Ilm on ilus, päike paistab (natuke), sooja on kuus kraadi. Mõtlen, et võiks minna matkale, nt kõndida Arumägedes C-st Tr-sse (kus raja ääres peaks olema mitu Arumägede lahingu mälestusmärki, sh üks lennukivrakk). Aga enne on vaja täita lubadus, üles laadida eksamitööde tagasisided, mis olid mul valmis kirjutatud, aga hindamisprogrammist eksportimata.
No ja kes arvab, et eksportimine õnnestub, see eksib! Nimelt on n−1 töös tabel ja juba tabeliga teksti importimisel tuli veateateid (ning umbes 2/3 tööde tekst tuli kopipeistida uude faili ja hinnata seda). Ja tabeliga teksti eksportimine tagasi üldarusaadavatesse vormingutesse (rtf või html) ei õnnestu enam üldse. Ei jää muud üle kui kopipeistida algupärastest failidest tekst uuesti tühja faili, seekord vorminguteta (nii et tabelit ei tule), avada teises aknas algne hindamisfail ning märkida samad veakohad ja kopida märkused. Uhh. Töid on kokku 18, see vigur käib 17-ga. Mis tähendab, et saan valmis pärastlõunal, kui juba hakkab hämarduma. Ja matk jäab ära. Rongid käivad ka pühapäeviti ja niiviisi saaks matka lükata edasi homseks.
Õhtul lõpetan soome etnoloogi Yrjö von Grönhageni (1911–2003) eksitava pealkirjaga Himmlerin salaseura mälestuste lugemise. See 1948. aastal ilmunud ja aastatest 1935–1939 pajatav raamat on ainus soome keeles ilmunud raamat Kolmanda Riigi ladvikule meelt mööda olnud okultismiharrastusest. Ilmselt nad ei olnud lugenud psühhopatoloogia õpikut, et neid gurusid, suu ammuli, kuulasid. Nagu öeldud, on pealkiri üsna eksitav, sest valdav osa raamatust pajatab kas veidrikest või suisa hulludest, kellega Grönhagen Saksamaal kokku juhtus, või ekspeditsioonidest. Oma tööst põhjarassi kuulsusrikast minevikku avastama pidanud riiklikus muinasuuringukeskuses Ahnenerbe soome osakonna juhatajana räägib Grönhagen väga vähe ning see asjaolu puudus ka tema Helsingin Sanomates ilmunud nekroloogist (tema elutöö oli hiljem Konstantinuse rüütelkonnas, see varjutas kõik muu). Raamatu nimitegelane astub uksest sisse alles lk 73 ja kuni 88. leheküljeni arvab minategelane, et see on keegi täiesti tavaline pangaametnik või insener või agronoom; alles kui ühe muinashuvilise juures kõrged ohvitserid H-le kulpi löövad, hakkab G-le tunduma asi kahtlane. — Aga nagu igasuguste mälestuste puhul, ei saa ka siin kõike tahtmatu ja tahtliku subjektiivsuse pärast puhta kullana võtta.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment