P, 601. päev: Liège

BEDEVERE: And that, my liege, is how we know the Earth to be banana-shaped.
ARTHUR: This new learning amazes me, Sir Bedevere. Explain again how sheeps' bladders may be employed to prevent earthquakes.

Taas kord rongiga väljasõit ja talvises linnas ringikolamine, reisijuht näpus, otsimas optimaalseimat teekonda, saapad kolisemas.

Väljun 8.36 (jala, sest on ju pühapäev ja buss ei käi), jaama piletikassas kell 9.09. Pilet käes 9.12. Rong (9.15) on meeldivalt tühi, algul on pilves, siis läheb selgeks, maastik siinmaa tagumisest nukast edasi on tore, vaatamist oleks mõlema poole aknaist. Unustasin Pelgumaa atlase maha, reisijuhi kaardil raudteed ja jõeoru kõiki asulaid ei ole, nii et umbkaudset asukohta tuleb määrata päikese suuna ja kella järgi.

Veidi enne kahtteist jõuab rong paleejaama kohale ja sealt maa peale tõusnuna näen endist piiskopipaleed kohe ees. Hoovi peale ei saa. Plaanin seada sammud joonelt relvamuuseumi poole, siis teha vanalinnas aega parajaks, kuni avaneb akvaarium, siis seal ringi vaadata ja sealt tagasi rongi peale.

Nimelt on raamatu järgi kõik Liège'i vaatamisväärsused lõuna ajal kõik kinni, ka nädalavahetustel. Mis on selle põhjus, ma ei tea. Vahest valloonlaste püüd olla rohkem prantslased kui prantslased ise, nagu ma päeva jooksul veel tunda saan.

Kui olen läbi ummikus vanalinna jõudnud relvamuuseumi oletatavasse asukohta (sest selle ees on suur tänav kinni pandud ja sellel laat), selgub, et ka see on kinni (remont). Siis suundun romaani tornidega Pärdi kiriku poole, kus reisijuhi andmeil on uhke romaaniaegne pronksist ristimisnõu, aga ka see jääb nägemata (samuti remont). Kolan tagasi jaama poole, siis sihitult umbes katedraali poole (et äkki selle varakamber on lahti). Tee peal märkan üle katuste iidset torni, mille juurde jõudes avaneb silmadele pilt Tõnise kirikust, romaani seinad allapudenevate kivide eest kaitseks traatvõrku mähitud, ja ninale pilt kirikuäärsest tänavast, mille seina vastu on kustud vähemalt tuhat aastat.

Edasi katedraali poole, kus näikse olevat sees teenistus, aga sinna sisse ma ei lähe, sest ukse peal on sinistes tööriietes nn kerjus ja ega kohalikke kombeid tea, äkki kargab kallale, kui talle almust ei anna.

Varakambri noole suunas edasi minnes avastan tänavalt allaviiva täiskustud trepi, mis aga, nagu mu suureks üllatuseks selgub, ei vii üldsegi mitte varakambrisse, vaid hoopis katedraali külge ehitatud pissuaaride juurde. Seni arvasin, et vabaõhupissuaar on olemas ainult sarjas „'Allo! Allo!” jt muistset prantsuse olustikku pilavates teostes, aga võta näpust! Ja kohe kolm kohta kõrvuti!! Hakkab tekkima tunne, et vahest toetab ka meeste vabas õhus kusemise idee valloonide ettekujutust õigeks prantslaseks olemisest. (Huvitav, mida ütlevad naisõiguslased?)

Varakamber on kella kaheni väga kõvasti kinni, mistõttu suundun edasi Jaagupi kiriku poole, kus reisijuht ütleb olevat kesklöövi laes hilisgooti leekestiilis võrkvõlvid. Möödun väga koledast majast, mille peal on kiri „Liège'i Ateena” ja mis osutub koolimajaks. Ukse peal on üllas moto, mida ma õnneks enam ei mäleta, selle ees mitmesaja meetri pikkusel kõnniteel rohkest koerasitast moodustunud muster.

Ka Jaagupi kirik on üldise värvuse poolest tahmamust nagu enamik muid Liège'i vanu ehitisi; põiklöövi ja koori vahelises nurgas kasvab katusel puu, paari kohta on prussidega toestatud. Sisse ei saa, aed on ümber, uksel on remonditöid selgitav silt.

Siis kolan veel pisut ringi, satun pompöösse konservatooriumi vastu, sealt jõe äärde, üle mille avaneb vaade linnaosale, kus raamatu järgi jooksis põnnina ringi Georges Simenon.



Aga sellest õhustikust ei ole järel enam midagi, ma ei suuda välja mõelda, mida erandita betoonist, plastmassist ja alumiiniumist vaatepilt meenutab: Lasnamäed, Ateenat, Suwałki uuselamurajoone või Mustamäe ABC-poodide alumiiniumist uksi, mis ei käinud kunagi korralikult kinni. Majad, nenditagu, on oma olemasolu üürikust arvestades määrdumises vanadele muististele jõudsasti järele jõudmas.

Et akvaariumi avanemiseni on ikka veel ligi tund aega, maandun ümmarguse betoonmaja alla olevasse söögikohta, ilma tõttu sisse ega hakka ka välja, väidetavasti köetavale terrassile minema, kui selgub, et söömakoht on suitsu täis. Mis ajajärku vaatepilt meenutab, ma öelda ei oska. Võib-olla 1970. aastate algusjärku, halvas mõttes. Ütleme, selline „Kännu Kuke” kulinaaria. Üldse ei imestaks, kui näeks laudadel kandilises teeklaasis – mille põhjas sentimeeter lahustumatut suhkrut – helebeeži piimakohvi. Ettekandja on ühe jalaga hauas ja meenutab hüljest; kui ta ringiloivamise vaheajal paigale tardub, ei ole ma kindel, kas ta on elus või surnud. Toit maitsev ei ole, aga kõhtu täidab.

Kui olen pika mõtlemise peale meenutanud, kuidas on prantsuse keeli „arve” (muudes keeltes tuleb kohe meelde) ja see mulle lõpuks ka tuuakse ning ma selle kelneri hoolika pilgu all ära maksan, on akvaariumi avanemiseni aega ikka veel veerand tundi. Lähen igaks juhuks siiski kohale, maja on sammastega, kummalgi pool paksu paatinakihi all pronkspuuslik, kellest ühe sildijäänustelt saab teada, et see kujutab Liège'i ülikooli esimest rektorit. Selgub, et ega tegelikult nädalavahetusel seal lõunat ei olegi.

Akvaarium ning sama katuse all olevad „teaduste maja” ja zooloogiamuuseum on tegutsevad õppehooned ja nõnda meenutavad pisut Tartu zooloogia- ja geoloogiamuuseumi (küll ilma garderoobitädi hõiketa, et mis ma sinna geoloogiamuuseumisse ikka lähen, „seal on ju kivid!”). Garderoobis valvet ei ole, aga seljakotiga sisse minna ei tohi.

Maja keldris on siis akvaarium, väidetavasti Liège'i suurim vaatamisväärsus. Esimeses toas on muud kalad, teises haid. Muudel kaladel on enda suuruse ja arvukuse kohta ruumi mõnel juhul väga vähe. Klaaside ees on toekad rauast piirded, mille otsas istub ekskursioonijuht ja jutustab algkoolilastele haaravaid lugusid kalade elust (need peavad olema haaravad, sest ajal, mil mina jõuan läbi vaadatata 24 eksponaati, jõuavad nemad 4). Ühe akvaariumi kohal on suur kollane silt, et kalapoeg Nemo elab just seal. Isiklik lemmik on kammeljas, silmad kruusa seest väljas ja kere kruusamustriga. Siltidelt saab teada, et piraajadel on selge hierarhia – kangemad isendid on ülalpool, neile jätkub sedasi rohkem süüa. Võib näha, et parve alumistel kaladel on uimedel palju ümaraid hammustusjälgi.

Haisaalis on seinasuurune ja -kõrgune paarisajakuupmeetrine paak, mille sees ringiratast tiirutamas kuus haid (liivhaid liigist Carcharhinus melanopterus; eesti nimetust ei ole korda läinud leida), kes tõmbavad seinal olevasse vetikavaipa mööda ujudes rinnauimega jutte ja tulevad klaasi lähedale külastajaid vaatama. Eelmise saali kaladega võrreldes on haid heas seisundis.

Teadusmuuseum on midagi enneolematut. Kui sinna sisenen, kepsab ligi üks minust umbes poolteist korda noorem Peeter Sauli habemega noorsand ja teatab, et kohe algab animation ja seda peab kindlasti nägema. Arvan endamisi, et ei taha, ja suundun tuppa, kus silt ütleb olevat hologramminäituse. Sealt ajab mind välja tädi, kes teatab, et kohe algab animation ja peab ikka minema.

Nimetatud animation on esitlus, kus Peeter Sauli habemega noormees näitab vedelat lämmastikku (kaitsevahenditeta). Parafraseerides klassikuid, võtan selle kokku sõnadesse he has no other friends than liquid nitrogen – ja sedasi jätkates ei tule ka. Publikum on viis koolieelikut ja nende vanemad, kes on sunnitud seda pealt vaatama, ning siis tagaplaanil uksepiida vastu toetumas mina, kes ma olen siia sattunud juhuslikult, aga ära minna ei saa. Vaatepilt on selline, nagu, ütleme, minna ooperisse ja ooperi asemel näha seal näiteks kohaliku andetu kooliteatri esituses iseoma jõududega lavalaudadele seatud „Punamütsikest”, ...mida esitatakse käpiknukkudega. Kogemus on igatahes ütlemata veider.

Aga siis see lõpeb ja pääsen vaatama ülejäänud muuseumi, mis kestab umbes kümme minutit ja kus midagi toredat ei ole peale töötava Wilsoni kambri.

Kui viibin muuseumi teisel korrusel, kus on mõni hologrammpilt ning paar hästi tolmust ja ämblikuvõrke täis seadet, ilmub taas Peeter Sauli habemega noormees ja kuulutab, et nüüd hakkab teine animation, kus ta näitab elektri imesid. „M-mh,” vastan ning keeran ta järel koridori jõudnuna otsustavalt välisukse poole.

Maja pööningul on zooloogiamuuseum, milleni viib kummaline trepp – ümber põhjatu sügaviku küllalt järsk, lühikeste astmetega trepp (justnagu mõnikord unenäos). Zooloogiamuuseumis tervitavad saabujaid mõned kitsesarved, aga seejärel on kogu väljapanek süstemaatiline: vasakul selgrootud ja paremal selgroogsed.

Muuseum on olemas olnud juba väga hulk aega, millest annab tunnistust eksponaatide seisund. Kui hästi järele mõelda, siis peale väikeste skelettide on kõige loomulikumatena säilinud putukad. Formaliin on pleegitanud kõik sellesse sukeldatud olevused valgeks ja topised on sellised, et nad tuleks parimal juhul panna hoidlasse, vaatajate ja zooloogiatudengite silma alt ära, ja muuseumi taksidermist tuleks saata asumisele kolleegide juurde kogemusi omandama. Nii mõndagi elukat nähes tuleb pähe Durrelli elulugu – ja mitte ainult Aafrikas püütud haruldasi elukaid nähes, vaid ka hale nahkhiiretopise valmistamise lugu raamatust „Minu pere ja muud loomad”. Võimalik, et topised on iidsed ja neil on museaalne väärtus ...või siis olen sattunud halloweeni erinäitusele, kus teemaks loomazombid:





Luukerede saalis on, nagu ikka, kõige huvitavama eksponaadi juurest puudu silt. See on ligikaudu 20 m pikk vaalaskelett, aga mis vaal, jääb teadmata. Rinnakorvi alt läheb teerada läbi, ribiotsad on just minu silmade kõrgusel.

Kõige tagumises saalis on väljapanek Pelgumaa looduse endiste ja praeguste loomadega. Ilmselt jäi kappidest topiseid üle, nii otsustas kuraator tekitada toa keskele aiakese sisse midagi, mis hea fantaasia korral võiks kujutada õue peale tulevaid loomi (varjamata puidust topisealuseid). See on nii õudne, et mul puuduvad sõnad.

Siis on veel korrusetäis koralle, kus läheb õige ruttu.

Ekspositsiooni osa moodustab kahtlemata ka WC. Mõtlen, millal käisin viimati avalikus õppeasutuses euronõuetele mittevastavas WC-s. See oli vist 2000. aastal, kui ma ei eksi, ja juba siis tekkis seal nii tugev ajamasina efekt, et ei oleks imestanud, kui oleksin väljudes sattunud vastastikku Lenini pildi ja ENSV lipuga ning raadiost tuleva saatega „Piirist piirini”.

Muuseumimajast väljudes – mu seljakott on alles – näen, et fuajee seinal teadetetahvlil on tudengite eksamitulemused. Hulk aega ei ole näinud korda, kus ühel paberil tohiks avalikult rippuda seinal tudengi nimi, matriklinumber ja hinne. Ühes tuttavas kõrgkoolis oli lubatud kirjutada kas inimese nimi ja hinne või matriklinumber ja hinne, aga oli kategooriliselt keelatud kirjutada korraga nime ja matriklinumbrit; teises tohtis kirjutada ainult matriklinumbri ja hinde, nime mitte mingil juhul.

Seejärel on kell sealmaal, et hakkan vaikselt Villemi jaama poole kõndima, algul piki jõeäärt, kus tuleb vastu rulluisutaja. Julged inimesed, ei mina sellises kohas julgeks – ma ei mõtle praegu kiivrit ja kaitsmeid, mida sellel rulluisutajal ei ole, vaid seda, et kõnniteed eraldab kõrgete betoonseinte vahele kängitsetud jõest ainult u 80 cm kõrgune kahetorune piire. Inimese raskuskese on kuuldavasti kuskil pisut ülalpool naba ja rulluiskudel on tallad ligi 10 cm kõrgemal kui kingas.

Üle jõe on vastupanijate memoriaal, selle taga Guernica monument, selle taga porise pargi keskel hanetiik, selle taga kuuekohaline vabaõhupissuaar. (Kuuekohaline!)



Jaama poole on terve tänav üles kaevatud ja kohati seisab ekskavaatoreid, mis on silmatorkavalt mustad. Saan aru, et eks kogu linn on must ja tahmane, sest eks kaua aega ole köetud ikka kivisöega, aga samas kaks nädalat tagasi Gentis olid ekskavaatorid puhtad! Samas eks Gent ole flaamide asualal ja vahest on ekskavaatori puhastamata jätmine taas väike viis end teisest rahvast eristada.

Villemi jaamas on suur ehitustanner. Uus jaamahoone meenutab midagi laulukaarest, kui see oleks tehtud kalaluudest. Praegune tegutsev jaamahoone on ajutistes kuurides. Tahan osta koju saatmiseks postkaarti, aga neid ei ole, sest leheputka on terve pühapäeva kinni.

Rongisõit tagasi möödub taas „Eesti loo” lugude saatel, üle poole tunni neist läbi une. Samas kupees on kaks ostureisilt naasvat vietnami tädi, kotisuust paistmas kummalgi sama potikomplekt. Läheb pimedaks ja aknast välja ei näe.

Nagu pühapäeva õhtul ikka, on bussini aega 50 minutit, nii et lähen ka korterisse jala. Päevane läbikõnd on seega kokku ligi 18 km.

Starmani võrku helistamine õnnestub 7. katsel.