1. Enne koti pakkimist seisab kott tagatoas, lahti, asjad hunnikus koti peal. Kuulen korraks elutoas, et kuskil tagapool käib vaikne plop! nagu kukkunuks midagi väikest kuskilt maha. Lähen vaatan, kas mõni fotokaaku on toolilt maha veerenud – ei ole. Mõni aeg hiljem astun tuppa, kus ootab kott pakkimist, ja näen ukselt, et kogu vaip ümber koti on kaetud mingite helkivate mummudega nagu seebimullidega. Astun lähemale ja märkan ka, et toas on tavalisest veidi pimedam. Siis taipan, et need on klaasikillud, peaaegu koti kohal olnud lamp on lõhkenud. Ja ühest lambist võib tulla päris palju kilde. Puhastan käsitsi ja tolmuimejaga vaipa ja põrandat hoolikalt ning uurin mitme nurga alt, kas läigib kuskilt veel vastu. Raputan ka koti peal olnud riideid, aga seni paistab, et kotti ei sadanud ükski kild.
2. Puhastan lemmiklinnupuuri ja linnuke W tühjendab oma kloaagi otse mulle käe peale. Ollus on väga soe, väga vedel, väga rohke ja väga roheline. Usutavasti ka väga kasulik, näiteks eesti vanasõnu meenutades peaks see tähendama, et varsti on palgapäev.
3. Lennujaama turvakontrolli röntgeniaparaadile ilmselt ei meeldi, et mu seljakotis on umbes kaheksa AA-suuruses akut ja vallandab kellahelina, mille peale kott tõstetakse masina teise otsa ja tädid uurivad ekraani uuesti ja hoolega, seekord tuvastades, et need on siiski akud, mitte lõhkekehad.
Ning aasta esimesel päeval juhtus, et pillasin omale jala peale pool väikest torti, mis muidugi pöördus õhus ringi ja maandus soki peale, šokolaad allapoole.
Ülejäänud tagasisõit läheb viperusteta. Olen värava juures hakkamas umbes kaks tundi enne väljalendu ehk poolteist enne pealeminekut, esimene, umbes tund enne väljalendu tuleb ette natuke räsitud ja tundmatu firma lennuk. Rahvast on kui murdu, vähemalt pooled väikelapsed. Otsin kõrvatropid üles. Siis teatatakse, et see lend läheb hoopis Tenerifele (ega seltskond polnud seega lastega jõuludeks Eestisse saabunud euroametnikud). Õige lennu väravat muudetakse viimasel hetkel. Istekoht on B737 10. reas akna all, kus saab jalgu vabalt sirutada. Uni on magus.
Taani pealinnas tuleb transiidikassas registreerida teine lend. Kiire kõnni tõttu olen kassas enne umbes kümnelist summa arvatavaid kolleege (kellest üks – kes räägib palju ja kõigest, mida silm näeb – meenutab hääle poolest äravahetamiseni üht vana sõpra, kuigi ei nonohhita sama sageli). Saan sabamasinast sildi, et enne teid on 0 inimest, ja ootan 15 minutit. Väljuva lennu värav lubatakse teatada tund enne väljalendu ehk pool tundi enne pealeminekut, aga tegelikult saab selle teada alles veerand tundi enne pealeminekut ja see on lennujaama teises otsas vähemalt poole kilomeetri kaugusel. Nimetatud kolleegide punt saabub hulk aega hiljem. Loen, ikka Otto Borsti keskaja olmeajalugu, jõuan läbi keskaja ametite ja tehnika peatüki (kas teate, et nukkvõll leiutati IX sajandil?) ning poole peale peatüki, mille teemaks see, mis oli keskajal sünnis ja mis mitte (et praegune nn peldikuseinafolkoor oli keskajal igati sünnis). Teisel lennul antakse süüa (võileib). Mu koht on pisilennuki 4. reas (1.–3. reani on tühjad), jälle eraldi koht akna all, saan välja ja kotikaruselli juurde kolmandana. Kotti peab ootama üsna kaua.
Lennujaama ees taksosse (viimane buss läks kaks tundi tagasi). Näitan paberi peal aadressi, kuhu tahan sõita. Taksojuht üritab arendada small talk'i, näiteks et milline see maja täpselt on ja mis täpselt oli selle résidence'i naljakas nimi. Ütlen, aga ta ei reageeri; ju vast ikka ei tea. Nagu ma veidi enne jõulu leidsin, on see nimi võetud ühelt Pariisi-lähedaselt lossilt, mis betoonist 10-korruselise maja kohta on, jah, veidi kohatu.
Kiirteel arendab takso kiirust 140 km/h ja siis keerab läbi linna, loodetavasti selleks, et läbida mu tänav algusest saati ja jälgida majanumbreid. Raudteejaama taga alustab juht juttu teist korda (keerates iga kõnetuse ajal end kerega minu suunas): et kust lennuk tuli (ja kujutage ette, mul läheb korda ära unustada, kuidas on Kopenhaagen saksa keeles!!), et ta on veidi külmetunud (mis see minusse puutub!) ja siis jõuab tuumani, kas ma ka sageli taksoga sõidan, siin on visiitkaart. Kaart on paljundatud nõnda, et telefoninumbrist on vaid numbrite ülemine pool.
Maja ees, õigemini kohas, kus takso peatub (sada meetrit linna pool), löön kotti võttes pea vastu päraluuki ära, saan muhu. Postkastis on vallavalitsuselt kiri: koeramaksu arve, ehkki ma olin vastavale paberile oktoobris selge sõnaga kirjutanud, et koerad on välismaal.
No comments:
Post a Comment