N, 305. päev: päev ja öö

Parandasin eksamitöid eile poole ööni, hinded peavad olema valmis reedeks. Iga töö läbivaatamiseks ja tagasiside andmiseks kulub umbes tund ja töid on seitseteist, nii et arvake ise. Aga nädalavahetusel ma magan nii, et auk maa sees.

Ja ka täna jõuan bussipeatusse väga täpselt – õigemini näen majast väljumisel, et bussipeatuses seisab inimene, ja hakkan igaks juhuks jooksma, ja tore on, sest kõigepealt tuleb 125. buss, mis mind peatuses ootab, ja selle järel seisab foori taga 194. buss, sest tänav on autosid täis ja tuli endale roheline vajutada. 125. bussi juht kobiseb midagi sõbralikult, aga ma ei saa aru, mida. Üheksase 125. bussi juht on vahetunud.

Alustan eile saadud raamatu lugemist ja jõuan Kirikmäeks 27. leheküljeni, kus pealkirjas öeldud teemast ei ole kippu ega kõppu. Ju on see kõmuline pealkiri (mida ma siin veel ei maini) pandud müügiedu saavutamiseks, ehkki autor kinnitab eessõnas kaks korda, et see nii ei ole – aga eks kinnitatud ka "Kaheteistkümne tooli" eesti tõlke eessõnas pikalt ja laialt, et see ei naera nõukogude elulaadi, ehkki see pilas seda täie rauaga.

Keelenõu annab teada, et eile neilt üleküsitud sõnakasutuse asjas (kas eluviisi saab harrastada), kus mu kõhutunde arvamus (ei saa) lahknes tõlkija kõhutunde omast (saab), on nende kõhutunne siiski ühel meelel tõlkija omaga (muidugi mitte just sellises sõnastuses, eks ole). Võtan teadmiseks. Me bad.

Mul on täna turgutamiseks kaasas termosega teed, aga seekord puudub sellel samasugune mõju nagu tol ööl, kui uinusin alles kell 4.29. Vahest avaldub tee virgestav mõju ainult siis, kui leban?

Õhtul poes ei käi, pärast õhtusööki asun taas eksamitööde kallale. Hommikuks ei tihka jätta, sest äkki magan sisse. Piparmünditee ja kõrvaklappidest üpris valju Reise Reise turgutusel püsin siiski ärkvel ning ka mõtted ja sõrmed veel liiguvad. Saan valmis pool kolm ja saadan hinded ära. Olen siis nii väsinud, et rahuliku uinumise asemel näen unes, et mul ei tule und ja et näen kellal täiesti fantastilisi kellaaegu.