Öösel meenus, et matka sihiks olevasse ojasse suubub Iluslinna solk, sestap oleks lootusrikkam leida sealt sinilinnu asemel s...linde, aga tegelikult mu mälu petab, on jah paaris kohas vetsupaberit ojas, aga mujal oli ojas ka kalu (mida ma varasemast ajast ei mäleta) ja paaris kohas õige vilgas linnustik.
Buss peaks minema maja eest kell 7.11, siis rong ja teine buss. Kohal peaks olema umbes päiksetõusu ajaks, aga ilmaennustuse järgi tuleb pilves ilm ja väike lumesadu. Ärkan kell 6 ja pisut mõtlen, et laupäeva hommik! mis ma end sedasi piinan, aga kui kohal olen, siis enam ei kahetse.
Teises bussis, mis väljub täpselt kell 8, sõidab mu ees noorik, kes esimesed kümme kilomeetrit jumestab ennast ja siis sööb. Huvitav, arvestades kellaaega; kas tuleb või läheb?
Sihtkoht on inimtühi; kaarti vaja ei lähe, sest koha, kust peab ära keerama, tunnen ära. Sinna vaja astuda mööda teed poolteist kilomeetrit.
Metsas on lund algul vähem, kui lootsin, aga siis sajab muudkui juurde ja pärast satun juhuslikult jõulukaardivaatega välule just selle 5 min ajal, kui paistab päike. Metskitse näen 15 m kauguselt (ei oleks ma olnud süvenenud mõttelisse kirjatöhe ning oleksid mälukaart ja aku juba olnud vahetatud, oleks saanud ehk piltigi) ja metssiga 100 m pealt (kui olen end just teinud väga nähtavaks, et mina seisan siin nukal ja teen pilti, nii et kaugele näha; muidugi B-klassi matkasaapad kolisevad nii, et kõmab kaugele, ja täna kergelt külmanud lumi ragiseb ka).Loomastikust näen-kuulen vesipappe, linavästrikke, hänilasi, hiieviud (2 kohas, esimeses kohas fotokat välja võttes kukub maha vasak kindavooder, astun sellele peale ja pärast tulen tagasi otsima). Enne metsa on tee ääres selline maitsetus nagu lossitorni taoliseks vormitud küün, millele on koht kätte näidatud viie kuuliauguga, arvatavasti 1940. aastast, kui siit sõitsid läbi sakslased.
Pildistan üle vaateid, mida viimati tõsiselt pildistasin 2008. aastal. Seekord on vaated üha rohkeneva lumega; langenud puid on ka rohkem. Tuleb pähe panna karvamüts, muidu on pea lumine. Mütsiga olen nagu Kyle Brofslovski ega kuule hästi. Lumesajus tuleb võtta samast võttest palju pilte, lootes, et mõni ikka tuleb ilma suuremate räitsakatriipudeta ja värinata. Pisut enne tee hargnemist tulevad vastu kaks matkajat; hargemiskohal vaatan jälgede järgi, kas nad tulid tavaliselt või vähem käidavalt teeotsalt. Tavaliselt, mistõttu lähen teisele. See on ehedam, seal näengi metskitse ja sealt ratsarajaks märgitud teed pidi naastes satun jõulukaardivaate peale. Pärast jõulukaardivaadet on tore kuusik ning siis kaljude vahelt trepp alla, ühes vaadetega, kuigi ma ei märka objektiivile sattunud lund ja kõik pildid ei tule päris välja. Teede hargnemiskoha lähedal viib üles kaljusse raiutud trepp; arvan saavat sealt ülevalt põneva vaate, kuigi vaade ei ole midagi erilist ja laskumine on pikaldane.
Uuel fliisil on väike tasku kavalas kohas: vasaku õlavarre peal, veidi seespool. Saab joppi suuremat avamata ligi, on soe (seal on seega varuaku) ja ei jää liigutustele ette. (Viimane meenutab 16. skp pildimatkalt selle, et panin reietaskusse statiivi kinnitusplaadi niipidi, et sile külg väljapoole; kui adusin, et sellele kukkumise korral oleks plaadi fotoka kinnituspolt otsapidi minu lihases, siis pöörasin kohe teistpidi...)
Puhastusjaamast napilt allavoolu on ojas suhteliselt palju linde; lehtedes mässab tundmatu lind, keda ma ei suuda hiljem välimäärajast tuvastada. Laseb hiilida kuni umbes 5 m kaugusele.
Näen ka kaht statiividega askeldavat fotograafi, aga lähemale jõudes mõistan, et a) mul on suurem; b) täna on alles esimene kord, kui kokku juhtuvad fotograaf, fotokas ja statiiv. Lausa valus on vaadata, mida nad teevad (nt kuidas on kerge videostatiiv venitatud fotoka all nii pikaks, et pea kummarduma; ja siis vajutab päästikut näpuga – statiivi eesmärk ongi see, et näpuga vajutama ei pea). Nähtavasti teevad nad pilti puhastusjaama jääpurikaist; no mina kümunud sitta küll pildistama ei hakka, kui see just ei ole selline uhke jääskulptuur nagu mõni aasta tagasi olevat tekkinud Raplas. Näen jälgede järgi, mida nad on varem pildistanud ja (eriti) mida ei ole. Parimat vaadet muidugi mitte, sest ega nad tea, et vaateid võib leida ka selja tagant.
Seda parimat vaadet pildistama asudes näen paremal pervel umbes 100 m kaugusel kõndimas metssiga; mõtlen, küll oleks tore, kui ta tuleks alla mööda kaljutreppi, saaks ilusa pildi. Varem ma siinmaal metssiga näinud ei ole, kuigi tegevuse jälgi olen näinud sageli ja märtsis oli paaris kohas tunne, et samas võsas ta pikutabki.
Pisut enne Iluslinna linnuse varemeid on lume sees selili põrnikas. Lehvitan ta kohal kätt, hakkab koibi liigutama, seega päris surnud ei ole. Püüan ta jalakonksud kindanarmaste külge ja panen tee pealt ära taimede vahele maapinnale. Pärast näen välimäärajast, et aiajooksik.Bussipeatuses olen 7 min pärast bussi, mis viinuks tagasi otse linna. On külm. (Ei jõudnud hommikul sooja jooki teha, paari miinuskraadiga ei ole päris lõbus kaasas kanda veepudelit, selles on vesi juues jääkülm!) Lähen esimese väljuva bussi peale, lootes selle sihtkohast edasi saada. Satun kohtadesse, kus ma olnud ei ole; loodan pärast teekonna X10-st ja Google Earthist teada saada, mul seda kaardilehte kaasas ei ole. Õllelinnast rongi peale (vagunisaatja seisab toredasti juba rongi juures, vile huulil, ei ole sõiduplaani vaja vaadatagi), toob otse linna.
Õhtul, kui piltidest valin, mida võtta, mida jätta (tegin enamikke võtteid mitmepildilise seeriana), on akna taga tugev lumesadu, aga see jääb järele pisut enne seda, kui fotokat tuua jõuan.
No comments:
Post a Comment