T, 582. päev: päike

Hommikul laulab akna taga rasvatihane, mis juhtub Eestis tavaliselt märtsis. Sooja on 9 °C.

Tööl tavaline SNAFU-olukord:

1. tuleb meil, et siin on teatud asutuse uued tüüptekstid, pistke pead kokku ja arutage;
2. ei juhtu midagi;
3. siis tuleb mõne aja pärast uus meil, et tegelikult anname selle ühele, et leidke endi keskelt selle valdkonna asjatundja;
4. ikka ei juhtu midagi;
5. siis kirjutan, et võtan vabatahtlikult ülesande enda peale (sest tunnen selles end üpris pädevana);
6. siis kirjutab üks kolleeg, et ta on sellega nõus;
7. siis tuleb teise kolleegi käest kümmekond meili, miks tema ei saa ja kui hea tõlkija ta on.

Täpselt nagu aasta tagasi slaidiprogrammi tegemisel.

Aga lõpuks jõuame konstruktiivse lahenduseni, et kuna see on niikuinii rühmatöö, siis loodetavasti ei sõltu tulemus iga panuse järjekorrast.

* * *
Õhtul avastan vanu pilte skannides, et heade mõtete linnas jäädvustati seitse sajandit tagasi kirikuseina saviportreena praegune rahva poolt ülipalavasti armastatud rahvalaulik! Kust nad küll teadsid, et kunagi tõuseb Eestimaa kohale selline päikene? Nostradamus kahvatub.