T, 296. päev: udu

Udu jätkub, aga selginemisteta.

Tööl on rahulik, üles on antud igavene ports tekste, aga osade tähtaeg on alles teisipäeval ja teised, kuigi keerulised ja võtavad aega, laabuvad erakorraliste pingutusteta.

Pärast tööd Kõrgmetsa matkapoodi, millest sõidan peaaegu mööda, sest jään bussis mitu korda magama. See on tore koht ja veel toredam, kui satuksin sinna teinekord ka varem kui vahetult enne sulgemist. Algul kavatsen sõita Kauni Tähekese matkapoodi, aga see on kaugel ja aega läheb palju. Siis Kõrgmetsa maksimarketist hambaalust.

Uurin eile Saksamaa ühe lähedase nurga turismiteabekeskusest postiga tulnud jalgrattateede kaarti ja avastan, et selle tagaküljel on jalgratta-matkateede (Saksamaal eristatakse jalgratta-matkateid ja jalgratta-lühisõiduteid, kuigi nende võrgustik võib kohati kattuda) kohta eraldi öeldud, kas need sobivad rulluisutamiseks. Seega on lahendatud ka mõistatus, kas Saksamaal tohib jalgrattateel uisutada (tohib!) – mõnel pool võrdsustati uisutaja jalakäijaga, mis polnud päris mõistlik. Näen, et ühe umbes 40 km peaaegu ainult mäest alla mineva jalgrattatee kohta, mille võimalikku sobivust uisutamiseks märkasin teiselt sealkandi matkakaardilt juba novembris, on suisa öeldud, et see sobib allamäge suunal uisutamiseks kogu pikkuses väga hästi. Google Earth näitab, et paiguti on seal ühe laia asfaldiriba asemel keskkonnahoidlikumad kaks umbes meetrist riba, aga sellisel laiusel saab veel uisutada küll (mäletamisi on Saksamaal jalgrattaraja vähimlaius 1,20 m), isegi möödasõit õnnestub. Teekonna alguses on mitu maari ehk iidset vulkaanilehtrit ning vulkaanimuuseum, eks see ole huvitav; pean uurima kevadel rongiplaane.

Mu juhendatav kursus on jõudnud lõpusirgele, leian sobivad eksamitekstid.

Ja päris õhtu lõpuks tutvumine paljulubava vana mänguga Battlestrike: The Road to Berlin. Epiteet paljulubav tuleb pakendist, mille graafika a) sarnaneb Battlefield'i omale; ja b) lubab paremaid graafikaelamusi kui Battlefield. Kui mäng lõpuks käima saab, selgub, et pakend oligi mängu parim osa. Õudne. Battlestrike on kahtlemata kõige magedam arvutimäng, mida ma olen kunagi proovinud, demod kaasa arvatud. Isegi muinasmäng Gorilla, kus kõrghoonete otsas ronivad gorillad loopisid teineteist plahvatavate banaanidega, oli mängitavam. Graafika graafikaks, mis on hea, aga kogu mängul on tuntavaid sarnasusi minu koolipõlve mänguautomaadimänguga Morskoi boi (2 × 15 kop), kuigi viimases sai aeg-ajalt pihta ka. Tegevust juhitakse ainult hiirega (liikumine, laskmine – ja ei mingeid kaarte, hiilimist, roomamist, hüppamist, käelist tegevust vms), üksikmängu pole (ainult kampaania), raskusastet seadistada ei saa, pärast esimest korda seadistusi muuta (nt hiire tundlikkust tõsta) ei saa. Kampaania algab transpordilennuki kõhus Saksamaale lendamisega ja minategelaseset langevarjur peab oma luugist alla laskma (laskemoon on lõppematu) umbes 20 füüsikareegleid eiravat Messerschmitti, sealjuures tabamata laskeväljas olevaid omi lennukeid. Kui see juhtub, algab kampaania nullist. Mul seda vältida ei õnnestu, neli korda. — Aga midagi positiivset ka: mäng on 2004. aastast ja pärit väga, väga allahinnatud mängude kastist. Internetist selle mängu kohta midagi suurt ei leia, mis on ka väga kahtlane.