Hommikul triikimine ja koristamine. Kui ma oma hulk aega kogunenud prügiga liftis alla sõidan (prügikotid hõivavad koos minuga ligemale poole liftist), tuleb 6. korruselt peale veel perekonnatäis portugaallasi – laps, ema ja mitme inimese mõõtu vanaema. Aga kõik mahuvad.
Üheteist paiku linna, läbi pangaautomaadist ja siis 16. bussiga lennujaama. Olen moraalselt valmis suhtlema oma prantsuse keele rudimentidega, aga teenindaja lülitub tundmatut sihtkohta – Tallinn – nähes üle oma inglise keele rudimentidele, ja mul pole selle vastu midagi. Tõsi, ma ei saa hästi aru selgitusest, kust saab Frankfurdis järgmise lennu pardakaardi.
Et ma pole vahepeal mitu kuud lennukiga lennanud, pole ma seni oma nahal kogenud ka varasemast karmimaid turvareegleid. Esimest korda valgustatakse läbi ka kell. Oleksin pidanud esemete taskutoppimist harjutama, sest püksirihma tagasitoppimisega läheb liiga palju aega. Aga õnneks on rahvast suhteliselt vähe ja kiiret pole.
F lennujaama vanim osa, A-terminal, meenutab Kuressaare lennujaama isegi rohkem kui B-terminal. Lennuväljavaatega pingid on hõivanud hiinlased. Väljalend hilineb pool tundi (õnneks on ümberistumiseks aega peaaegu kolm). Minek terminalist lennukini toimub platsi peal jalutades, kusjuures keegi ei juhata, mis lennukisse tuleb ronida. Lennuk on seest veel väiksem kui väljast, inimesi on kõrvuti 1 + 2, pagasikapp ainult ühel pool. Õnneks mahub mu seljakott eesmise tooli alla.
Lend F-st FRA-sse kestab sõiduplaani järgi (paigaltvõtust peatumiseni) pool tundi, lennuaega on kõige rohkem 20 minutit, ent selle aja jooksul antakse süüa! Pole ka midagi imestada, sest see on kogu aastavahetuse edasi-tagasilennu kalleim ots, makstes rohkem kui lend edasi Tallinnasse ja aasta alguses Tallinnast kahes jupis tagasi (st rohkem kui kolm ülejäänud ülisoodsat lendu kokku). Lennusaatja tuleb oma käruga eest taha, pakkudes võileiba ja juua, ning kohe seejärel tagant ette, korjates ära jäätmed, sest kohe lennuk maandubki. Saksamaa kohal on lauspilvitus, ainult mäed, mida arvan oma puuduliku Landeskunde järgi olevat Taunuse mäed, kõrguvad madalaist pilvist üle.
Kui lõpuks leian üles leti, kust antakse Tallinna-otsaks pardakaart, loen teenindaja sildilt, et ta nimi on Bora Türkay. Eesnime loen kaks korda. Kui esitan pileti juurde ID-kaardi ja Eurobonuse kaardi, küsib ta veel lisaks mu passi, aga selgitan, et üks neist ongi minu "pass". Kõlbab.
C-terminali sissepääsu juures on tumeda nahavärviga habemik, üks vuntsidega tädi ja üks saksa tädi pakkumas Minigrip-kilekotte ja küsimas, kas vedelikke on. Vuntsidega tädil on käes toika otsas plakat, et vedelikke ei tohi. No mul ei ole vedelikke. Turvakontroll, kus mul ükskord võeti läpakalt tolmuproov, sujub seekord kenasti ja üllatavalt kiiresti, tänu millele pääsen seda kauem ootama lennuki juurde. Peale toreda sildi ühel uksel, kus on algselt olnud tekst "Stuff only!!! Nur für Personal!!!" (aga siis keegi õilishing on U ära parandanud A-ks), ja Air India hoiatuse, mida ei tohi lennukisse pagasis ega enda küljes võtta ja mille esimene nimetus on käsigranaat, ootab Eesti lennukit ainult eestlastest koosnev seltskond, kõik jõuluks kodumaale. Uhh-hoh. Kuulen tunnise ootamise ajal (ka see lend jääb hiljaks) ning lisaks 2 h 10 min vältava lennu ajal huvitavaid lugusid, mida möödunud paar päeva on mu mälust juba sobivasti kustutanud. Meeles on näiteks oma emale piinliku momendi valmistanud lapsesuu, kui ema lubab lapsele, et laps jääb Eestis onu N juurde, aga ta ise läheb külla M-le (kus M on mehenimi); "Kellele?" küsib laps. – "M-le, tead ju küll," vastab ema. – "Aga millisele M-le, kas Tallinna-M-le või maa-M-le?" uurib laps ja ema häbeneb.
Ja siis lennukis. Oh-hoh-haa. Euroopa Liit on tema ametnikele mõjunud ütlemata viljastavalt, aga sellest poleks midagi, kui pisipere oleks mingilgi moel ohjes. Aga ta ei ole. Kogu reisi saadab pidev väikelaste kisa. Kui üks väsib ja hetkeks lõpetab, siis alustab teine. Näiteks lennuki tagaosas karjub üks jõnglane iga veerandi tunni tagant koleda häälega: "ÕUUUUEE!!! ÕUUUEEE!!!", nii et peaaegu tuleb mõte, et miks ka mitte, lendur ütles, et seina taga on −66 °C ja tuul 780 km/h, mis mõjub nagu −137 °C, vähemalt kisa peaks sekundi murdosaga ära jäätuma. See, et mul on seljakotis kõrvatropid, meenub kahjuks alles siis, kui lennuk juba maandub.
Ja ka seekord istub minu selja taga noor atleet, kes terve lennuaja treenib hoolsalt oma niigi tugevaid jäsemeid eesmise istme kallal. – Ja nende vanemad pole sugugi paremad. Näiteks minu taga istunud noorik arutleb lennusaatjaga pikalt, kumb on kahjulikum, kas see, kui lapsel on turvavöö kinni, või see, kui ta on lahti. Lapsevanema sõna jääb peale, lennusaatja ähvardab, et kui midagi juhtub, siis firma ei vastuta. Tore, kui inimestele füüsikaseadused ei mõju. Kui juba inerts ei mõju, siis vast ei mõju ka gravitatsioon, ehk kogu see pere oleks võinud sihtkohta hõljuda lennukita, selmet lennukis teisi lõbustada. – Ning siis muidugi ka see lõbus sõnavõtt, et lendur ütleb, et tunni aja pärast maandume, ja keegi lapsevanem arvab: "Ei tea, kas oleme juba Eesti kohal?" Nojah, eks lennuk (780 km/h) tee Eesti kohal (kaugeim punkt Tallinna lennujaamast umbes 300 km) enne maandumist mitu tiiru...
Taksos saan teada uue võtte. Füüsikaseadused ei mõju ka taksojuhtidele! Kui tahan turvavööd kinnitada, pakub taksojuht, et pole vaja. Kui jään kindlaks, et tahan ikka küll, ütleb ta, et oodake, ma võtan klambri ära (!). Et turvavöö pesal on peal klamber! Huvitav detail, ju vast ilma hakkaks auto kisama, et turvavöö pole kinni. Ent kiirusel 80 km/h sõidetava 5–10 m pikivahega ei tahaks ma turvavööd kuidagi lahti jätta.
Welcome to Estonia...
23.12.06
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment