T, 271. päev: kunstivaidlused

Tööjuures kunstivaidlused Eestit tutvustava esitluse üle jätkuvad. Muidu ollakse rahul, peale Niguliste pildi, mida siin saab näha eilset sissekannet kaunistamas. Pean mitu korda selgitama, et see kujutab abstraktselt Tallinna vanalinna ja mitte konkreetset ehitist, ja olen valmis pildist loobuma mõne postkaardivaate kasuks. Küsin teema lõpetuseks küsimuse suurele ringile, miks on Nigulistel kui gooti ehitisel keskajal, 1515. a ehitatud torniavad ümarkaarsed (õige vastus: need ehitati juba renessansi vaimus), aga kolleegid käsitavad seda kaitsekõnena mu pildi eest ning ma pean üle kinnitama, et nii see ei ole.

Meenub Jaan Krossi novell, kus Michel Sittow tuli Hispaania kuningakojast tagasi Tallinna ja tegi väikese Püha Jüri kuju [on väljas Nigulistes, aga ilmselt ei ole Sittowi töö], ning et ennetada stiilivaidlusi, söötis ta raehärradele ette küsimuse, mis värvi peaks olema pühaku vööpannal. Ja raehärrad asusidki sel teemal innuga vaidlema ning muus osas olid Sittowil vabad käed.

Leian Tallinna vanalinnast profifoto ning puuduva mere-, raba- ja lumepildi ning kirjutan pildipankadele ja fotograafidele, küsides luba nende pilte kasutada. Päeva jooksul saan vastuseid ja hinnasoove.

Aga epopöa ehk vaidlus Tallinna vanalinna pildi üle jätkub. Kolleegidest avaneb uusi tahke. Ehkki maitse üle ei vaielda, tundub, et inimestel pole selget pilti, mis on esitluse eesmärk – kas anda ülevaade Eestist või töötajate fototaidlusest. [Meenub möödanik majavalitsuse fotoringiga (mis eksisteeris paberil) ja selle ülevaatenäitusega (mis toimus Kosmose kino fuajees).]

Vaidluse all on kaks pilti, kolleegi tuttava ja profifotograafi oma (nimetagem neid vastavalt A ja B). Minu seisukohad on, et pilt A on pime ja kehva kompositsiooniga, pilt B päikseline ja rõõmus. Saan vastu teada, et Tallinnas on päikest harva. Kolleeg kiidab pilti A, et sellel on toredad jõuluhõngulised tuled (nendin, et seos on kahtlane, sest jõulude aegu on puud raagus), ja laidab pilti B, et sellel on ebaloomulikud värvid (ei ole need ebaloomulikud midagi, kasutatud on polaroidfiltrit, taevast värvifotol muidu tumedamaks ei saagi) ja esitab Tallinna idealiseerituna. Vahepeal on peaaegu nõus, et ega tema pakutud foto kasutamine talle elu ja surma küsimus ole, aga siis saadab viis meili järjest, et miks tema pilti kasutada ei taheta. No pilt B on parem, on minu kui esitluse koostaja arvamus, ehkki pildi A saaks tasuta.

Ilmselt on siin ka suhtumise küsimus, kas eelistada tuttava tasuta ja kehva tööd või professionaali hinda väärt teost. Miskipärast arvab enamik inimesi nendest, kes mõistavad fotokasse õigest otsast sisse vaadata, et nende pildid on paremad kui profipildid, ja oskavad selgitada, miks see on just nii. Huvitav, et sama suhtumist ei esine näiteks kirurgias või hambaravis, ehkki ega noa või trellpuuri kasutamises ju ka midagi rasket ole ning mis vahe on noal ja skalpellil või trell- ja hambapuuril ...või seebikal ja profikaameral.

Muidugi on võimalik jätta mõlemad pildid üldse kasutamata ja võtta hoopis midagi muud. Näiteks kuradimask dominiiklaste kloostri kiriku lõunaportaali lõunatalumilt.

* * *

Edasi kibe töö poole kaheksani. Korterisse suundudes, trepikoja ust avades mäkerdan käe mingi libeda ollusega, millega on kaetud ukselink. Nuusutan ja leian, et see siiski ei ole Ernie-koomiksist tuntud searasv, vaid mingi määre. Tõsi, see haiseb võikalt ja mul on kavas hakata sööma. Puhastamine kestab kaua. Määrde saab maha, haisu mitte.

Õhtul iidulmekas When Worlds Collide (1951).