E, 295. päev: æstorum gentes

Öösel väga selge, akna taga tähistaevas (aga see kant, mida ma suurt ei tunne, Suure Vankri aisaalune, tuleb kohendada oma teadmisi; pealegi on binokkel läinud aastatega kollimatsioonist välja – kunagi imestasin, et on aga palju kaksiktähti!). Hommikul sihuke udu, et tänav ka õieti ei paista. Sooja on rõdul neli kraadi, aga maas on hall. Bussipeatuses on mitu härmatanud ämblikuvõrku ja mul ei ole fotokat kaasas.

Sirvin bussis veel veidi grammatikaraamatut, see tundub arusaadavam kui õpik (no eks seal ole seletused inglise keeles, kuigi liiga palju keelevõhikutest inglaste peale mõeldes kirjutatud, näiteks et fraasi it was raining tõlkimisel ei tohi käsitada sõna was kui lihtminevikku sõnast is jne).

Hommikul 12-ks üle vaadata üks 14 lk tõlge, mille esmaspäevaks jätmine oli veidi riskantne, aga õnneks on tõlkija ajanud näpuga järge samas õigusaktis kui selle dokumendi koostajad. Siiski, siiski, ühes kohas on ta saanud sõna placards vasteks siltide asemel plakatid. Aga ainult ühes kohas.

Siis lõpetan pika teksti, millega pusisin eelmise nädala lõpus, ja satun peaaegu paanikasse, sest mul on kiire prantsuse keele eksamile, aga dokumendi vormingud otsustavad hakata käituma omapead.

Ja siis prantsuse keelde, kuhu jõuan väga täpselt. Kõik on kohal, peale selle slovaki daami, kes kavatseb kursust korrata ja kellele õpetaja oli soovitanud, et lihtsaim viis on jätta eksamile tulemata. — Oh jah... Tajun, kui piiratud võivad olla inimese teadmised... aga seda, mida tean, kasutan nii palju kui võimalik. Kui ühes ülesandes on kästud teha küsimus hästi viisakaks (ja ootamatus sina-vormis), siis kas võib olla õpetajal midagi selle vastu, kui ta viiest reast kolmel loeb peaaegu õigesti kirjutatud fraasi est-ce que tu pourrais me dire? Nagu Agu Sihvka sõber Kiilike kodukirjandis Minu koolitee, et "astun, astun, astun, astun" ja nõnda kaks tuhat korda järjest, selles sõnas ma vigu ei tee; ja õpetaja võib pärast rõõmustada, et "Kiilikese peale ei pidanud üldse punast tinti kulutama".

Aga tegusõnade harjutuses kohtades, kus ma oma väheseid teadmisi ekspluateerida ei saa ega muudest ülesannetest abi leia, laiendan ma prantsuse sõnavara kahtlemata mõne uue pöördvormiga. Kahtlen pikalt, kas tüved va ja aller on ikka sama sõna eri vormid (on, nagu pärast järele vaatan) või on äkki va sõna venir mingi vorm (ei ole).

Siis saavad esimesed valmis ja hakkavad käima koridoris ülekuulamistel. Need kestavad umbes kaks minutit. Vahepeal käib õpetaja klassis vaatamas, mis mõjub positiivselt distsipliinile (üks rühmakaaslane otsib vahepeal tegusõnade vorme vihikust). Pärast ülekuulamist võib ära minna. Rühmakaaslane P käib klassist omi asju võtmas ja teatab, et ülekuulamiste teema on "olen turist Teie riigis ja mida ma seal teha võiks". Ehk siis mitte see, mida õpik pakkus, vaid taas igihaljas turismiteema (sellest oli ka eksami kirjatükk, kus ma lasin jutul voolata ühe teise riigi kohta, kus kunagi pikemalt olnud), kuigi see on siiski parem teema kui eelmise kursuse pidev "Minu päev" (tõusen, pesen hambaid, söön hommikust, lähen tööle, töötan, tulen koju, vaatan telekat, lähen magama).

Ja siis jõuab järg ka minuni. No mida võiks teha prantsuse turist Eestis? – Käia Tallinna vanalinnas ja loodusmatkal, pakun. – Milline on Eesti köök? – Nagu saksa köök, vastan, sealiha ja kartul. Ja erilist eesti magustoitu ei ole (vähemalt sellist, millest ma oskaksin jutustada). – Mida ta suveniiriks võiks osta? – Ilusa värvipiltidega raamatu, pakun. – Ja siis saan küsimusest, kas Eestis on palju turiste (les gents vms) aru, et jutt on legendidest, ja mõtlen, et taevas halasta, kuidas me peaksime oma keeleoskuse juures neid ümber jutustama. Ütlen ebamääraselt, et vanalinnas on. Õnneks annab täpsustav selgitus aimu, millest jutt. Eks nädala pärast näis, kuidas läks.

Kui prantsuse keelest tulen, on udu läinud veidi hõredamaks ja päike paistab sealt läbi. Valgus on huvitav, aga veel põnevam on valgusmäng, mis avaneb NHE +1bis-korruse koridori aknast: päike paistab üle vanalinna, kirikutornid heidavad alla orgu udu sisse pikki varje, paljudest vanalinnakorstendest tõuseb suitsu. Ja, nagu öeldud, ei ole mul fotokat kaasas.

Ja õhtu lõpetab meeldivaks vahelduseks teatud mõtterohke toimetusliik. Ega seda tihti juhtu, et seda saaks nimetada meeldivaks.

Päris õhtul YouTube'i vahendusel õige mitu South Parki osa. Saan vennalt lõpuks tema reisipildid; lennukiaknast tehtul on siiski Veenus, mitte komeet.