N, 605. päev: how to recognise different trees from quite a long way away

Hommikul, just siis, kui peaksin võtma jalad selga ja tormama bussi peale, märkan akna taga lehise otsas asjatamas, pea alaspidi, pisikest ümarat lindu, keda esti arvan puukoristajaks, aga kes binoklis osutub pöialpoisiks. Läbi binokli vaatevälja maandub samasse teine väike lind, kes osutub ilusaks sinitihaseks, sinine tekkel peas ja puha. Ning, kurivaim, järgmine buss hilineb tervelt 10 minutit ja mul on kole külm. Ja pildid jäid kah tegemata, sest olemasoleva kaameraga saab hommikuvalguses suure suumiga ainult udukogusid. Skannisin just ükspäev negatiivi, kus oli pool filmitäit tuttpütipesa (mõlemad linnud, munad, triibulised pojad), pildistatuna läbi 1000 mm objektiivi:



Objektiiv oli MTO-1000/CA, kui õigesti mäletan. See oli Maksutov-Cassegraini-tüüpi peegelobjektiiv, f/10 (muutumatu), u 15 cm jäme ja u 35 cm pikk jurakas, mille suurim probleem oli mitte maha unustada väikest sobitusrõngast, mis kinnitas selle Vene objektiivi nn Zenit-keerme (42×1 mm) mu fotokakere bajonettkeermesse, õigemini küll kinnitas hoopis fotokakere (patareita 400 g, patareiga 440 g) objektiivi (mitu kilo) külge, sest statiivi peal seisis objektiiv, mitte fotokas; ning maha see rõngas mõnikord jäi, sest mul oli ka teine 42 mm keermega objektiiv, kuhu oli sama rõngast vaja – ja mul miskipärast ei tulnud pähe osta kaht sobitusrõngast (see oli vast üpris kallis).

Küll on tore vaadata pilte, mis tehtud normaalse optikaga. Praegusel kompaktfotokal on 7,7-megapiksline sensor, aga objektiiv on jama.

(1000 mm objektiivist rääkides ei saa jätta vaka alla tähelepanekut Vene leidurite mõtteviisist. Nagu teada, käivad objektiividele filtrid ette. Nõnda käib ka sellele objektiivile filter ette (keere 120×1 mm), aga katsuge hoida käes umbes 12,5 cm läbimõõduga rõngast! Palju ei puudu, et selleks oleks vaja nn Paganini-sõrmi. Iva on selles, et väga suurtele objektiividele käivad filtrid hoopis taha (ja need võivad olla seega oluliselt väiksemad kui objektiivi esiklaasi läbimõõt), aga näib, et Vene meistrid seda ei teadnud.)

((Ja kui jutt läks juba filtritele, siis õpetuseks ka selline nipp. Filtrikeermed on sageli väga peened ja kipuvad jõuga keerates kergesti katki minema. Nipp on keerata filtrit (vms.) algul vasakule, kuni kostab klõps (kui kohakuti keermed täpselt üksteise sisse langevad) ja siis saab keerata kergesti paremale, ilma et midagi katki läheks.))

Töömaja ette kaevatud kraav on saanud paraja kaitsekraavi mõõtmed ja peab minema kaarega. Ei tea, kas siinmaal arheoloogilist järelevalvet ka tehakse, maapõu peaks täis olema vanade kindlustiste jäänuseid.

Prantsuse keele eksam läheb eeldatud viisil ehk sufficit. Kas see, et ma järgmisele kursusele edasi saan, on hea või mitte, ei oska ma veel öelda. Aiman halba.

Hea seegi, sest äärmiselt omapäraste pedagoogiliste meetoditega kursus oli (seletuste praktiline puudumine, uue aine edasivõtmine 4-tunnise õppekorra lõpus, eksamitöös selliste asjade küsimine, millest kursusel juttu ei ole olnud jne). Näiteks saan eksamitööst teada, et prantsuse assisteerimine seineb selles, et inimene vahib, suu ammuli ja käed kõhu peal. How typical.

Õhtul Kirikmäe prismas. Starmani võrku helistamine õnnestub 7. katsel (kusjuures 2. katsel vastab keegi ilusa inglise aktsendiga bassihääl: „Hello?”).

Skannin vanu pilte (1995. aastast), kus vanad sõbrad on peal vähemalt kolmandiku nooremad ja vähemalt poole kergemad kui praegu.