T, 589. päev: mit viel Oktan und frei von Blei

Mitu põnevat sündmust. Esiteks tõlgin ühe asutuse käitumisjuhendit, mis on nii ülevas stiilis, et meenutab Eesti Vabariigi põhiseadust või inimõiguste deklaratsiooni.

* * *

Teiseks lahvatab taas kord arutelu, kas ravimi kõrvalnähtude sagedus on statistika või mitte (st kas selle peaks kirjutama numbrite või sõnadega). Aga nagu suvel – kui mu arvamus jäi läbi ja lõhki demokraatlikul hääletusel 1:3 alla – öeldud, ma sel teemal enam ei vaidle, ehkki mu seisukoht on muutumata. Seekord jõuab üks meist soovituse kaudu, et äkki on see osa siiski oskuskeel, järelduseni, et oskuskeel on sama kui kantseliit. Sellega samuti ma nõus ei ole, neid ei saa üldse võrrelda, sest esimene on allkeel ja teine on mu arusaama järgi stiil.

* * *

Kolmandaks on niinimetatud sideasutusel AS Starmanil millalgi kogemata allaneelatud vihmavari kõhus lahti läinud ning nad on E-le helistanud ja väitnud midagi nii segast nagu et limiit on ületatud ja miks te ei ole arvet ära maksnud. Selgitan asja ja avastan, et arve maksetähtpäev on alles 31. skp. Pärast hulgalisi seiklusi tavalise telefoninumbri leidmisel (sest AS Starmani koduleht on „küberrünnakute kartuses” väljamaa jaoks suletud ja lühinumbrile saab helistada ainult Eestist) küsin klienditeeninduselt, milles asi on. Selgub, et ega Starmani telefoniga saagi muud moodi kõnelda, kui tuleb jälgida, et kuus rohkem ei räägiks kui 800 kr eest. Aga et E on praegu Eestis, kus on kunagi meeltesegaduses hangitud Starmani telefon, ja mina olen pooleteist tuhande kilomeetri kaugusel ja tehnilisil võimalusil ei saa sidepidamiseks kasutada ei MSNi ega Skype'i ning alati ei satu esimesena helistama mina, siis sellest ei jätku. (Kas olete proovinud välismaalt Starmani võrku helistada? Proovige. Ja proovige uuesti. Ja uuesti. Ning uuesti. Ärge heituge, ühenduse lõpuks siiski saab, keskmiselt juba kümnendal katsel. Isegi faksi saatmine Eestisse 1990. aastate algul käis umbes kaks korda lihtsamini.)

Ja parim on see, et ega siis see 800 kr limiit rakendu automaatselt, vaid AS Starman „kontrollib” aeg-ajalt arveid käsitsi läbi (ehk määrab oma suva järgi). Küsimusele, miks Starman ei taha, et kliendid talle maksaksid, klienditeenindaja vastata ei oska. Teisele küsimusele, kas on õiguspärane nõuda arve tasumist arvel näidatust suuremas summas kaks nädalat enne maksetähtpäeva, ei osata vastata samuti. Aga et ma ei ole nõus maksma muu kui arve järgi ja et Starmani kodulehelt ma järele vaadata ei saa (sest selle on Starman võrdsustanud küberkuritegevusega), nõudan arvet. Õhtuks ma seda saanud veel ei ole.

Oma arvamust kogu loost ja AS Starmanist ma siia ei kirjuta, sest seda võiks käsitada vägivalla õhutamisena. Samas selle vastu, kui asja võtaks üles uuriv ajakirjandus, ma ei ole. Tarbijakaitsesse teatada kavatsen, neil küllap on AS Starmaniga tegelemiseks terve osakond.

Ja praegu on Bloggeri kinnitussõna, uskuge või mitte, thxno.

* * *

Korteri poole suundudes kuulan Vikerraadio arhiivist pärit lugu Otepää püssist (vanim kindlalt dateeritav käsitulirelv, 1396). Avastasin selle varamu alles eile ja seal on palju sobiva pikkusega saateid, mida saaks bussis kuulata.

Korteriukse taga käib kolistamas joodiknaaber. On ikka inimesel alles tervis! Minu ukse taha ta õnneks ei tule, hädapimendamine näib aitavat, aga järgmise naabri ukse taga ta pröökab küll midagi. Vahepeal on mõte, et kui ta pikemalt jätkab, siis vahest peaks seda proovima salvestada, las mõni Eesti prantsuse keele õpetaja kasutab ülikõrgtaseme kuulamisharjutuseks.

Starmani võrku helistamine õnnestub 10. katsel.