Hommikul sätin end minekule mõnevõrra varem, sest eile hoiatati, et 9.00-st algab Vabaduse puiesteel meeleavaldus ja teatavasti jääb siis kogu kesklinna liiklus läbima kitsukest Jaama tänavat, kus isegi muidu on pidevalt ummik. Mõni minut enne üheksat paistab Vabaduse puiesteel rauafirma poolsel küljel kolmekordne piire ja politseinik iga 7–8 m takka, aga midagi veel ei toimu. Kohaliku lehe teatel saabusid 500–600 prantsuse terasetöölist (ja nende punalipud) bussidega alles 10.15.
Töömajas on täna juba kongressikülalisi ka näha, õigemini neid on fuajeekorruse igas vabalt ligipääsetavas nurgas. Enamikul kaenlas posterikandmise torud.
Päeva kardetud kõrghetk on prantsuse keele eksam, mille ma olin vahepeal üldse ära unustanud, leppides sellele eelnevale nädalavahetusele kokku oma õpetatava kursuse eksami. Arvasin küll muud, ent selgus, et ega ikka rohkem aega ei jäänud kordamiseks kui kaks õhtut. Eilne õhtu isegi nii põhjalik, et ei pannud arvutitki käima. (Sellest kõigest siis ka lüngad siin blogis, aga teen need tasa.) Kleepisin grammatikaõpikusse eksamile tulevate teemade kohale sildid, et hea vaadata ja korrata, neid sai kokku 11, tegusõnatabel peale selle (kusjuures kontrolltööst on möödas ainult kolm õppekorda, millest ühte ma ei jõudnud). Harjutusteks seekord aega ei ole.
Siis eksam. Minu vasakul käel istuv slovaki onu, kes muidu on lobisemisaldis, on täna erakordselt liimist lahti ja ka muud märgid (eriti kui ta rääkides käed pea peale tõstab) näitavad, et ta on närvist täiesti higine. See mõistagi lohutab. Olin arvutanud, et kokkuvõttes hea hinde saamiseks pean saama eksamist 72 punkti, aga see ei ole uue süsteemiga, kus põhirõhk on suhtlemisel, üldse reaalne. Varem sai grammatika ehk ainsa omal käel õpitava asja eest 40% võimalikest punktidest, nüüd saab ainult 15%. Ja eks seal on ka vigureid, kus paaris kirjuta-lünka-sobiv-sõna-ülesandes aitab loov mõtlemine ja hoolikas vaatlemine, näiteks mis soost on etteantud sõnad (mida on rohkem kui lünki) ja mis soost sõna peaks tulema lünka.
Oletus, et peame omaloomingulises (sõnastikuta!) kirjalikus osas kirjutama ametliku kirja, ei pea paika. Peame ainult täitma kolm lünka ühes harjutuses, kus on selle lause, kus tavaliselt on salutationes cordiales, üks teine erim. Jutukese peab kirjutama taas kord koosoleku plaani koostamise teemal, mis on tüütu.
Siis saab minu paremal käel istuv tšehhi onkel valmis ja käib õpetajale oma kõnelemisoskust näitamas. Õpetaja lahkub klassist sõnadega, et keegi raamatust ei vaataks, mida järelejäänutest umbes neli inimest ka kuulda võtavad. Siis saan valmis mina ja istun hulk aega niisama, sest algul ei taha kohe „kõnelema” tormata ja pärast on järjekord.
Kui kaks ja pool tundi läbi saab, aetakse viimased 6 ootajat klassitoast välja ja ülekuulamine jätkub klassitoas. Teeme kurbmängu, kes millal sisse läheb; mind tabab number 5. Küsime väljujatelt, mis teemadel nad rääkisid (etteantud teemasid on 5 või 6, piletitega, ise tõmbad, ise räägid, ettevalmistuseta). Mida vähem inimesi ukse taha jääb, seda parem pilt tekib.
Aga lohutav on see, et ma ei ole kogu FR4-kursuse jooksul kelleltki vähemalt kuulnud, et oh mis tore kursus. Ukse taga arutatakse õpetusmeetodeid, näiteks seda, et iga tunni algusest umbes 20 minutit kulub sellele, et õpetaja manab uue keelekooli õpetussüsteemi, selmet korrata uut ainet. Ja selle üle, miks võetakse uut ainet edasi alles õppekorra lõpus, on imestanud ka teised.
Siis tuleb minu kord ja, nagu selgub, olen tänasel õhtupoolikul 10 inimesest 5., kes tõmbab pileti „sult on läpakas ära varastatud ja oled politseis sellest teatamas”. Saan aru, et siin lasub põhiline raskus tegusõnade „nägema” ja „varastama” kahtlaselt sarnaste minevikuvormide eristamisel, aga noh, mis ikka kogu asjast arvata. Eks järgmine kord näe. Vähemalt saan aru, mida „politseinik”, st õpetaja küsib.
Siis töölt läbi, et äkki on tulnud kiireid töid. Toanaaber ütleb, et pane jah arvuti käima, seal ootab üllatus, aga vastan, et kui ta mõtleb ühe ja sama asutuse viit teksti, mida vaja esmaspäevaks tõlkida, siis ma juba tean, sest need tulid juba siis, kui ta oli lõunal.
Edasi Kirikmäe prismasse, sealt paar DVD-d. Korteris õhtul lõõgastumine: kõigepealt Call of Duty, millel saan surnud punktist üle, siis film United 93, mis osutub – üllatus, üllatus – tunduvalt paremaks filmiks, kui arvasin (näiteks erinevalt muudest lennuõnnetusefilmidest ei hakka keegi sünnitama). Nagu ikka, on kurjamid väga sarnased sugulaste või tuttavatega: lendurkurjam on otsekui sugulane H ja pommikurjam on täpipealt nagu ammune õpingukaaslane P või natuke vähem ammune, aga siiski kunagine töökaaslane D.
Samuti näitab film väga ilmekalt, miks on kasulikum istuda akna, mitte vahekäigu pool.
No comments:
Post a Comment