15.10.16

HH

Olin kaks [töö]nädalat Hamburgis keelekoolis, mis ühtekokku oli väsitav, aga intellektuaalselt rikastav. Hindasin oma keelesuutlikkust üle: ega kahe nädala ja umbes 50 õppetunniga sõnade sugude virrvarri või õiget hääldust (r, t) ikka selgeks saa.

(NB! Allpool on paksult linke; hiire paremnuppu klõpsates saab lasta lingil avaneda uues sakis või aknas, ei ole vaja siit lehelt lahkuda.)

Nähtud (kronoloogilises järjekorras):
  • E, 3. X: töötan rongis põhjalikult läbi HH reisijuhi, mille ostsin laupäeval; HH Hbf (õhtusöök Burger Kingis), metroo, kohtumine korteriomanikuga (ja tema lapse, kassi, korterinaabriga), tutvumine korteriga ja asjade laialipakkimine, hiljem ka võitlus radiaatori, ventilatsiooni ja eelkõige kiviaegsete pistikupesadega. (Jäi mulje, et kl 22.30–7.00 tuba lihtsalt ei köeta. Toa telefon on 1980. aastatest – mul oli 1992–1995 ühikas samasugune, aga veidi uuem mudel.)
  • T, 4. X: enne tunde raekoja plats, Alsterarkaden, Poststr., Jungfernstieg, Colonnaden, Binnenalster; lõuna nurgakohvikus Nur Hier (kus hiljem sõin hommikust – otsustasin, et ma korteris üldse ei söö, ei teki prügi, ei ole vaja kasutada külmikut jne). Pärastlõunal Bischofsturm, St. Petri, eemalt Pressehaus, Kontorhausviertel (sh Sprinkenhof ja eriti „Hamburgi Sakala pood” Chilehaus), Trostbrücke, Laeiszhof (reeder F. Laeiszil on alates 1880. aastatest kõik laevanimed P-tähega, nt PreussenPommern, Passat, Padua, Pamir), Mahnmal Nikolaikirche (liftiga torn ja varemete all Hamburgi pommitamise muuseum), kunagine jõekäär Nikolaifleet (vrd Hamburgi plaan u 1320), Speicherstadt, Deichstr. ja seal raamatus soovitatud restoran Alt Hamburger Aalspeicher (selles suitsuangerjaroog), eemalt Elbphilharmonie (see ei ole veel päris valmis, avatakse novembris, avakontsert on 11.1.2017), maailma suurim mudelraudtee Miniatur Wunderland (seal on muu hulgas peaaegu kogu Šveits mõõtkavas 1 : 87; H0-raudteed on muuseumis kokku 13 km), väljast Katharinenkirche, Zollkanal.
  • K, 5. X: lõuna koolimaja all Baieri õllesaalis (Hofbräu an der Alster), aga ega ma tundide vahel julge juua muud kui alkoholivaba õlut ehk humalalimonaadi. Pärastlõunal Landungsbrücken, laevaga sadamaekskursioon (selle korraldus oli uskumatu bardakk: üks habeme ja piibuga merekaru luges putkas kiiktoolis ajalehte edasi, teine seletas, et see on hoopis teise firma pilet, ma oodaku, kolmas seletas, et nad otsivad parasjagu kaptenit, neljas oli habemeta ja juhtis paati – sada kohta, aga Saksa mõistes paat –, viiendal olid logisevad kunsthambad ja kolmveerandi ulatuses arusaamatu hääldus, aga see-eest kõik see tund aega ta ka pidevalt rääkis, veidi ka laulis; ootamise ajal võisin näha algavat tõusu; tiir läks ümber kuulsa Blohm+Vossi laevatehase kohe Landungsbrücke vastas ja kaks korda selle ujuvdokkide vahelt läbi, ühe korra läbi ka Post-Panamax-kontenerilaeva Atlantic Star ahtri alt), Mönckebergstr. (otsisin sooje sokke ja lugemislampi).
  • N, 6. X: mõõn (Nikolaifleetist oli vesi kadunud, kajakad kõndisid mööda põhjamuda), Katharinenkirche seest, Internationales Maritimes Museum Hamburg (mille laevamudelite arvu kohta andmed lahknevad – üks allikas ütleb, et 26 000, teine, et 40 000, kolmas, et ainuüksi 9. tekil (väikeses mõõtkavas laevamudelid, peamiselt 1 : 1250 ja tinast) on mudeleid 50 000 – viimane on tõsine katse kujutada kõiki maailma laevu; isegi viis Eesti laeva on (torpeedopaat Sulev, allveelaevad Kalev ja Lembit, vahilaev Pikker, Estonia), seal on ka väga suuri dioraame, nt u 15 km2 Hamburgi sadamat, mis on veel pooleli, merelahinguid ja kogu Helgolandi saar, mille mudelit olen näinud ka varem); muuseumi hoovis on kääbusallveelaevad Molch (täiselektriline; ma varem näinud ei ole) ja Seehund). Muuseumil on kaks poodi, mille mõlemad käin kiiresti läbi, aga mitte põhjalikult, sest poes jäävad parvlaevade Saaremaa ja Hiiumaa 1 : 1250 valmismudelid (tootja: Hydra) nägemata.
  • R, 7. X: pärast tunde uduvihmas park Planten un Blomen, selles Jaapani maastikuaed ja teemaja (väljast; teemaja kaunisse jaapanipärasesse tiiki oli teinud oksarisust pesa lauk), Flakturm IV (ja värvikas kvartal enne seda), Heiligengeistfeld, Bismarck-Denkmal, Hamburgi ajaloomuuseum, Peterstr. (omalaadne vabaõhumuuseum, kuhu on taasehitatud mitmel pool mujal linnas olnud vanu maju – seejuures teisi vanu maju lammutades; seal on Brahmsi muuseum ning barokkheliloojate G. Ph. Telemanni, C. E. Bachi ja J. A. Hasse muuseum, kuhu kahjuks jõudsin 3 min enne sulgemist ja pärast unustasin ära), Großneumarkt, Bleichenfleet ja Fleetinsel, raekoja platsi serva raamatupoest kaks Hamburgi raamatut (Hamburgi asjade leksikon, Hamburgi arhitektuur), Europapassage.
  • L, 8. X: Lübeck ja Travemünde. Algul Travemünde: rand, muul ja jõekallas, üle jõe ääres purjekas Passat, tagapool oli 1928–1945 [vesi]lennukite katsejaam E-Stelle Travemünde. (Rand paksult täis rannakarpe, kõva tuul, tund aega rongide vahet, Travemünde vanalinna ei jõudnudki, külm hakkas ja jaamakohviku pikas sabas oli minu ees 4-liikmene pere, kes igaüks tahtis mitut eri asja.)
    Lübeck: Holstentor (tornid üksteise poole ja eri nurga all ettepoole viltu), Kolk, Petrikirche (liftiga torn), Marienkirche! (Lübeck oli umbes nagu Hansa pealinn, tähtsaim kaubalinn igatahes, Marienkirche oli selle rae ja kaupmeeskonna kirik, seega faktiliselt Hansa peakirik; seal on surmatantsukabelis olnud Lübecki „Surmatantsu” jutu kirjutanud sama isand Freytag, kes kirjutas Lübecki ja Tallinna omadest 1993 paksu raamatu, mille kokkuvõte on, et algse Lübecki oma maalis Bernd Notke noorena, Tallinna oma maalis vanana; vahepeal tabas veerandtunnine keskpäevapalvus, kus aga lasti kõlada orelil – see küll on uus pill, 1960. aastaist, mitte see, millel mängis Buxtehuede, kuigi kaja on praegu ilmselt veidi parem, sest sõda hävitas paljud kiriku barokkvidinad ja kajal on nüüd ruumi rohkem; ostsin pärastlõunaks ka ekskursiooni pööningule ja tornidesse). Buddenbrookhaus (olen suht värskelt läbi lugenud samanimelise teose, millest on muuseumis terve korrus), Breite Str., Jakobikirche ja tümakaga noored selle ees, Schiffergesellschaft (seal istutati mind üsna ukse juurde, tellisin piirkondliku roa Labskaus, mis koosneb soolalihast, punapeedist ja sibulast ning näeb välja nagu hakitud toores liha – meremeestel oli skorbuudi tõttu vähe hambaid, kõva toitu süüa ei saanud), mida silmas üks siseneja, tegi nägusid ja läks ära; mu kõrval istus üks itaalia seltskond, kes võttis igaüks eri kalaroa, üks eriti nääps noorik sai tohutu lestaprae). Koberg, Burgkloster (ajapuudusel sisse ei läinud), Burgtor, Heiligen-Geist-Hospital, Katharinenkirche (kinni), siis vahepeal kaubamajas, et äkki on õhemaid kindaid, siis uuesti Marienkirche (kus selgus, et ekskursioon on 2½ h, mispeale mõtlesin, et aga enne pannakse Niedereggeri kohvik ja pood kinni, nii et tulin pärast giidi esimesi rohkemaid või vähemaid luiskelugusid ja enne treppidele ronimist ära – giid nimelt väitis, et Marienkirche 38 m kõrgused võlvid olla maailma kõrgeimad – ei ole, need on kõrgeimad tellisvõlvid, aga muidu on 18. kohal), siis seega Niedereggeri pood (kohvikusse ei läinud; martsipani päritolust räägivad nad, et see toodi tõenäoliselt Lähis-Idast, mis on tõenäolisem kui Jaan Krossi lastelugu apteegiselli juhuslikust kätetööst, mida tänapäeval usuvad mõningad inimesed lausa kui ajaloolist tõde), Aegidienkirche (kinni), St-Annen-Museum oli just suletud, toomkirik (kus on Notke töökoja võidukaarerühm ja koorivõre), tagasi jaama läbi vanalinna lääneserva väiketänavate, mis jäid 1942. a palmipuudepüha pommitamisest puutumata (pisikesi põiktänavaid on Lübeckis muidu sadakond ning et pommid sihiti vanalinnasaare keskele ja põiktänavad on äärelinnas, on need enamasti ka alles). Tagasi Hamburgis jaamast korteri poole üle Barmbeki (kus oli kuni 1943 kaunis tihe hoonestus; seal väljast vana varjend), ja et veel oli valge, kiirkäik Ohlsdorfi hiidsurnuaia tahasoppi, kus on Hamburgi suurpommitamise ühishaud (tuvastasin kümnekonna meetri täpsusega ka, kuhu on sinna lähedale maetud Riiast pärit koomik Heinz Erhardt, aga mul ei olnud taskulampi ja hauakivide lugemiseks oli läinud liiga pimedaks; üldiselt väga mõjus lahendus, kuidas mälestada 36 918 maetut inimlikus mõõtkavas – ainsad nimed on purustatud asumite omad, mälestusmärgil on allilma paadimees Charon mõne reisijaga paadis).
  • P, 9. X, algne plaan oli veeta see päev Hamburgis, aga et nädala sees jõudsin näha ootamatult palju, tegin plaanid ringi: Altona kalaturg (ja seal võrratu lestafileega sai; Altona kalaturg toimub pühapäeva hommikul viiest üheksani, olin kohal pool kaheksa, leidsin kalaletid vanakraami seast ka üles, kajakad kala kätte ei saanud), üle Bremeni Bremenhavenisse (DB sõiduplaanirobot keeldus arvutamast otsemat marsruuti, hinnavahet polnuks, niikuinii oli sama Niedersachseni + Bremeni + Hamburgi pilet). Üks rong jäi käigust, jõudsin kohale tund hiljem, seega oli aega tund aega vähem ja vaatasin Saksamaa Meremuuseumis plaanitud kava läbi tagurpidi: kõigepealt Technikmuseum U-boot Wilhelm Bauer (mis on eraldi muuseum; ainus säilinud Typ XXI allveelaev, millest kunagi ehitasin ise, mitte valmis pulkadest 1 : 125 mudeli), päästelaev Seefalke, vaalapüügilaev Rau IX, muud muuseumi laevad väljast (betoonkerega paat Paul Kosser, Voithi-Schneideri propelleriga puksiir Stier, tiiburpaat WSS 10; parklaev Seute Deern ka korraks tekilt), Saksamaa Meremuuseum ise (mille põhieksponaadi, Bremeni koge osakond on kevadeni remondis; ajapuuduse tõttu käisin muuseumihoonest läbi pool, seal on muu hulgas Cap Arcona u 1 : 50 mõõtkavas hiidmudel ja kääbusallveelaev Seehund). Õhtul tagasi Hamburgis õhtusöök vanal tulelaeval (endine Briti Light Vessel 13, nüüd restoran, hotell, baar ja kõrts „Das Feuerschiff”).
  • E, 10. X: tunnid olid pärastlõunal, niisiis käisin vähestes muuseumides, mis on lahti esmaspäeval ja kohe hommikust – muuseumallveelaev „U-434” (Б-515, Tango-klass, kasutusel 1976–2002, hais sees seniajani; kui Typ XXI-s oli 58 mehe jaoks 51 koikut ja ruumi suht palju, pidi Tango meeskond koosnema 62 alla 1.60 pikast kondiväänajast ning kõik kohad olid täis roostet ja jämedaid kaableid); siis suur kaubapurjekas Rickmer Rickmers (väga tore), Micheli kirik ja torn (ka sinna viis lift), lõunasöök Alsterpavillonis.
  • T, 11. X: Kunsthalle (mõneti arutu planeeringuga püsiekspositsioon, kus ruumide järjekorras kulges minu ees lõunamaine härrasmees, kes oma piiksuva fotokaga pildistas piltidelt iga vähematki kui üht napis riideis naisterahvast, ja sürrealismi klassikute ajutine näitus), seejärel Jakobikirche (mille sõjajärgset tornikiivrit kutsutakse pinaliks) ja Baumwallilt eile leitud mererõivaste poest „Elbsegler”. Hamburgi asjade leksikoni järgi on see tegelikult Altstätter (üle noka käib kahekordne nöör; õigel Elbsegleril käib nahkrihm, mis on tegelikult lõuarihm tugeva tuule jaoks) ja Helmut Schmidti müts oli tegelikult Helgolandi ehk Elbe lootsi müts (üle noka käib mustriga pael), õigeid Elbseglereid tegevat raamatu kirjutamise ajal 1999 ainult üks töökoda. Järgmisel päeval tuvastan, et see töökoda on praegugi olemas (Walter Eisenberg der Mützenmacher) ja ma läksin sealt teiselt poolt tänavat teisipäeval mööda. Manitagu, et Saksamaal õpib loots (mere- või sadamaloots) kümme aastat: esimesed viis õpib kõigi merede kaugsõidukapteniks, järgmised viis õpib lootsipiirkonda pähe.
  • K, 12. X: eilne lõuna õllesaalis oli nii soolane, et kolmveerand ühest päeval kaheksani õhtul kannatasin janu, õhtul ostsin liitri mineraalvett ja jõin ära. Täna lõunal jalutasin siis koolimaja ümbruses ringi, et äkki näen mõnda teist söögikohta: oli kalakõrts, seal siis tore kalapraad (Scholle Finkenwerder Art). Pärastlõuna: tunnid lõppesid 14.30, teater algas 20.00, vahepeal korterisse ei läinud (kumbki ots 25 min metrood + 6 min jala). HafenCity, Elbphilharmonie 1 : 10 akustikamudel (sissemindav), kohvimuuseum kinni, Saksa tollimuuseum (aga kui väljusin, oli tollilaev juba kinni), tarbekunstimuuseum (seal on juugendmööbli osakond! ja parajasti oli 1920. aastate ekspressionistliku lavakujunduse näitus, vägagi seda nägu nagu balletistseen Rootsi kultusfilmis Picassos äventyr), väike ostlemine raamatupoes, Thalia Theater (Siegfried Lentz, „Deutschstunde” – vägev katse panna romaani 576 lk kahte tundi, esimese tunni kõik osalejad rääkisid hästi kiiresti, aga teine tund oli rahulikum, enam ei karjutud, läks huvitavamaks, seda ka minimalistliku lavakujunduse kiuste, mõne näitleja kohta oli tunne, et ma olen neid varem kuskil näinud – kunstniku kehastaja etendas üht pearolli iidses igavfilmis Stalingrad, mida nägin omal ajal koguni kinos ja mille lõpp tuleb pool tundi liiga hilja). Pärast teatrit üritasin laskuda Jungfernstiegi metroojaama kohe teatri eest, järgides silte „U 1”, mis mõne aja pärast kadusid, tulin tagasi ja proovisin uuesti, aga ei midagi, tulin siis S-Bahni perroonilt, kuhu olin sattunud, teisest otsast jälle maa peale ja leidsin end raekoja eest, mitusada meetrit eemalt. Kõndisin siis tagasi sissekäiguni, millest kindlasti teadsin, et sedakaudu pääseb U 1-le. Plaanilt (pdf) näen alles nüüd, et S-Bahni perrooni keskelt läheb trepp üles U 1 perroonile, aga no kes seda oskas arvata! Ega see ole Pariisi metroo, kus igas jaamas on täpne kaart, kust ükski trepp maa peale tuleb.
  • N, 13. X: lõuna Vietnami restoranis Hanoi Deli. Teenindus kiire ja väga viisakas. Sularahatagavara kokkukuivamise tõttu ei läinud õhtul kuhugi. Reedeks oli üles antud kirjand ja hakkasin panema piltidele võttekohti. Õhtul käisin andsin üle korteriperemehele kaasatoodud kingitused, kommikarbi ja veini.
  • R, 14. X: leidsin kooli metroopeatusest pangaautomaadi! Sularahatagavaraprobleem lahendatud. Lõuna samas kohas kui eile: eile 2 € jootraha saanud kelner märkab mind, hakkab kahe käega vehkima, pakub mulle lauakoha ja jätab saba viis muud inimest edasi ootama. Koolitunnis meenub äkki, et Bernhard Schmidt suri ju omal ajal Hamburgis; selgub, et talle on Hamburgi tähetornis väike muuseum, aga see on avatud ainult L ja P. Pärastlõunal koolimajast ümber nurga kirjatarvete poest väikesi kaarte, millega jagada korterinaabritele kaasatoodud komme, peale selle mitmesuguseid muid kirjatarbeid, peaaegu oleksin ostnud ka kalligraafiasulepea, aga sain pidama. Õhtul ooper, enne seda käin korteris asju pakkimas, näen metroojaama juures juhuslikult korteriperemeest, kes tänab veel kord kommide eest ja kinnitab, et ta ei ole kunagi nii häid komme söönud. Ooper on peenem kui kolmapäevane rahvateater, osalt ka seetõttu, et ma ei tea ooperi kavatist, et igal nurgal on oma garderoob, ja panen oma jope parteri omasse. Aga kohvi ei olnud ei teatris ega ooperis; ooperis on olemas ka võileivad ja soolakringel. Tükk on Rossini „La Cenerentola”, mida ma varem teatris näinud ei ole; lavakujundus ja kostüümid on 1920. aastate ekspressionistlike ulmefilmide stiilis (nt „Metropol”). Tagasisõidul korterisse on metroo paar peatusevahet just enne korteri peatust remondis, sõidavad asendusbussid, võtan aega, kui kaua ehk mis kell pean hommikul väljuma.
  • L, 15. X: tagasisõit tugeva varuga, millest on kasu, sest asendusbussiga läheb kolme peatusevahe sõit 25 minutit kauem kui metrooga. Hommikueine pearaudteejaama söögiosakonnas, edasi kiirrongis 5 tundi (värvikad kupeekaaslased: isa koolieelikust tütrega, pirts vanatädi, kes algul annab vagunisaatjale kohvi eest jootraha, aga jooma hakates kuulutab selle joogikõlbmatuks ja laseb tuua uue; panen piltidele märksõnu – Lr suudab seda teha ainult kataloogiga, ilma et pildifailid ise oleksid arvuti taga), koos hilinemisega 5½ h, ümberistumisjaama teadete letist öeldakse, et pilet on seotud ainult esimese rongiga, teise rongi võite võtta mille tahes. Nii ka teen.
Keelekursus oli korraldatud nii, et seal peeti pikki kursusi, kuhu siis uued tulnukad astusid oma tasemele juurde ja ära, nagu kes kunagi. Peale minu ja veel ühe olid kõik ülejäänud tudengid. Alguses pandi mind (ilmselt suulise katse tõttu) tasemele B2, mis oli kaunis algeline, sealt edutati mind tasemele C1, mis oli kõrgeim, mida see kool pakkus. C1-kursusi oli kaks; meie omas oli eriline nali, et meil oli vähemalt neli Šveitsi tudengit, kellest vähemalt kolm olid Šveitsi Freiburgist, kus ammusel ajal käisin samasugusel saksa keele kursusel, hahaa. Veel oli mitu brasiillast, minu „pinginaaber” oli Colombiast, üks kolmest-neljast Premium-taseme õppurist, minu peaaegu-nimekaim, oli Itaaliast Lõuna-Tiroolist, üks oli Poolast, üks Venemaalt, üks Kanadast, üks USAst jne. Mahu järgi oli kursusi kolm: tavaline (hommikupoolikuti à 3 h), intensiiv (tavaline + nädala kolmel pärastlõunal à 2 h, seal süvendati hommikul tavakursusel saadud teadmisi) ja Premium (tavaline + intensiiv + nädala ülejäänud kahel pärastlõunal à 2 h, seal tehti muu kursusega mitte eriti haakuvaid lisaülesandeid). 3. X riigipüha tõttu ja paari ärajäämise tõttu oli plaan pisut segane, üldiselt tuli iga päev pärast tundide lõppu käia tunniplaanist vaatamas, mis järgmisel päeval toimub, kus ja kelle õpetajaga. Klassid olid nimetatud Saksamaa linnade järgi, nt Berliin, Hamburg, Köln, Wiesbaden. Õpetajaid oli vähemalt viis, kes õpetasid eri lõike vaheldumisi, samast õpiku eri kohtadest. Üks õpetaja oli sillas, kui tundsin pildi järgi (ja Wikipedia väikesel toetusel) ära, et välismaalastele Saksamaal vähetuntud reisisihtide artiklis on merepaviljon sama, kus filmiti Loriot’ filmi Pappa ante portas lõpustseen (Frau Jensen wird heut’ achtzig Jahr’). Ühele lubasin saata Eestist põdravorsti.

Koolimaja oli sajandivanune suur juugendhoone šiki osturajooni serval, olevat esimene Hamburgi kontorihoone, millel on katuseterrass (katusekorrus tagasiastega), mis kümmekond aastat hiljem ehitati Kontorhausvierteli suurtele kontorihoonetele. Õigemini üürib keelekool mõnd klassituba mingilt majanduskoolilt, kellel oli majas enamik kahest korrusest. Eksootilisim naaber oli Guatemala konsulaat. Koolimaja all oli õllesaal ja paar maja metroopeatuse poole heategevusühing Arensburgi Saksa-Eesti rüütelkond (Arensburg nagu Kuressaare, näitavad fotod nende kodulehel; seletus umbes taoline, et kui Saksamaal kaotati 1918 aadliklass, jäid rüütelkonnad puutumata).

Söömine toimus sedamoodi, et hommikusöögi sõin metroojaama ja kooli vahelises nurgakohvikus, lõuna ümbruskonna paljudes söögikohtades, suurt õhtusööki sõin harva, üldiselt kõht pärast toekat lõunat eriti tühi nagu ei olnudki. Korteri metroopeatuse kõrvalt ostsin kolm korda õunu (ning õunasabad ja kolm õunte kilekotti olidki suurim prügi, mis mul tekkis, sest prügikorraldus oli korteris kuidagi väga keeruline: maja prügikasti asukoht mingi garaaži kõrval oli suusõnal selgitamatu, viimasel õhtul mõtles korteriperemees, kui talt teda metroojaama juures juhuslikult kohates küsisin, kus prügikast siis on, hulk aega ja ütles siis, et lihtsam on jätta tuppa, ta viskab ise ära – mis lahkusele aitas muidugi eelmisel päeval üle antud šokolaad).

Korteris oli üldiselt jahe ja pime. Korteriperemehe jutu järgi olla toa hiidaken lennukite pärast spetsiaalne helikindel ja ventilatsioon käis põrandanurgas oleva kapi kaudu, millel oli kolm asendit: väljas, sees vaikne ja midagi ei tule, sees undab ja tuleb külma õhku. Mistõttu ma seda ei kasutanud. Arvutasin, et toa kubatuurist mulle öö jagu hingamiseks piisab, isegi kui tuba oleks hermeetiline. Köögi aken oli pidevalt paokil, mistõttu toa ees esikus oli püsivalt välistemperatuur. Ükskord käisin spetsiaalselt üle keldriukse vaatamas, kas kelder ulatub mu toa alla või on selle põrand otse vastu külma maad. (Ulatus.) Ei oska arvata, kui külm on toas talvel. Voodipesu hulgas oli üks villane tekk, mille kolmandal ööl voltisin neljaks ja panin lina ja madratsi vahele, sest madratsi vanad vedrud soonisid läbi lina mulle muidu teravalt külje sisse. Üldiselt oli magades mul seljas soe pusa; alles eelviimasel ööl taipasin, et parem on mähkida end tihedalt teki sisse, siis saab hommikul panna pusa selga, ei ole toas nii kole külm. Susse mul ei olnud, aga kolmandaks ööks ostsin soojad sokid (mille ma näiteks viimasel õhtul asju pakkides unustasin teiste sokkide peale jalga, mille avastasin alles ooperis – jalgadel oli hea soe vähemalt).

Võimaliku allergiaprobleemi lahendasin – puhta iseoma mõistusega – nõnda, et eeldades, et kuigi tuba oli korteriperemehe omast järgmises ridamuboksis, on voodipesu kuivanud samas kohas, kus see allergiaallikas on, mistõttu laotasin ühe kodust kaasatoodud käteräti padjale ja teise pühkisin nägu, et vähemalt näole allergeeni ei satuks. Läks korda, allergiat ei tekkinud.

Tähelepanekuid:
  • Suurimad muljed: tohutu sadam, laevad, kajakad; linnast õhkuv üleüldine avatus, praktilisus ja optimism; kala; suht kompaktne ja jalakäijasõbralik südalinn; Speicherstadt; Lübecki Marienkirche 38½-meetrised tellisvõlvid ja u 6-sekundine kaja ning hansaaegne tellisarhitektuur üldse; Ohlsdorfi memoriaal, mille mõjule aitas kaasa muidugi täielik vaikus ja inimtühjus ning hämarik.
  • Parim käidud muuseum: Internationales Maritimes Museum Hamburg
  • Parim käidud restoran (kolmest või koos lõunaga seitsmest): Das Feuerschiff
  • Iga saksa laps satuks Eestis joonelt logopeedi juurde.
  • Saksa põhjalikkus ei ole sõnakõlks, see on vägagi olemas: Lübecki Marienkirche pööningu ja tornide ekskursioon kestab 2½ h (palju suurema Kölni katedraali pööningu ja katuse oma 1½ h); Hamburgi meremuuseumis on 9 tekki (korrust), piletimüüja soovitas, et muuseumi on kergem läbida tagurpidi, sõitke liftiga üles ja tulge siis järgemööda alla, see on tegelikult ühe inimese erakollektsioon, Saksamaa meremuuseum Bremerhavenis on selle kõrval väike poisike; Hamburgi linnasurnuaed on 4 km pikk, 2 km lai, seal tohib sõita autoga ja selles liikleb kaks spetsiaalset bussiliini
  • Kes arvab, et Saksamaal on kõik asjad korraldatud viimase peensuseni, mingu laevaekskursioonile Hamburgi sadamasse!
  • Einelaudu on südalinnas sageli, päris kohvikud, raamatupoed ja pangaautomaadid on pilgu eest varjul.
  • Silt Hamburgi kaubamajas: „Kunagi ei ole liiga vara osta jõulukinki.”
  • Eestis näikse valitsevat arvamus, et Saksamaa elu peatus aastas 1944. See on vale. 1944. aastast on möödas 72 aastat, kolm inimpõlve.
  • Inimesed ei käi tänaval, hõlmad valla. Traditsioonilist mütsi kantakse: kui sõitsin viimasel õhtul pärast kursust ja enne ooperit tipptunnil korterisse asju pakkima, juhtusin seisma kahe Elbsegleri (Altsättteri) vahel, kummalgi pool meetri kaugusel.
  • Mereträna poed leidsin üles. Ühes müüdi näiteks köisi, teises ainult laevateemalist tarbekirjandust (aga noh kanderaskused). Algul plaanisin meeneks osta päris tänapäevase töökõlbliku sekstandi, kui juhtun kuskil nägema, aga ei juhtunud ja internet selgitas, et tänapäevase päris sekstandi hind on neljakohaline, mis oli tubli suurusjärk rohkem, millega olnuksin nõus.
  • HH Hbfist läheb põiki üle kaks ostutänavat (putkad ja einelauad), nende vahel ühendust mujal kui tänava kaudu või üle perroonide ei ole; perroonil viibimiseks on vaja sõidu- või perroonipiletit. Põhjapoolne ostutänav on suurem ja rikkalikum, seal tunglevad inimesed vähem, seal on paljude söögikohtadega eraldi söömisosakond.
  • Lübeckist läheb Travemündesse raudtee piki Trave kallast, aga vanalinna raudteelt ei näe, majad ja puud on ees. Seevastu Vana-Lübecki asukoht linnast mere poole on kohe raudtee kõrval ja ilmselt paistab – ma seda ei teadnud ega osanud vaadata, aga mäletan, et umbes selles kohas nägin rongiaknast, kuidas jõeluhal mängisid inimesed koertega.
  • Lübecki suurtest kirikutest igaühes on tallinlikke detaile; kes oletas, et Tartu toomkirik oli Lübecki Marienkirche vähendatud koopia, ei ole viimast ise näinud. Sama hästi võiks väita, et Niguliste on Petrikirche koopia (sellel on tornil samasugused nurgatornid ja samasugune galerii nagu oli Nigulistel) või Tln toomkirik on toomkiriku või Jakobikirche koopia (seal sarnaneb vööndkaarte ilme Tln toomkiriku omaga); Marienkirches on ühes kabelis samasugune 8-tahuline keskpiilar nagu neid oli rohkesti vanas Tallinnas. NB! Kõik HH ja Lübecki suured keskaegsed kirikud peale Lübecki Marienkirche olid/on kodakirikud või äärmisel juhul pseudobasiilikad; Marienkirchel on topelttornid ja tugikaared ning mitmel Lübecki kirikul on kooris kabelipärg. Bernd Notke on Lübeckis väga suure au sees; tema töökoja nikerdatud võidukaarerühm toomkirikus on 17 m kõrge ja 12 m lai (maksis 2000 Lübecki marka ehk 40 kg hõbedat), kohe selle taga on samuti tema töökoja tehtud koorivõrerinnatis, samuti 12 m lai. Võidukaarerühm on üks väheseid Notke teoseid, mille autorlus on kindel: ennistamisel 1970. aastail leiti parempoolse kuju seest pärgamendiriba, et selle kuju on teinud Notke issanda aastal MCCCCLXXII. (Mõne kuu eest vaidlesin FB-s kellegi ameeriklasega teemal, kas 15. sajandil kirjutati aastaarvus 1400 kui MCCCC (nagu väitsin mina) või MCD (nagu väitis tema). Pakkusin, et näidaku aga aastaarvuga MCD pilte; ma võin omalt poolt küll näidata MCCCC-ga pilte. Ta ei näidanud.)
  • See, mis Hamburgi keeles on teine korrus (OE 2), on eesti keeles neljas.
  • Koolimaja: suure kontorihoone 4. ja 5. korrusel (kohalikus mõttes 2. ja 3.), maja ehitatud 1912–1913, arhitektid Gottlieb Rambatz ja Wilhelm Jollasse. Esimene katuseterrassiga maja Hamburgis (katusekorrus on tagasiastega). Kümmekond aastat hiljem tehti suured kuulsad kontorihooned kontorikvartalis kõik sellise tagasiastega.
  • Astuge linnas või muuseumis ühest kohast teise tõtaka sammuga; vaadake muuseumis hoolikalt ainult neid osakondi/eksponaate, mis teid huvitavad. Jõuate ja jaksate palju rohkem! HH ajaloomuuseumi kassaonkel: aga me paneme tunni ja veerandi pärast kinni – kuid mul läks kogu muuseumi peale tund, koos mudelraudtee ja ajutise näitusega. Tarbekunstimuuseumist ning Bremerhaveni meremuuseumist käisin täitsa teadlikult läbi valikuliselt ainult poole.
  • Kõikjal oli palju häid mudeleid ja makette: igas muuseumis mitu, sh linnamuuseumis mitu suurt linnamaketti, meremuuseumis laevamudeleid kümnete tuhandete kaupa, isegi mõnes kirikus sellest, kuidas nägi kirik välja vanasti.
  • Hamburg on kole suur; suuri korruselamuid nagu ei paistagi, aga see-eest on madalaid mõnekordseid korrusmaju paljude kilomeetrite kaupa. Ühtlaselt, kesklinna poole nagu tihenemata. Lübecki poole on ühe eeslinna nimi Ahrensburg; muidugi tahtsin selle jaamasilti pildistada, et pärast hea näidata kuressaarlastele, aga minnes oli jaam teisele poole ja tulles kihutas rong sealt peatumata läbi.
  • Metroo läbiviimine Elbe alt on lahendatud nutikalt: metroo ei lähegi Elbe alt läbi!! Põhja-Elbest lõuna poole ulatub ainult S-Bahni võrk (mis ületab jõe raudteesillal). Tunnelitega on see häda, et need jäävad jõe süvendamisel lõpuks ette, nagu juhtus vana Elbe tunneliga, mille rajamisel 24 m sügavusele oli jõgi süvendatud viie-kuue meetrini, aga nüüd on sügavus lääne pool oma viisteist ja konteinerilaevad tunnelist üle enam ei saa. Metrooliinid on nummerdatud ja eri värvidega, aga nummerdus ei tähenda liini vanust. Hamburgis oli ka ainus Saksamaal kunagi lammutatud metrooharu: sõjas kadusid Rothenorti elamud ja sealset maapealset metrooharu enam ei vajatud.
  • Esimene linnareis, mille jaoks ma paberil linnakaarti ei ostagi. Telefonides on (ühes põhjalikumalt, teises veidi vähem) mitmesuguse suumiastmetega kaart (Hike & Bike), koolist soovitati kasutada rakendust Hamburg Tourismus, milles on allalaaditav linnakaart, ja tutvustusmaterjalis oli Hamburg Cardi voldik, mille taga oli kesklinna plaan.
  • Ka mobiiliandmesideta sain hakkama. Korteris ja koolis oli wifi (koolis kasutasin ettevaatlikult, wifi oli turvamata), linnas kasutasin salvestatud linnakaarte; paar korda kasutasin rändlust mõne pildi reaalajas ülesriputamiseks („Sakala poe juures”, „Les moules sont arrivées” ja „Okasroosike”. FB, rsk, ei lasknud üles panna mitu pilti järjest ja kaotas varuks tehtud pildi FB-st ära, nii et ma ei saanud üles panna Lübecki suurima vaatamisväärsusena Niedereggeri kohviku välisvaadet, mida kavatsesin ilmestada filmirepliigiga „„Kus sa kogu see aeg olid, Uru?” – „Lübeckis!””).
Pildid panen teise juttu.

Hummel, Hummel.

No comments: