdanud poolteist nädalat.

Eelmises reisikirjas põhjalikult kirjeldatud lennukivintsutused ei mõjunud hästi, sest mitmeks päevaks oli kadunud isikuomadus, mis inglise keeli on integrity, mida saamatu sõnastikuguru on sajand tagasi pannud maakeelde kui ausameelsus (hahaa! ☺), mis mu isapoolsel vanaemal oli monumentaalne ja mida usun olevat vähemalt teatud määral päriliku. Nii et aastavahetuse tähtsaima kohtumise jaoks olin ette valmistumata, seega olin jõulu ajal üpris mõtlik ja usin tegelema pingsa vaimutööga, mitmesaja lehekülje muistsete kroonikate skannide tuvastamise, kontrollimise ja joondamisega, kuni need otsa saivad. Siis sai otsa ka jõuluaeg, saabus tagasi meelerahu ja naasin inimeste sekka.

Jõuluaegse talvekorteri kõige soojemates punktides (nagu radiaatori kõrval) oli sooja 18 °C, et te teaksite. Külmimates punktides (nagu aknalaual) oli sooja 4 °C. Et seal välist kraadiklaasi ei ole, sai välistemperatuuri teada ainult visuaalse vaatluse järgi (kas räästad tilguvad, kui paksult on riides möödujad), aga igatahes toatemperatuuriga suurt vahet ei olnud niikuinii.

Vana aasta üle-üle-eelviimasel päeval sõitsin päriskoju ja vat seal oli alles mõnus. Isegi ehkki radikad olid üsna välja keeratud, oli seal soojem kui puhkuse esimese osa. Kaasa sai veetud ka Millenniumi-sarja kolmanda raamatu telliskivisuurune inglise tõlge, aga Rootsi salaluure keerukast käekäigust huvitavam oli isegi lauamäng „Mees, kes teadis ussisõnu”, mida mängisime sellise hasardiga, et korraks tekkis mõte, et äkki peaks omandama kunstipoes müügil olnud Navitrolla maali „Jõuluöö unenägu”, kuigi kainelt mõeldes tähendaks see, et kuigi ehtne Navitrolla jne, tuleks see iga kord enne sugulaste, muude eelk.ee-meiliaadressiga inimeste või samasuguse maailmavaatega inimeste külla saabumist panna konksude otsast varjule.

Aastavahetuse sõnumilaviiniks on Eesti mobiilioperaatorid hästi valmis (iga aasta läheb järjest paremaks: näiteks 2004/2005 oli järjekord mitu tundi ja viimased sõnumid läksid kohale alles 6. jaanuaril, sedapuhku tulid esimesed vastused paari minutiga – nii et näita mulle, kellelt on tulnud esimesed uusaastasõnumite vastused, ja ma ütlen, kes on su sõber). Aga siinmaine mobiilioperaator ei olnud ja sõnumikeskus hakkas sõnumeid vastu võtma alles hommikul (no mõni number on ainult siinmaises mobiilis).

Napilt enne uut aastat, presidendi kõne alguses meenus, et eelmine kord võtsin samas asulas uut aastat vastu üle kolmandiku sajandi tagasi, millest ma ise suurt ei mäleta, aga millest on minu valduses isa võetud filmitäie piltide negatiiv. Rakettide vaatamist mäletan, kuigi meie aken oli nagu rohkem suunda, kust neid eriti ei lastud (kui just paari sõjaväeosa mitte välja arvata). Sedapuhku on aknad just päris sobivasse suunda ja pööninguaknast paistis suurepäraselt. Ja eksju ole tore, kui samas seinas on neli akent, siis avaneb uusaasta hommikul kauneim vaade ikka just kempsuaknast.

Uusaastal tegin kodulinna radadel viiekilomeetrise rännaku, fotokas ühes, jäädvustades pilte, mida võiks postkaarditrükkaleile maha ärida, sest talvisi postkaarte isegi maakonna tähtsaima huviväärsuse vaadetega lihtsalt ei ole. Nende järeltöötlus kestab (sest mis paistaks lume taustal paremini kui uus tolmulärakas sensoril, eksju).

Katuseaknad olid lund täis, nagu oleks lumi katuseharjani nagu Antarktikas, ja hiljem tekitas ühelt aknalt varisenud lumi salapärase märgi, mis kindlasti midagi ennustab [aastavahetusel meenutas E oma õpinguaegset toakaaslast, kelle jaoks kõikvõimalikud olmeseigad alati midagi tähendasid], loodetavasti mitte sussid püsti kajakat.

Kraadiklaasil oli andur, mis parimail päevil kinnitus välimise aknaraami peale kahepoolse teibiga, aga naabrite lahkuse peale ei tea rohkem loota, et nad allakukkunud anduri uuesti meie trepi peale paneksid. Sestap puudus arusaam, kui külm väljas on. Loodusmärkide järgi (tõuliste iseärasuste tõttu soojustamata põlvedel hakkas külm, koeral hakkasid käpad külmetama 5 minutiga, kahekordseis kindais oli täitsa paras, aga hingata sai normaalselt) oletasin, et 2. jaanuaril oli külma natuke vähem kui 10°, kuigi samalaadsete märkide järgi oletas E, et alla −10 °C. Seega tuli võtta kraadiklaasi andur, taskunuga ja puur ning riputada andur katkematu peene nööri otsas uuesti akna taha. Tund aega hiljem näitas kraadiklaas −14 °C. Libe ei olnud peaaegu üldse (ükspäev natuke oli), mul olid igaks juhuks kaasas rulluiskude küünarnukikaitsmed (et panen aga jope alla ja isegi Laial tänaval on ohutu käia), aga neid ei läinud vaja.

Viimasel puhkusepäeval tegin palju lumiseid maanteeääre- ja metsapilte. Ega ma mäletagi, mil eelmine kord juhtus, et kokku said lumine mets ja minu käes olev suur fotokas; filmiajal paar korda oli, aga noh kes siis raatsis filmi peale palju pilte võtta.

Tohutu lumi, 3. I hommikul Tallinnas kõigi aegade rekord 62 cm; vend ennustas kaost järgmisel, aasta esimese tööpäeva hommikul – sest soojal sügisel otsustas kõrgeauuline Kilulinna linnapea, et kulude säästmiseks linn tänavu talvel lund tänavailt ära ei vea, kuhjame niisama muru peale, küll kevadel sulab. Narrisin vennapoega, et maja kõrval oleva üüratu lumemäe alla on peidetud terve buss. Lumest hoolimata oli kogu puhkus ikkagi nii pime, et käekella (mis toitub valgusest) tuli paar puhku laadida lambivalgel (ja see sindrinahk ei lähe ise õigeks, kui aku tühi).

Aastavahetuse telekava oli täiesti majandussurutise nägu. „Tujurikkuja” oli muidugi parim (kuid mullusest [snaiper, kass] kehvem), kohati oli häid leide isegi munitsipaalpolitseiniku Normanni saates, aga teisiti kui küla pealt kuulda on, oli poliitiline karaoke väljakannatamatult halb. Lapsepõlveelamusi aitas uuendada ETV arhiivilinte tuulutavalt kanalilt Pipi Pikksuka muusikal (RAT Estonia 1980), milles täiskasvanuna märkab mõistagi sootuks uusi tahke.

Uues Tehnikamaailmas (TM 1/2010) olnud Ho 229 artikli „Haakristiga stealth-lennuk?” peale ütlen varajase reaktiivlennu asjatundjana, et see on jama. Diagonaalis lugemisel tuvastasin vähemalt 10 faktiviga, eelkõige palju leheruumi pälvinud „radarit absorbeeriv materjal” (mille paikapidamatust vaagis ala spetsialistide list GPL juba 1997. aastal); lugege parem teema parimat raamatut Horten Ho 229 "Spirit of Thuringia": The Horten All-wing Jet Fighter (mille üks autoreist oli GPLi liige), kust saate teada, et söekiht tekkis hoopis sõjas ärapõlenud kuivatatud saematerjali asendamisel – vaadake, korralik ehituspuit peab õhu käes kuivama mitu aastat, aga sõja ajal sellist ladustamisvõimalust ei olnud ja lõpupoole kasutati kuumkuivatatud saematerjali –, rääkimata vastuolust lainepikkustega. Mäletamisi artikkel ei maininud isegi seda, mis tunne oli lenduril sellega lennates, kui juhiruumil seinu ei olnud ja kummalgi pool kõrval oli sõrestiku vahel käeulatuses hirmsasti mürisev turboreaktiivmootor.

* * *

Tagasilennust ka.

Kui viiest TLL Lennu jaama jõuan (ega lennuvälja kodulehel kuskil kirjas ole, mis kell lennujaam hommikul avatakse; vanasti avati kell 5, aga praegu läheb 5.20 Riia lennuk) ja väravasse jõuan, kostab ETV tekstiuudiste taustaks imeilus, aga ülinukker laul „Kordan sinu nime” (Eino Tamberg/Katri Vala/Debora Vaarandi; Lauri Saatpalu ja Katrin Mandeli plaadilt „Sa oled hea”, 2005), siis mingi Ivo Linna mereröövlilaul, mida ma varem kuulnud ei ole (!), siis laul, mille saatel Jeesus Kristus... noh, parem ei riku vaatamisrõõmu. Ning siis kell 5:30:50 Eesti hümn.

Esimene lend (OH-ATJ, ATR-72-500 ehk ATR-72-212A) läheb seiklusteta. Tõuseme öhe ida poole, poole lahe pealt läheb pilve. Helsingis on madal pilvitus.

Lendudevahelise kolmveerandtunni jooksul on eesmärk osta poolelijäänud raamatu soome tõlge. Leheputka müüja küsib: „Onko muut osat jo luettu?”

Teist lendu (OH-LXL, Airbus A320-214 ehk täpselt sama marki kui see kuulus lennuk) lendab Finnair ise. Ja nagu ikka, hilineb väljalend tubli pool tundi. Lennuk on täitsa täis, kõrvalistuja tahab magada, tool ei lasku (langetab kogemata minu oma), hakkab tegema keerukat akrobaatikat, pakun, et vahetame kohad ära (mina saan istudes magada küll).

Frankfurdis mu kotti ei paista ega paista; aiman, et hea õnn on täna mu maha jätnud. Samas ootab kotte veel päris palju rahvast. Lõpuks tiirleb lindil 80 kotti (üks saksa noorpaar loeb üle), mida keegi omaks ei tunnista, kuigi siltidel on kirjad, et HEL-st FRA-sse. Täpsem silmitsemine näitab paha asja, et lennujaamad on õiged, aga kuupäevad on 2. I ja 3. I.

Saadan asjaomastele ja (vabandust!) asjaomatutele inimestele ahastavaid (loodetavasti mitte ahistavaid) sõnumeid.

Ent tegelikult, mis mul viga, fotokas ja läpakas seljakotis, kuid minu järel sabas näikse olevat sportlaste seltskond, üks neist (kes on nagu ülemus, nimekirjaga) küsib teistelt, mis neil on kadunud, näiteks seljal oleva kirjaga SUOMI neiult küsitakse, et Eija, sinu püss ja suusad on ka ju kadunud, mille peale see kurvalt noogutab. Kellelgi teisel ka ei näi suuski olevat (lennukis oli ka puna-rohelise-valge kuuega meesterahvas, seljal kiri BULGARIA SKI), ka mitte püsse. Keegi meesterahvas teeb avastuse, et eriti põhjalikult on kadunud need asjad, mida nad andsid pagasisse juba eile õhtul. Vaesed Soome sportlased... Mina järgmine kord valin teise lennufirma, aga nemad kardetavasti sõidavad just Finnairiga iigaveesest aajaast iiigaaaveeeestiiii...

Siis öeldakse, et keldrist kotte enam ei tule, tulge kotiotsingusse. See on asjalik ja osavõtlik (ukse juures on suur silt, et take it easy, ja Finnairi reklaam, et lennates ei ole Soome üldsegi kaugel, mis muundub mu peas selleks, et Finnairiga lennates on teie kotid kohe väga kaugel). Teenindaja seletab, et Finnairi lennukid hilinevad alati ja viimase 6 nädala jooksul jääb igast reisist maha keskmiselt 80 kotti, aga keegi ei tea, mispärast. Küsitakse aadress ja kontaktandmed, lubatakse saata kott siinmaise lennufirmaga järele.

Jõuluvana tõi mulle impressiivse mantli, kõik muudkui vahivad, harjumatu.

Siis raudteejaama. Sakslased on muidu ju süstemaatilised ja täpsed, aga kas nad keegi selle peale ei ole tulnud, miks peaks lähirongide jaama (Regionalbahnhof) viitama just silt Bahnhof S ja kaugrongide jaama (Fernbahnhof) silt Bahnhof T?

Reserveerin istekoha (peamiselt selleks, et teada saada, mis kell ja mis perrooni äärde pean ümber istuma). Rong hilineb veerand tundi (vahepeal võileib). Leian vaba istekoha kuueses kupees, kus algul on kitarr ja muid pakke, aga nende noormehed lähevad maha ning asemele tuleb akna alla jutukas vanamees, kolmeliikmeline pere, kus on väga vanad vanemad ja üpris täiskasvanud arengupeetusega laps, kellega nad pidevalt suhtlevad, nii et ei ole aru saada, kas neljas nendega koos sisenenu on niisama võõras noorik või krooniliselt tähelepanuta jäetud noorem õde. Võib-olla siiski esimene, sest ta ei osale kilesse sulatatud kotleti jagamise rituaalis ja läheb enne teisi maha.

Ümberistumise jaamas on rong ikka 15 minutit sõiduplaanist maas, aga teine rong ootab (7 minutit), inimesed jooksevad tunnelis, teevad äkilisi sööste teppidel, läbin pikki vahemaid rongis. Minu reserveeritud koht on akna all, vahekäigu pool istub ees vanamees ja luristab suurest topsist kohvi. Et vabu kohti on küll, istun mujale. Vaated on ilusad, päike paistab, läheb üha enam längu, õhtu tuleb.

On äripäev ja bussid sõidavad. Korteris ootab meeldiv karskus, 13 kraadi nagu propageeriti inglise keskküttevastaste tervishoiuüllitistes, pidavat olema kole tervislik (teisalt mul šerrit ei ole). Esimesena läheb soojaks väikseim ruum, vannituba, käin seal soojas. Kaheks nädalaks tööle jäetud turvameetmed õhku lennanud ei ole (ära minnes ma viimane hetk läksin ukselt tagasi neid välja lülitama, et mine tea, aga mõtlesin ringi ja siis kogu reisi algus ei mäletanud, kas jäid peale või mitte, kuni hakkasid muud mõtlemisainet pakkuma reisivintsutused). Siis piltide kopeerimine ja mul õnnestub nende ümbertõstmine arvuti kõvakettalt tavalisse kohta nõnda, et tehtud töötlused säilivad.