K, tagasisõit

Pühad läbi, tagasi töhe. Olen Kilulinna lennujaamas kaks ja pool tundi varem. On suhteliselt rahulik, turvakontroll (kus on ilmselt vargaprobleem, sest dokumendid ja rahakott kästakse panna muude asjade alla) keerutab mind oodates pöidlaid. Kingad tuleb panna röntgeni eraldi ja taas kord kõndida sokkis. Lennujaama kemmergus avanevat vaatepilti ei ole näinud ma enam aastaid (viimati mäletamisi 1980. aastatel Balti jaama peldikus); loodetavasti ei olnud vaatepilt kuidagi seotud nelja meie linna külalisega, kes mu sisenedes kemmergust väljusid.

Alustuseks hilineb KLMi lend „lennuki hilisema saabumise tõttu” 50 minutit. Tegelikult tähendab uus kellaaeg mitte väljalendu, nagu lubatud, vaid pealeminekut. Kust see rahvamass välja kerkib, ma ei tea, aga lennuk (uus reaktiiv-Fokker) pannakse tuugalt täis.

Siis ütleb lendur, et hilinemise põhjustas Maastrichti lennujuhtimisarvuti rikkiminek (kole lugu; meenutan kümmekond aastat tagasi proovitud lennujuhtimise-arvutimängu, mis kinnitas, et mina oleksin selles ametis väga sobimatu – tore, kui inimese asemel on arvuti). Ja et nüüd kooritakse lennukilt jää maha ja siis me ootame pool tundi lihtsalt niisama. Jään magama. 54 minutit hiljem, kui mootorite käivitamise peale ärkan, oleme veeretatud lennuvälja keskele ja vasak tiib, mis mu aknast kenasti paistab, on kaetud mingi vedelikuga. KLM lõbustas ootamise ajal inimesi tee ja kohviga, misjärel algas sebimine lennuki kemmergu vahet (meenutagem, et lennuki serveerimiskäru on täpselt vahekäigu laiune). Ja need, kes jätsid käimata, nihelevad seni, kuni lennuk on õhus (näiteks minu kõrval laiutav vene onkel Boriss L., nagu ta piletikontsult paistab). Pilvede peal paistab loojangutaevas, värvid on samad kui ühe Soome õlle sildil.

Amsterdamis oleme sõiduplaanist tund ja 50 minutit hiljem, aga mul muret ei ole, sest niigi olnuks mu lendudel neli tundi vahet – nüüd siis kaks tundi. Täitsa sobilik.

Schengeni piiri turvakontrollis on röntgeni järel lindi peal pleksiklaasist kate, mis ühtlustab eseme- ja inimvoo liikumise kiirust ja takistab võõraste esemete näppamist.

Teine lend on üks Amsterdami lennuvälja viimaseid lende – ka see lennuväli ilmselt öösel ei tegutse (kunagi trügisid õhtul hilja piirisabas must ette paar noorukit, valetades suitsevi sui, et neil läheb lennuk Zürichisse – kuigi ka see lennuväli ei tegutse öösel). Lend läheb seiklusteta. Lennuväljal on kole külm tuul ja et ootava lennuki uks on lahti, on umbes miinus kolm alguses ka lennuki sees (aga tuuleta). Ka seda lennukit kooritakse jääst puhtaks, kattes akna kollaka vahutava vedelikuga, mis jääb sinna kogu lennu ajaks.

Saan läbi Tallinna lennujaamas alustatud raamatu „Aolinnad, linnused ja kindlused”. Koolireferaadikirjutajad, värisege! – auväärt eas autor kirjutab täpselt samamoodi, mingisuguse allikakriitikata. Ühes kohas ütleb autor, et al-Idrisi Astlanda linnad ei pruugi olla Eesti asulad, teisal konstrueerib neile suure teooria. Teooria, kuidas Tartus ületati keskajal jõge suvel ühest ja talvel teisest kohast (nõnda et tekkis kaks maanteed), paneb parimal juhul kulme kergitama ja meenutab kuuldust ajaloolase bakalaureusetööst, mis kukkus läbi põhjusel, et väitis, nagu lähenenuks keskaegsele Tartule Tallinna maantee Tähtverest. Ehk teooriate põhjendused on piiratud, sama hästi saaks üles lugeda asjaolusid, mis teooria kummutaksid. Paaris kirjutises on lobedalt kokku pandud 1920. ja 2000. aastate vastukäivad teooriad. Ühes kirjutises on allikaviited, mis kirjandusloetelust puuduvad. (Ülikoolide lõputööde kirjutajad, ärge teie nõnda tehke!) Keel on väliseesti keel (vrd shee on forst, me Thorontos shööme seda), tugevate rootsi mõjudega, ja tõlkijad teavad, et skandinaavia keeltest sõna-sõnalt eesti keelde tõlkides on tulemus väga naljakas.

Hirm tuleb peale. Kõige õudsem on see, et neid kirjutisi on avaldanud isegi nõnda soliidne ajakiri nagu Akadeemia, mis mu teada ei avaldanud harrastusajaloolase Voldemar Pinni umbes samalaadseid kirjatükke.

Külm tuul ootab ka F. lennuväljal. Kotilindi juures tuleb veerandtunnike oodata (ja ma mõtlen välja, mis pidi lint tiirleb: valgusandur on ikka etteandelindi ees, mitte järel). Samal ajal tuleb teise lindi peale Las Palmase lennuki täis kohvreid. Taksosid on n−2 (ja ikka on kole külm tuul). Viie pika minuti pärast tuleb eemal parkiva takso juht ja hakkab taksosaba läbi küsima, kes kuhu sõita tahab. Ta küsib seda prantsuse keeli ja ei võta peale minu järel seisvat onklit, kes räägib ainult inglise keelt ja tahab sõita tänavale, mille nimi ei ütle kellelegi midagi. Seepeale vastan, et soovin sõita H. külla (mis on halduslikult täiesti õige) ja takso võtab mind peale. Taksojuht osutub portugaallaseks, kelle prantsuse keele tase on umbes sama kui minul; seega on vastastikune arusaamine suurepärane.

Korteris on jube külm (eks ma keerasin kütte enne lahkumist üsna välja). Peale panga kontokokkuvõtte posti tulnud ei ole. Vannitoanagi alla kukkunud ei ole (sest ma võtsin ta enne puhkust igaks juhuks alla). Toitu peale paari õuna järel ei ole (sest mul oli esialgu plaan külmik üldse välja lülitada).