31.7.18
30.7.18
E, 4094. päev: esmaspäev
Hambaarsti juures (juureravi, niidid välja).
29.7.18
P, 4093. päev: flamingod
Rongiga põhjaosariikidesse, kohale lõunaks. Möödume sisustusesemete poest, ütlen: „Vaata, flamingod!” ja siis E märkab, et igal flamingol on eri pilk. Pood on kinni; lõuna ajal siis arutame, kui palju oleks suurim hind, millega nõustuksime, ja millal saaksime tulla, kui pood lahti.
Lossis näitus, kemmerg on suurtükitornis. Võtke teadaolevalt liigutavale näitusele ikka taskurätt kaasa.
Jäätis ja siis selgub, et ennist nähtud sisustuspood on lahti. Flamingomaal maksab umbkaudu kolmveerandi maksimumist, nii et kaup kohe koos. Pakitakse sisse, soovitatakse jaama minekuks matkarada, maali saab kanda pikemast küljest kaenla all (120 × 90 cm). Metsas teeme pilti, et kus muidu satub ruutmeetri flamingodega metsa.
Rongis näen unes kemmergute tüpoloogiat, üks on „pealiskaaneline”.
Läbi saab „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma”. See peaks olema vana aja ihalejatele kohustuslik kirjandus, eriti hügieeniajaloo osa. Mõningaid vanu kombeid mäletan veel lapsepõlvest ja näiteks unustamatu on lõhnakombinatsioon „värske leib + mitukümmend pesemata inimihu kuumal suvepäeval”, suvitamiskoha poe „pikapäevarühmast” (kaubaootajate saba), sest see oli maanurk, kus sauna ei tuntud ja inimesed pesid end köögis pesukausist kord nädalas.
Lossis näitus, kemmerg on suurtükitornis. Võtke teadaolevalt liigutavale näitusele ikka taskurätt kaasa.
Jäätis ja siis selgub, et ennist nähtud sisustuspood on lahti. Flamingomaal maksab umbkaudu kolmveerandi maksimumist, nii et kaup kohe koos. Pakitakse sisse, soovitatakse jaama minekuks matkarada, maali saab kanda pikemast küljest kaenla all (120 × 90 cm). Metsas teeme pilti, et kus muidu satub ruutmeetri flamingodega metsa.
Rongis näen unes kemmergute tüpoloogiat, üks on „pealiskaaneline”.
Läbi saab „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma”. See peaks olema vana aja ihalejatele kohustuslik kirjandus, eriti hügieeniajaloo osa. Mõningaid vanu kombeid mäletan veel lapsepõlvest ja näiteks unustamatu on lõhnakombinatsioon „värske leib + mitukümmend pesemata inimihu kuumal suvepäeval”, suvitamiskoha poe „pikapäevarühmast” (kaubaootajate saba), sest see oli maanurk, kus sauna ei tuntud ja inimesed pesid end köögis pesukausist kord nädalas.
28.7.18
L, 4092. päev: muinasmaja
Öösel müsteerium: pean võtma antibiootikumi iga 8 tunni tagant, iga päev kl 12 öösel, kl 8 hommikul ja kl 4 õhtul. Esimese võtsin R pärastlõunal, teise eile keskööl, kolmanda täna hommikul, neljanda täna pärastlõunal. Viiendat võttes näen, et lehelt on võetud 3 kapslit, mitte 4. Kummagi paki kummastki lehest ei ole võetud rohkem ka.
Läbi saab raamat „Rõuge – muinasajast muinasmajani”, mille tagumine pool jutustab elamusrohkest seiklusest, kuidas mitu tudengit elas viis päeva ilma elektrita suitsutares, mis oli nii ekstreemne, et päevavalges nad midagi muud teha ei saanud kui suhelda ajakirjandusega. Õnneks oli talv ja öö pikem kui päev; mis toimus öösel, raamat ei räägi (mõttele, et jutustada pimedas muinasjutte, tulnud nad alles viimasel õhtul). Seda raamat ka ei räägi, kuidas nad laadisid mobiile (mis olid kaasas igaks juhuks) ja kas sõid kaasasolnud toitu või keetsid leeasemel rauaaegset putru, nagu võiks eeldada arheoloogiatudengite nii suurest eksperimentaalarheoloogia üritusest. Kahtlen, kas muiste ikka ehitasid elamuid täiesti ilma kogemuseta inimesed, nagu raamat väidab: inimesed käsitsesid vanasti kirvest ja muid tööriistu maast-madalast peale, nad võisid olla vägagi asjatundlikud.
Läbi saab raamat „Rõuge – muinasajast muinasmajani”, mille tagumine pool jutustab elamusrohkest seiklusest, kuidas mitu tudengit elas viis päeva ilma elektrita suitsutares, mis oli nii ekstreemne, et päevavalges nad midagi muud teha ei saanud kui suhelda ajakirjandusega. Õnneks oli talv ja öö pikem kui päev; mis toimus öösel, raamat ei räägi (mõttele, et jutustada pimedas muinasjutte, tulnud nad alles viimasel õhtul). Seda raamat ka ei räägi, kuidas nad laadisid mobiile (mis olid kaasas igaks juhuks) ja kas sõid kaasasolnud toitu või keetsid leeasemel rauaaegset putru, nagu võiks eeldada arheoloogiatudengite nii suurest eksperimentaalarheoloogia üritusest. Kahtlen, kas muiste ikka ehitasid elamuid täiesti ilma kogemuseta inimesed, nagu raamat väidab: inimesed käsitsesid vanasti kirvest ja muid tööriistu maast-madalast peale, nad võisid olla vägagi asjatundlikud.
27.7.18
R, 4091. päev: kuum
Kuumarõvedus püsib. Kl 12.30 on tööl bussipeatuse foori juures asfalt 49°, bussipeatuse juures asfalt 50°, bussipeatuse putkas varjus põrandaplaadid 32°.
Hambaarsti juures juureravi jätkub, aga valmis ei saa. Hambaarsti bussipeatuses on kellaaja, kuupäeva ja temperatuuriga tabloo, see näitab 47°. Tahan pildistada, aga see on mingi iidse välkuva kuvamistehnoloogiaga, valguse tõttu on telefoni säriaeg lühike, pildile ei jää midagi. Ka kõrvalt pangast tuleb üks onkel seda pildistama.
26.7.18
N, 4090. päev: naabri „pannkook”
Eile õhtul (toas 29 °C) tuli jätta aken kinni, sest altnaaber grillis, ja kui ärkasin kl 6.15, oli sama lugu, sest siis ta juba suitsetas.
Toas 29° 68% RH ehk siit arvutades on vett õhus 19,531 g/m3 ehk elutoas heljub ligi liiter vett. Rõdul on õhk 25°, toas päikse käes 31°, ilmateate järgi õhk 26°. Bussipeatuse kõnnitee (varjus) 23°, tööl põrand 25°, laud 26°. Ilmateade lubab, et kl 16 on 36°.
Loen valla heakorraeeakirju, aga seal ei ole rõdul suitsetamisest ega isegi grillimisest midagi.
Õhtul, arvuti taga nokkides (Saturn V) tunnen, et kuskilt tuleb üsna meeldivat lõhna. Arvan koguni, et altnaaber teeb grillil pannkooki, ja siis, et meeldiva lõhnaga grill-liha. Aga siis hakkab köögist hakkas tulema suitsu ja meenub, et keetsin koeratoitu (2 karpi kanasüdameid + 1 karp kanamaksu, pärast mikserdame peeneks, sest Šp ei saa kõva ega tükilist toitu süüa). Söestunud on küll ainult mõnemillimeetrine kiht poti põhjas, poti saab imelise uue kumminuustikuga puhtaks, aga köök on suitsu täis ning tuulutades kardan, et äkki arvab mõni naaber, et meil on tulekahi. Algul avan välisukse ja lehvitan praepanniga suurema suitsu välja; siis avan köögiakna ristselili ja panen selle ette huugama ventilaatori, mis puhub aknast välja. Elutuppa (papagoidele ei meeldi suits) panen suitsu eemaldama õhupuhasti, mille õhukvaliteedi märgutuli on algul täitsa punane ja mis huugab kaks tundi, enne kui rahuneb. Tegutsen nii kiiresti, et suitsuandur ei käivitu.
(Mainitagu veel, et kui läpaka eelmine ventilaatoralus oli läinud õhtale, eemaldasin sellest ventilaatori ja puhastasin tolmust, nii et nüüd on mul olemas kahe tiivikuga väga vaikne ventilaator, mis töötab USB peal (aga telefonidega on kaasa tulnud alaldiga pistik, kus ühes otsas on 230 V pistik ja teises USB-pesa). Olen nüüd kuumaga teipinud selle köögiakna vahele, kui olen kodus, nii et see puhuks köögiaknast õhku sisse. Muidugi läheb osa sellest vahepeal vannitoa ventilatsioonist jälle välja, aga vähemalt suitsetab hullnaaber köögiakna pool harvem kui altnaaber magamistoa akna pool.)
(Mainitagu veel, et kui läpaka eelmine ventilaatoralus oli läinud õhtale, eemaldasin sellest ventilaatori ja puhastasin tolmust, nii et nüüd on mul olemas kahe tiivikuga väga vaikne ventilaator, mis töötab USB peal (aga telefonidega on kaasa tulnud alaldiga pistik, kus ühes otsas on 230 V pistik ja teises USB-pesa). Olen nüüd kuumaga teipinud selle köögiakna vahele, kui olen kodus, nii et see puhuks köögiaknast õhku sisse. Muidugi läheb osa sellest vahepeal vannitoa ventilatsioonist jälle välja, aga vähemalt suitsetab hullnaaber köögiakna pool harvem kui altnaaber magamistoa akna pool.)
25.7.18
K, 4089. päev: suvi nii soe
Juhuslikult ajastub tänahommikune lillekastmine altnaabri suitsutuuride vahele. Olen saanud peaaegu valmis, kui alt kostab pahaendeline köhimine. Vaatan üle ääre ja täheldan, et ta on mitte rõdu keskel nagu tavaliselt, vaid koogutab üle oma parempoolse lillekasti, targu kaugel eemal minu vasakust, mille põhjamahuti sai vett täis ja ülevoolust sorises lõbusalt ja pikalt alla. Oma parempoolseid kaste juba kastsin põhjalikult, otse üle ääre ei ole külma vett ka nagu sünnis valada, nii et kastan laual oleva lille ära ja taandun.
Kõige selle juurde märgitagu, et koleda leitsaku tõttu on toas ligi 30° ja õhk on läppunud, sest akent altnaabri tõttu avada ei saa. Köögiakent saab lahti hoida ainult siis, kui olen kodus ja ärkvel. Magamistoa õhutemperatuur tasakaalustub välistemperatuuriga nii pool tundi, kui aken on lahti (st altnaaber ei suitseta), enne magada ei saa.
Veidi aja pärast meenub, et kastmata jäi rõdulaual olev lill, ja nii kui kastekannu täidan ja rõdule jõuan, algab alt köhimine. Mu mõningase kisa ja vandumise peale vaatab ta ehmatanult üles ja on vähemalt pool tundi rõdult kadunud, nii et avan rõduukse pärani ja panen selle juurde huugama ventilaatori, mis puhub värsket õhku sisse. (Loodetavasti läheb vana õhk vannitoa või köögi kaudu välja.)
Päeval mütsi järel. Ilmateate järgi on „õhk 32 °C ja tundub nagu 35 °C”. Maja taga käigurõdu põrandaplaadid päikse käes 45°, koridor 29°, lift 26°, fuajee lagi 18° ja põrand 17°, uus asfalt maja ees 71° ja vana 61°, hall sillutiskivi 50°, bussipeatuse kõnnitee 44° ja ooteputka põrand 32°, maanteeasfalt 52° ja olen peatuses kogemata veerand tundi liiga vara. Lähen putkasse varjule, seal on oluliselt (12 kraadi!!) jahedam kui putka ees päikse käes. Tööpeatuses on suhteliselt jahe, asfalt ainult 32°. Ajab üles pilvi; siiralt loodan, et need varjavad veidi päikest, ja natuke kõhklevamalt loodan, et äkki tekib neist äike. Niigi ühendan arvuti ja kõvaketta juhtmeid iga kord pärast väljalülitamist lahti, millega on saanud muidugi nalja ka, näiteks kui enne välise kõvaketta käivitumist ühendada arvutisse mälupulk, unustab arvuti ära, mis oli kõvaketta tähtnimi. Seda saab panna tagasi õigeks, käsitsi, aga ega’s ma mäleta, mis programmiga; nüüd meenutab õiget programmi arvutile kleebitud väike silt.
Õhtul õhk ilmateate järgi „33 °C ja tundub nagu 33 °C”. Tööl 25°, töö bussipeatuses asfalt 48°. Bussis meeldiv jahe 23°. Poe bussipeatuses asfalt 44°, ootan 20 minutit. Bussis 26°. Maja ees uus asfalt (mis nüüd on varjus) 35°, fuajee põrand 13° ja lagi 14°. Koridor 23°, käigurõdu põrand 25°. Toas 30°, hügromeetrit ei leia üles.
Kõige selle juurde märgitagu, et koleda leitsaku tõttu on toas ligi 30° ja õhk on läppunud, sest akent altnaabri tõttu avada ei saa. Köögiakent saab lahti hoida ainult siis, kui olen kodus ja ärkvel. Magamistoa õhutemperatuur tasakaalustub välistemperatuuriga nii pool tundi, kui aken on lahti (st altnaaber ei suitseta), enne magada ei saa.
Veidi aja pärast meenub, et kastmata jäi rõdulaual olev lill, ja nii kui kastekannu täidan ja rõdule jõuan, algab alt köhimine. Mu mõningase kisa ja vandumise peale vaatab ta ehmatanult üles ja on vähemalt pool tundi rõdult kadunud, nii et avan rõduukse pärani ja panen selle juurde huugama ventilaatori, mis puhub värsket õhku sisse. (Loodetavasti läheb vana õhk vannitoa või köögi kaudu välja.)
Päeval mütsi järel. Ilmateate järgi on „õhk 32 °C ja tundub nagu 35 °C”. Maja taga käigurõdu põrandaplaadid päikse käes 45°, koridor 29°, lift 26°, fuajee lagi 18° ja põrand 17°, uus asfalt maja ees 71° ja vana 61°, hall sillutiskivi 50°, bussipeatuse kõnnitee 44° ja ooteputka põrand 32°, maanteeasfalt 52° ja olen peatuses kogemata veerand tundi liiga vara. Lähen putkasse varjule, seal on oluliselt (12 kraadi!!) jahedam kui putka ees päikse käes. Tööpeatuses on suhteliselt jahe, asfalt ainult 32°. Ajab üles pilvi; siiralt loodan, et need varjavad veidi päikest, ja natuke kõhklevamalt loodan, et äkki tekib neist äike. Niigi ühendan arvuti ja kõvaketta juhtmeid iga kord pärast väljalülitamist lahti, millega on saanud muidugi nalja ka, näiteks kui enne välise kõvaketta käivitumist ühendada arvutisse mälupulk, unustab arvuti ära, mis oli kõvaketta tähtnimi. Seda saab panna tagasi õigeks, käsitsi, aga ega’s ma mäleta, mis programmiga; nüüd meenutab õiget programmi arvutile kleebitud väike silt.
Õhtul õhk ilmateate järgi „33 °C ja tundub nagu 33 °C”. Tööl 25°, töö bussipeatuses asfalt 48°. Bussis meeldiv jahe 23°. Poe bussipeatuses asfalt 44°, ootan 20 minutit. Bussis 26°. Maja ees uus asfalt (mis nüüd on varjus) 35°, fuajee põrand 13° ja lagi 14°. Koridor 23°, käigurõdu põrand 25°. Toas 30°, hügromeetrit ei leia üles.
24.7.18
T, 4088. päev: vanad pildid
Tahan hommikul salvestada rõdult hommikuhääli – aga helisalvesti teatab kaht asja: et aku on peaaegu tühi ja mälu on täis. Ei või olla, et mälu on täis: faile on ainult 29, ainult mõnisada MB (384 MB, selgub pärast), salvestil on mälu 32 GB. (See salvesti salvestab mälukaardile ainult mp3-vormingut, muid salvestab ainult mällu.) Ühendan salvesti arvutiga ja vaatan. Selgub, et 18. skp on kotis olnud salvesti hakanud miskipärast salvestama ja täitnud kogu mälumahu (1 tund = u 1 GB). Kellaaja järgi millalgi, kui käisin prillipoes ja tulin sealt trammi ja kahe bussiga koju (üks buss viis peatuse mööda, teine tõi tagasi) ning käisin poes ja tulin jaama kaudu koju. Korraks mõtlen, aga faile kuulama ei hakka, kustutan kogu täiega ära.
Ka täna juhtun alustama lillekastmist rõdul just samal ajal, mil altnaaber hommikul kolmandat korda suitsetamist. Praktiliselt piirab kiiret tegutsemist, et kastekann on rõdul laua all ja tühi, kõigepealt peab tooma vannitoast vett. Strateegiline veevaru – 5 l paak – seisab muidu vannitoas; täis kastekannu ei saa hoida rõdul (linnud upuvad sisse) ega toas (läheb kogemata ümber), aga toas saab hoida strateegilist veevaru, millest saab kiiresti täita kastekannu.
* * *
Üldiselt skannin juba paar nädalat äia negatiive, kus on põnevaid peresündmusi aastatest 1981–1985 (ämma sõnutsi ei ole ta esimeselt 9 negatiivilt skannitud fotodest mitmeid varem näinud). Nende ajastamine on põnev detektiivitöö: kes istub laua otsas lillede taga? Mis on inimestel seljas ja peas, mis margid on laual? Mis võib olla aasta, kui seinal on kalender, kus 1. detsember on kolmapäev? Mis võib olla aasta ja kuu, kui seinal on kalender, kus 23. päev on pühapäev ja kahel inimesel on peas läkiläki?
Paigutamine on lihtsam, teen juba tapeedi järgi vahet, kas foto on võetud äia venna või õe juures (elasid teineteise kõrval sama kavatisega majades).
Negatiive on u 20 ja korjatud kokku Minigrip-kilekotti; need on varem olnud kapis või sahtlis ilmselt lahtiselt; mõni on keritud rulli mitmekaupa, seni skannitutest on kaks pooleks ja lõpp kotis kuskil mujal.
Venemaal toodetud 35 mm fotofilm oli Kodaki formaadis nr 135 (165 cm pikk, 36 kaadrit), aga negatiivil ei ole kunagi rohkem kui 34 kaadrit (olenevalt sellest, kuidas panna film kaamerasse, võis filmile mahtuda ka 38 kaadrit; 39 kdr jaoks pidanuks filmi laadima pimikus). Põnev, et oletatavalt Zenitiga võetud kaadrid on pikemad ja laiemad kui standardi 36 × 24 mm: pigem 36,5 × 24,4 mm. Skannitud negatiivid keeran paberisse ja ladustan pappkarpi. Vanasti olid olemas negatiivikarbid, tänapäeval enam mitte, praegu eeldavad kõik negatiivisäilitussüsteemid, et negatiiv on sirgete lamedate ribadena, mis tähendab, et negatiiv lõigatakse juppideks kohe ilmutuse järel, pärast sirgena kuivamist, sest rullis hoiustatud negatiivi enam sirgeks ei saa ja emulsioon või isegi põhimik võib praguneda, eriti kui see on 60 a vana nitrotselluloospõhimik – mu kogemuse järgi ilmus polüatsetaadist põhimikuga film N. Liidu harrastajateni 1960. aastatel; see ei põlenud ja oli rebimiskindel, kuigi enda kogemusest tean, et veidi paksemal põhimikul Svema film ei rebenenud, kuid õhem Tasma film küll.
Ja mis leian kotist täna? — Nitrotselluloospõhimikul negatiivi, millel 1. mai rongkäik Peterburis Kunstkamera ees 1960. aastate algul. [Tagapool on ühel fotol seinal kalender: 1962.]
* * *
Täna 49 aastat tagasi lõppes Apollo 11 lend; selle auks asun kokku kleepima Saturn V 1 : 96 pabermudelit. (Mul on Eesti-kodus Apollo Kuu-mooduli umbes samas mõõtkavas Metal Earthi metallmudel.)
Ssa juudas… Pool tundi üritan aru saada, mis järjekorras pulgad kokku käivad. Meeskonna- ja teenindusmooduli (CSM) kokkupanek kestab sirgelt kaks tundi, Saturn V I astmest (S-IC) valmib järgmise paari tunniga peaagu ainult alaosa (kütusepaak ja mootoritoed, ilma mootoriteta; peaaegu ses mõttes, et selle poole neljast seesmisest tugirõngast saab kohale ainult kaks).
Saab teada, et PVA-liim märgab printeripaberit, mis hakkab venima ja kuigi pärast kuivades tõmbub uuesti kokku, võib tekkida n-ö tsirkusetelgi efekt (pind tõmbub pingule ümber all oleva toe, tugi jääb läbi pinna näha). Geelsuperliim (Tesa, mitte Loctite) kleebib kartongi ja paberit kokku halvasti, vedelsuperliim üldse mitte, aga kui sellega immutan kihilisest papist osa, et kihid laiali ei hargneks, läheb seda mööda ja see imendub paberisse, jättes tumeda laigu (PVA-liim õnneks nii ei tee). Paber ja kartong venivad püdela PVA-liimiga erinevalt, nii et suuremad kartongile liimitud osad mängivad kuivades.
PDF-failides oli Apollo 11 teist värvi osade erifail; algul märgin Saturn V astmete kokkupanekujuhenditele, mis osad tuleb asendada, aga mul on ka plaaditäis Apollo 11 fotosid, sealt saab täpselt teada, et näiteks asendusfailis on Apollo 11 mootorivoolundite muster vale. Ja et teada saada, mis pool peab olema S-IC oksüdandipaagi hilise täitmise-tühjendamise ava, uurin läbi neli raamatut (Haynes Apollo 11, Haynes Saturn V, Saturn V Flight Manual, NASA Apollo Spacecraft Command and Service Module News Reference – ennemuiste uurisid ajakirjanikud põhjalikult, millest räägivad-kirjutavad, mitte ei kopinud Twitterit; uuriva ja kõmuajakirjanduse konfliktist rääkis sarja From the Earth to the Moon Apollo 13 jagu), aga üheski ei ole öeldud, mis pool. Loogiline mõistus ütleb, et põhja (torni) pool (nagu esti arvasin olevat ka meeskonnamooduli luuk ja aknad, aga eksisin, need olid ida poole), ja fotodelt näeb, et torni pool oli kvadrant II. S-IC külgedele, mootorivoolundite vahele, oli märgitud kvadrant Rooma numbriga (I, II, III, IIII); mootorivoolunditel olid stabilisaatoritel tähed A, B, C, D; ja peale selle olid S-IC viis F-1 mootorit nummerdatud, aga kuidas kõik need kolm kokku käivad, seda ei tea. Esimesed kaks saab teada fotodelt ja viimane leidub lõpuks raamatu NASA Saturn V Press Information Pack esikaanelt.
Kõigele lisaks prindib mu printer helehalli asemel miskipärast triibulist roosat, nii et ma ei teagi, mida kaunistada Apollo roosa CSM mudeliga.
Ka täna juhtun alustama lillekastmist rõdul just samal ajal, mil altnaaber hommikul kolmandat korda suitsetamist. Praktiliselt piirab kiiret tegutsemist, et kastekann on rõdul laua all ja tühi, kõigepealt peab tooma vannitoast vett. Strateegiline veevaru – 5 l paak – seisab muidu vannitoas; täis kastekannu ei saa hoida rõdul (linnud upuvad sisse) ega toas (läheb kogemata ümber), aga toas saab hoida strateegilist veevaru, millest saab kiiresti täita kastekannu.
* * *
Üldiselt skannin juba paar nädalat äia negatiive, kus on põnevaid peresündmusi aastatest 1981–1985 (ämma sõnutsi ei ole ta esimeselt 9 negatiivilt skannitud fotodest mitmeid varem näinud). Nende ajastamine on põnev detektiivitöö: kes istub laua otsas lillede taga? Mis on inimestel seljas ja peas, mis margid on laual? Mis võib olla aasta, kui seinal on kalender, kus 1. detsember on kolmapäev? Mis võib olla aasta ja kuu, kui seinal on kalender, kus 23. päev on pühapäev ja kahel inimesel on peas läkiläki?
Paigutamine on lihtsam, teen juba tapeedi järgi vahet, kas foto on võetud äia venna või õe juures (elasid teineteise kõrval sama kavatisega majades).
Negatiive on u 20 ja korjatud kokku Minigrip-kilekotti; need on varem olnud kapis või sahtlis ilmselt lahtiselt; mõni on keritud rulli mitmekaupa, seni skannitutest on kaks pooleks ja lõpp kotis kuskil mujal.
Venemaal toodetud 35 mm fotofilm oli Kodaki formaadis nr 135 (165 cm pikk, 36 kaadrit), aga negatiivil ei ole kunagi rohkem kui 34 kaadrit (olenevalt sellest, kuidas panna film kaamerasse, võis filmile mahtuda ka 38 kaadrit; 39 kdr jaoks pidanuks filmi laadima pimikus). Põnev, et oletatavalt Zenitiga võetud kaadrid on pikemad ja laiemad kui standardi 36 × 24 mm: pigem 36,5 × 24,4 mm. Skannitud negatiivid keeran paberisse ja ladustan pappkarpi. Vanasti olid olemas negatiivikarbid, tänapäeval enam mitte, praegu eeldavad kõik negatiivisäilitussüsteemid, et negatiiv on sirgete lamedate ribadena, mis tähendab, et negatiiv lõigatakse juppideks kohe ilmutuse järel, pärast sirgena kuivamist, sest rullis hoiustatud negatiivi enam sirgeks ei saa ja emulsioon või isegi põhimik võib praguneda, eriti kui see on 60 a vana nitrotselluloospõhimik – mu kogemuse järgi ilmus polüatsetaadist põhimikuga film N. Liidu harrastajateni 1960. aastatel; see ei põlenud ja oli rebimiskindel, kuigi enda kogemusest tean, et veidi paksemal põhimikul Svema film ei rebenenud, kuid õhem Tasma film küll.
Ja mis leian kotist täna? — Nitrotselluloospõhimikul negatiivi, millel 1. mai rongkäik Peterburis Kunstkamera ees 1960. aastate algul. [Tagapool on ühel fotol seinal kalender: 1962.]
* * *
Täna 49 aastat tagasi lõppes Apollo 11 lend; selle auks asun kokku kleepima Saturn V 1 : 96 pabermudelit. (Mul on Eesti-kodus Apollo Kuu-mooduli umbes samas mõõtkavas Metal Earthi metallmudel.)
Ssa juudas… Pool tundi üritan aru saada, mis järjekorras pulgad kokku käivad. Meeskonna- ja teenindusmooduli (CSM) kokkupanek kestab sirgelt kaks tundi, Saturn V I astmest (S-IC) valmib järgmise paari tunniga peaagu ainult alaosa (kütusepaak ja mootoritoed, ilma mootoriteta; peaaegu ses mõttes, et selle poole neljast seesmisest tugirõngast saab kohale ainult kaks).
Saab teada, et PVA-liim märgab printeripaberit, mis hakkab venima ja kuigi pärast kuivades tõmbub uuesti kokku, võib tekkida n-ö tsirkusetelgi efekt (pind tõmbub pingule ümber all oleva toe, tugi jääb läbi pinna näha). Geelsuperliim (Tesa, mitte Loctite) kleebib kartongi ja paberit kokku halvasti, vedelsuperliim üldse mitte, aga kui sellega immutan kihilisest papist osa, et kihid laiali ei hargneks, läheb seda mööda ja see imendub paberisse, jättes tumeda laigu (PVA-liim õnneks nii ei tee). Paber ja kartong venivad püdela PVA-liimiga erinevalt, nii et suuremad kartongile liimitud osad mängivad kuivades.
PDF-failides oli Apollo 11 teist värvi osade erifail; algul märgin Saturn V astmete kokkupanekujuhenditele, mis osad tuleb asendada, aga mul on ka plaaditäis Apollo 11 fotosid, sealt saab täpselt teada, et näiteks asendusfailis on Apollo 11 mootorivoolundite muster vale. Ja et teada saada, mis pool peab olema S-IC oksüdandipaagi hilise täitmise-tühjendamise ava, uurin läbi neli raamatut (Haynes Apollo 11, Haynes Saturn V, Saturn V Flight Manual, NASA Apollo Spacecraft Command and Service Module News Reference – ennemuiste uurisid ajakirjanikud põhjalikult, millest räägivad-kirjutavad, mitte ei kopinud Twitterit; uuriva ja kõmuajakirjanduse konfliktist rääkis sarja From the Earth to the Moon Apollo 13 jagu), aga üheski ei ole öeldud, mis pool. Loogiline mõistus ütleb, et põhja (torni) pool (nagu esti arvasin olevat ka meeskonnamooduli luuk ja aknad, aga eksisin, need olid ida poole), ja fotodelt näeb, et torni pool oli kvadrant II. S-IC külgedele, mootorivoolundite vahele, oli märgitud kvadrant Rooma numbriga (I, II, III, IIII); mootorivoolunditel olid stabilisaatoritel tähed A, B, C, D; ja peale selle olid S-IC viis F-1 mootorit nummerdatud, aga kuidas kõik need kolm kokku käivad, seda ei tea. Esimesed kaks saab teada fotodelt ja viimane leidub lõpuks raamatu NASA Saturn V Press Information Pack esikaanelt.
Kõigele lisaks prindib mu printer helehalli asemel miskipärast triibulist roosat, nii et ma ei teagi, mida kaunistada Apollo roosa CSM mudeliga.
23.7.18
E, 4087. päev: esmaspäev
E läheb vara hommikul lennuki peale.
Kastan lilli. Just sobivasti hetkel, kui asun kastma üle rõduääre ulatuvaid kaste, kostab alt naabri ähvardav köhimine. Kastan neid kaste pikalt ja mõnuga, mõtlen korraks isegi selle peale, et valada täis kasti all olev veeruum, nii täis, et ülejooksust soriseb alla veel pikalt – altnaaber teatavasti muus asendis ei suitseta kui täpselt rõdu keskel enda lillekastide vahelt üle serva naaldudes, täpselt meie keskmise lillekasti all. Eile kaevasin kapist välja linnukaamera, näis, kas naabri suitsuvina on kaamera arvates liikumine. Selgub, et ei ole: hommikust õhtuni võttis kaamera 0 fotot. Võib-olla oli voolulüliti vales asendis, seda hämaras ei näe ja lüliti on kaamera all, kui on õigetpidi, ei saa täpselt aru, kummas asendis on lüliti sees, kummas väljas. Õhtul teine katse, panen kaamera üles ööseks.
Õhtul hakkab põseturse üle minema. Hommikul veel oli vasak lõug nagu Popeye’l, õhtul hakkas kaduma. Peale selle määras arst nädalaks antibiootikumidele, eks ole, kaks korda päevas, hommikul ja õhtul. Et pakendid on siinmaal kirjatud prantsuse-, hollandi- ja saksakeelsete siltidega ja tablett on prantsuse keeli comprimé, ei märganud ma pakendi infolehest täpsemalt, kuidas ravimit võtta, ja võtsin esimesed kolm korda (K õhtu, N hommik, N õhtu) tableti nagu tavaliselt, koos veega neelates. Imestasin, et nagu veider maitse. Pärast selgus, et see on dispergeeruv tablett, mis tuleb panna vette ja juua tekkinud dispersioon. See selleks, aga see tablett, rsk, ei taha vees laguneda. Küll segasin lusikaga, küll vaatasin klaasi põhja alt, kas on veel tükke, küll peenestasin sodi lusikaservaga. — Täna selgub uus võte: tablett tuleb panna vette ja minna rahus näiteks koertega jalutama. Kui tagasi tulen, on tablett lagunenud ja klaasi põhjas laiali; see tuleb segada suspensiooniks ja sisse võtta.
Kastan lilli. Just sobivasti hetkel, kui asun kastma üle rõduääre ulatuvaid kaste, kostab alt naabri ähvardav köhimine. Kastan neid kaste pikalt ja mõnuga, mõtlen korraks isegi selle peale, et valada täis kasti all olev veeruum, nii täis, et ülejooksust soriseb alla veel pikalt – altnaaber teatavasti muus asendis ei suitseta kui täpselt rõdu keskel enda lillekastide vahelt üle serva naaldudes, täpselt meie keskmise lillekasti all. Eile kaevasin kapist välja linnukaamera, näis, kas naabri suitsuvina on kaamera arvates liikumine. Selgub, et ei ole: hommikust õhtuni võttis kaamera 0 fotot. Võib-olla oli voolulüliti vales asendis, seda hämaras ei näe ja lüliti on kaamera all, kui on õigetpidi, ei saa täpselt aru, kummas asendis on lüliti sees, kummas väljas. Õhtul teine katse, panen kaamera üles ööseks.
Õhtul hakkab põseturse üle minema. Hommikul veel oli vasak lõug nagu Popeye’l, õhtul hakkas kaduma. Peale selle määras arst nädalaks antibiootikumidele, eks ole, kaks korda päevas, hommikul ja õhtul. Et pakendid on siinmaal kirjatud prantsuse-, hollandi- ja saksakeelsete siltidega ja tablett on prantsuse keeli comprimé, ei märganud ma pakendi infolehest täpsemalt, kuidas ravimit võtta, ja võtsin esimesed kolm korda (K õhtu, N hommik, N õhtu) tableti nagu tavaliselt, koos veega neelates. Imestasin, et nagu veider maitse. Pärast selgus, et see on dispergeeruv tablett, mis tuleb panna vette ja juua tekkinud dispersioon. See selleks, aga see tablett, rsk, ei taha vees laguneda. Küll segasin lusikaga, küll vaatasin klaasi põhja alt, kas on veel tükke, küll peenestasin sodi lusikaservaga. — Täna selgub uus võte: tablett tuleb panna vette ja minna rahus näiteks koertega jalutama. Kui tagasi tulen, on tablett lagunenud ja klaasi põhjas laiali; see tuleb segada suspensiooniks ja sisse võtta.
22.7.18
P, 4086. päev: pühapäev
Eile õhtul toas 27 °C, ei jää magama. Akent ei saa lahti hoida (altnaaber ja vapsik). Altnaaber suitsetab öösel kl 1.30 ja 8.00.
Linnukaamera on üleval kahes uudses asendis, aga mõlemad on veidi valed (üks jäädvustab mändi ja teine mitte rõduserva pulkadest väljaspool, vaid seespool). Mul ikka ei ole fotot ega selgelt näinud, kuidas käib rõdul vares.
Linnukaamera on üleval kahes uudses asendis, aga mõlemad on veidi valed (üks jäädvustab mändi ja teine mitte rõduserva pulkadest väljaspool, vaid seespool). Mul ikka ei ole fotot ega selgelt näinud, kuidas käib rõdul vares.
21.7.18
L, 4085. päev: kellakeeramisest
Keegi jobukakk, kes põõnab hommikuti 11ni, on kirjutanud lehte arvamusloo, miks kellakeeramine tuleb lõpetada ja elada suveajas. Meenutagem, et sama tehti vene ajal Moskva ajaga, mis oli tunni vööndiajast ees. Ta kirjutises on palju argumente, kuidas valgemad õhtud on inimkonna hüvanguks, aga unustab ühe lihtsa fakti: talvel (oktoobrist märtsini) tähendab kella ettekeeramine pimedamaid hommikuid. Kusjuures et hommikune tipptund on mu subjektiivse mulje järgi tihedam kui õhtune (kõik tahavad tööle saada kiiresti, korraga ja unise peaga), on sellega lisanduv risk suurem kui kasu, mis tõuseks ohutumast liiklemisest õhtul valges.
Kes viitsib otsida: u 1988 arutati Eesti ajakirjanduses just vastupidist, miks vööndiaeg on parem kui suveaeg, ja mu mäletamist mööda 1989 suveaega ei olnud.
20.7.18
R, 4084. päev: kruvid
Altnaaber suitsetab rõdul kl 6.30 ja 7.30 vahel 3 korda.
* * *
Täna pannakse kruvid lõuga. Varem oli ettekujutavaks võrdluseks samalaadne juhtum mõne aasta tagant, mis kestis u 40 minutit. Nüüd on aga 4 kruvi korraga (kummalegi poole 2 kõrvuti) + 1 väljatõmbamine, nii et hambaarst lubab protseduuri pikkuseks kaht tundi. Panin kella küll tooli istumisest jooksma, aga pärast segaduses unustasin peatada, nii et täpselt ei tea, aga oma 2¼ tundi igatahes.
Kui saabun, on teises toas valmis tool ja laual kolm rida riistu, aga sinna hambaarst mind ei lase, paneb tavalises toas tooli istuma ja kirurgilise lahusega suud loputama (mille peamine toimeaine on etanool, selles kanguses ligi 50°; huvitav, kui palju sellest omastub aurude ja limaskesta kaudu, nagu väikese molekuliga etanool muidu teeb). Hambaarst teeb niikaua teises toas ettevalmistusi. Siis tuleb kiudkangast kitli ja mütsiga, aitab need selga (we have to follow a protocol, you know) ja juhatab mind tagaukse kaudu kõrvaltuppa. Seal tundub algul jahe, aga kui et mulle laotatakse peale veel üks lina ja näole teine, on soe. Higistan nagu siga, näolapp muutub läbimärjaks ja õhkupidavaks u ¾ tunniga, pärast on pea nii märg, nagu käinuksin ujumas.
Kuskil esimese viiendiku peal avastan, et ega patsiendi küljes ole ühtki asja, mis jälgiks näiteks pulssi, ja et vat ei oskagi võrrelda ebameeldivuse poolest gastroskoopiaga, mil mulle manustati „rahustit” (5 mg i.v.), aga pärast rahunen siiski mõnevõrra.
Kuskil poole peal avastan, et hoian kogu ülakere pingul, st olen tunni aja olnud sillas.
Siis jõuab järg vasaku poole peale, kus alustuseks tõmmatakse välja üleeile plommitud hammas. Hammas ei taha hästi tulla või ei ole hambaarst veel sama osav kui kogenud tõmbaja dr Tang. Hammas väljas, pannakse selle asemele kruvi, mis läheb kenasti, aga teise kruvi augu puurimine on teatud hetkest valus. Arst imestab ja pärast kinniõmblemist talutatakse mind tagasi tema tuppa, kus on röntgen. Selgub, et selle kõrvalhamba all on mingi vana põletik, mida ta varem pildilt näinud ei olnud, põletiku kohta tuimastus ei mõju
E on vastas ja mul jalutuspakid kummagi põse peal, läheme bussi peale. Täheldan lifti peeglist, et mul on peas hamstri nägu, mõlemad põsed alt paistes.
Tänane tuimastus hammab üle minema kolme tunniga. Muidu on rääkimine tugevasti takistatud, sest kogu alalõug ja keel on tuim.
* * *
Täna pannakse kruvid lõuga. Varem oli ettekujutavaks võrdluseks samalaadne juhtum mõne aasta tagant, mis kestis u 40 minutit. Nüüd on aga 4 kruvi korraga (kummalegi poole 2 kõrvuti) + 1 väljatõmbamine, nii et hambaarst lubab protseduuri pikkuseks kaht tundi. Panin kella küll tooli istumisest jooksma, aga pärast segaduses unustasin peatada, nii et täpselt ei tea, aga oma 2¼ tundi igatahes.
Kui saabun, on teises toas valmis tool ja laual kolm rida riistu, aga sinna hambaarst mind ei lase, paneb tavalises toas tooli istuma ja kirurgilise lahusega suud loputama (mille peamine toimeaine on etanool, selles kanguses ligi 50°; huvitav, kui palju sellest omastub aurude ja limaskesta kaudu, nagu väikese molekuliga etanool muidu teeb). Hambaarst teeb niikaua teises toas ettevalmistusi. Siis tuleb kiudkangast kitli ja mütsiga, aitab need selga (we have to follow a protocol, you know) ja juhatab mind tagaukse kaudu kõrvaltuppa. Seal tundub algul jahe, aga kui et mulle laotatakse peale veel üks lina ja näole teine, on soe. Higistan nagu siga, näolapp muutub läbimärjaks ja õhkupidavaks u ¾ tunniga, pärast on pea nii märg, nagu käinuksin ujumas.
Kuskil esimese viiendiku peal avastan, et ega patsiendi küljes ole ühtki asja, mis jälgiks näiteks pulssi, ja et vat ei oskagi võrrelda ebameeldivuse poolest gastroskoopiaga, mil mulle manustati „rahustit” (5 mg i.v.), aga pärast rahunen siiski mõnevõrra.
Kuskil poole peal avastan, et hoian kogu ülakere pingul, st olen tunni aja olnud sillas.
Siis jõuab järg vasaku poole peale, kus alustuseks tõmmatakse välja üleeile plommitud hammas. Hammas ei taha hästi tulla või ei ole hambaarst veel sama osav kui kogenud tõmbaja dr Tang. Hammas väljas, pannakse selle asemele kruvi, mis läheb kenasti, aga teise kruvi augu puurimine on teatud hetkest valus. Arst imestab ja pärast kinniõmblemist talutatakse mind tagasi tema tuppa, kus on röntgen. Selgub, et selle kõrvalhamba all on mingi vana põletik, mida ta varem pildilt näinud ei olnud, põletiku kohta tuimastus ei mõju
E on vastas ja mul jalutuspakid kummagi põse peal, läheme bussi peale. Täheldan lifti peeglist, et mul on peas hamstri nägu, mõlemad põsed alt paistes.
Tänane tuimastus hammab üle minema kolme tunniga. Muidu on rääkimine tugevasti takistatud, sest kogu alalõug ja keel on tuim.
19.7.18
18.7.18
K, 4082. päev: prillid!
Vett ei ole, pesen hambaid kohvimasinast ja teekannust võetud veega ning nägu strateegilise veevaruga.
Hambaarst (plommitakse hammas, mis ülehomme välja tõmmatakse). Tuimastus on plommimise kohta nii võimas, et vasak põsk ja keele vasak pool on tuim üle nelja tunni ja süüa ei julge (et äkki hammustan põske või huulde).
Jube palav. Toibun tunni kodus, siis prillipoe jaoks pank (vajalik summa on suurem kui mida saan maksta siinse kaardiga). Vat kui 27 a tagasi sai 18. VII minust nüüdisaegse fotoka omanik, saan tänavu samal kuupäeval prillid.
On palav ja paha ning Kirikmäe Prismas ei ole joogiautomaati, prillipoes seekord vett ei pakuta. WC-s nägu pesemas, koju. Prisma juurde viib nüüd tramm, eks ole. Aga kas seda keegi mõtles, et linnast tulles ja linna minnes peab kumbki kord ümber istuma, oodates lõõsakava päikese käes, ja et trammil on rohkem peatusi kui vanasti bussil ning tramm peatub igas neist, nii et venib kolme kilomeetrit veerand tundi.
Kodust läbi, käru, bussiga poodi, prillid ees. Tore on, tänaval inimestel on peas näod, näen kaugel eemal silte; kui varem nägi ülemaanduvast lennukist ainult umbes nagu, et kas on B747 või B777 või B737 või Dash-8, näeb nüüd näiteks tagatiiba toetavaid pulki. I nimetab seda nähtust uute prillide fenomeniks.
Poest tagasi läbi jaama (et mitte oodata 25 min palavas), mis on üks väga loll mõte, sest on tipptund ja jaama juures mahun alles kolmandasse bussi. Narkar pakub bussis istet.
Saan läbi tuntud mummiuurija rahvaliku raamatu A Buzz in the Meadow.
Hambaarst (plommitakse hammas, mis ülehomme välja tõmmatakse). Tuimastus on plommimise kohta nii võimas, et vasak põsk ja keele vasak pool on tuim üle nelja tunni ja süüa ei julge (et äkki hammustan põske või huulde).
Jube palav. Toibun tunni kodus, siis prillipoe jaoks pank (vajalik summa on suurem kui mida saan maksta siinse kaardiga). Vat kui 27 a tagasi sai 18. VII minust nüüdisaegse fotoka omanik, saan tänavu samal kuupäeval prillid.
On palav ja paha ning Kirikmäe Prismas ei ole joogiautomaati, prillipoes seekord vett ei pakuta. WC-s nägu pesemas, koju. Prisma juurde viib nüüd tramm, eks ole. Aga kas seda keegi mõtles, et linnast tulles ja linna minnes peab kumbki kord ümber istuma, oodates lõõsakava päikese käes, ja et trammil on rohkem peatusi kui vanasti bussil ning tramm peatub igas neist, nii et venib kolme kilomeetrit veerand tundi.
Kodust läbi, käru, bussiga poodi, prillid ees. Tore on, tänaval inimestel on peas näod, näen kaugel eemal silte; kui varem nägi ülemaanduvast lennukist ainult umbes nagu, et kas on B747 või B777 või B737 või Dash-8, näeb nüüd näiteks tagatiiba toetavaid pulki. I nimetab seda nähtust uute prillide fenomeniks.
Poest tagasi läbi jaama (et mitte oodata 25 min palavas), mis on üks väga loll mõte, sest on tipptund ja jaama juures mahun alles kolmandasse bussi. Narkar pakub bussis istet.
Saan läbi tuntud mummiuurija rahvaliku raamatu A Buzz in the Meadow.
17.7.18
T, 4081. päev: teisipäev
Hambaarst, kirjatarbed, apteek, juuksuris aeg kinni. Kodus, juuksur. Õhtul jalgrattaga 14 km, leiame vallakeskusest koerajooksuplatsi.
16.7.18
E, 4080. päev: puhkus!!
Hommikul viin tööle mingi vajaliku paberi, siis pood. Panen kinni infektsionisti aja (11. IX) ja homseks hambaarsti aja. Söögiisu on hea. Õhtul 10 km jalgrattaga, näevad meid ja meie kauneid rattaid majahoidja ning naabrist töökaaslane.
15.7.18
P, 4079. päev: pühapäev
Hommikul on enesetunne OK, kraamin keldrit; leian vanad ärakingituks arvatud matkasaapad!! Lõunast hakkab hammas valutama ja on veidi palavikku, nii et jalgrattasõit jääb ära.
FB-avarustest käib läbi uus antibiootiline ravivõte: leil! ☺ Inime usub, et kui tema haigust tekitav bakter hävib temperatuuril 45…55 °C, saaks ta abi kõvast vihtlemisest. Paraku, jah, on bakter inimihu sees, kus temperatuur on kaunis stabiilne: tavaliselt u 37 °C, palavikuga veidi rohkem, päikesepistega üle 40 °C, 45…55 °C oleks väga pahasti. Eks jahutuseks hakkagi inime leilis higistama. — Tuleb ikka bioloogia tunnis paremini tähele panna…
Millalgi juuli keskel kaob Lr 4st kaardimooduli tugi ära. Moodul ise on alles, aga ei kuva kaarti – mis kasu sellest siis on! Kahtlane, kas suudab ka võtta GPX-jäljest foto võtteaja järgi asukoha [suudab!], kuigi kahtlemata on selle jaoks olemas mingi rakendus (mul vanas läpakas oli, paar aastat enne seda, kui Lr sai 2010 kaardimooduli).
FB-avarustest käib läbi uus antibiootiline ravivõte: leil! ☺ Inime usub, et kui tema haigust tekitav bakter hävib temperatuuril 45…55 °C, saaks ta abi kõvast vihtlemisest. Paraku, jah, on bakter inimihu sees, kus temperatuur on kaunis stabiilne: tavaliselt u 37 °C, palavikuga veidi rohkem, päikesepistega üle 40 °C, 45…55 °C oleks väga pahasti. Eks jahutuseks hakkagi inime leilis higistama. — Tuleb ikka bioloogia tunnis paremini tähele panna…
Millalgi juuli keskel kaob Lr 4st kaardimooduli tugi ära. Moodul ise on alles, aga ei kuva kaarti – mis kasu sellest siis on! Kahtlane, kas suudab ka võtta GPX-jäljest foto võtteaja järgi asukoha [suudab!], kuigi kahtlemata on selle jaoks olemas mingi rakendus (mul vanas läpakas oli, paar aastat enne seda, kui Lr sai 2010 kaardimooduli).
14.7.18
L, 4078. päev: laupäev
Turul, poes, loomapoes, ratastega sõitmas.
13.7.18
R, 4077. päev: reede
Keskhommikul arst, kelle asjatundmusele olen pannud suurimaid lootusi. Suunab infektsionisti juurde.
Päeval söömas, õhtul krevetirestoran.
Päeval söömas, õhtul krevetirestoran.
12.7.18
N, 4076. päev: St. Tibulus revisited
Lõuna aegu perearst, siis söömas, õhtul poes.
Perearst visiiditasu ei võta, sest ma olla talle toonud rohkem teavet kui tema andnud mulle.
* * *
FB-s on „Isa Tedi” fännirühm sillas: Trump on parajasti Inglismaal, telekas näitas, kuidas keegi kandis protestiplakatit Down with this sort of thing, mis teatavasti algas sarja I hooaja osast The Passion of St. Tibulus. Sõnumist ja selle päritolust kirjuteleb isegi The Economist.
Perearst visiiditasu ei võta, sest ma olla talle toonud rohkem teavet kui tema andnud mulle.
* * *
FB-s on „Isa Tedi” fännirühm sillas: Trump on parajasti Inglismaal, telekas näitas, kuidas keegi kandis protestiplakatit Down with this sort of thing, mis teatavasti algas sarja I hooaja osast The Passion of St. Tibulus. Sõnumist ja selle päritolust kirjuteleb isegi The Economist.
11.7.18
K, 4075. päev: kolmapäev
Hommikul taksoga 7. VI uuringuvastuste järele, sest sinna muud moodi minek ja äratulek, eriti töölt, nagu plaanisin algselt eile lõunal, osutus suureks kepiks. Teekonna liigne kõverus on 83%, keskmine kiirus on faktiliselt 25 km/h ja efektiivselt 14 km/h.
Ka edasiminek tööle on keerukas, sest kuigi Buenos Airesest tuleb üks buss otse töö poole ja poolel teel tuleb samas kohas, aga eri peatuses ümber istuda teisele, on sõiduplaani järgi vahe 1 minut, aga esimene buss (mida ootan veerand tundi) hilineb ning seega tuleb oodata ka teist teine veerand tundi. Nõndap et kokku kestab 3 km 50 minutit, mille jooksul saanuks kiiresti kõndides selle läbida edasi ja tagasi.
Saan läbi romaani „Imperium”. Mulle Chr. Krachti lause meeldib! Mõttelend ja kirjutusoskus ka.
Ka edasiminek tööle on keerukas, sest kuigi Buenos Airesest tuleb üks buss otse töö poole ja poolel teel tuleb samas kohas, aga eri peatuses ümber istuda teisele, on sõiduplaani järgi vahe 1 minut, aga esimene buss (mida ootan veerand tundi) hilineb ning seega tuleb oodata ka teist teine veerand tundi. Nõndap et kokku kestab 3 km 50 minutit, mille jooksul saanuks kiiresti kõndides selle läbida edasi ja tagasi.
Saan läbi romaani „Imperium”. Mulle Chr. Krachti lause meeldib! Mõttelend ja kirjutusoskus ka.
10.7.18
T, 4074. päev: suur ummik ja pikk pealkiri
Ninasalv. Väikesed palavikud on tagasi, päeval mitu korda u tunniks. Et nagu on külm ja ei jaksa. Kõhuvalu kogu päev ei ole, söögiisu on parem kui eile.
Õhtul poest läbi. Poe ringristmik on kogu ringil ja kahes muus suunas tihedalt, kahes reas umbes. Vaatan, mida ütleb Google Maps: tumepunane ummikuvööt läheb ümber kogu metsa, just meie maja ees näitab liiklusõnnetust. Pool tundi tagasi pandud, 4 minutit tagasi uuendatud. Siis veel näitab liiklusõnnetusi ka maantee kolmes muus kohas, justnagu oleks korraga 4 õnnetust. Pärast E räägib, et õnnetus oli tõesti just maja ees, just siis käis pauk, kui hakkas minema koertega jalutama, kiirabi ja politsei jne.
Saan läbi järjekordse saksakeelse raamatu, mille pealkiri on peaaegu sama pikk kui raamat ise: Deutsche Schreibschrift - Kurrent und Sütterlin lesen lernen: Handschriftliche Briefe, Urkunde, Rezepte mühelose entziffern. (Aga parim selline näide on 2013 loetud lennukivärvide raamat Oberflächenschutzverfahren und Anstrichstoffe der deutschen Luftfahrtindustrie und Luftwaffe 1935-1945: eine historisch-technische Abhandlung über die Oberflächenschutzverfahren und Anstrichstoffe der deutschen Luftfahrtindustrie und Luftwaffe, dessen Verbindung zum RAL-Register, der Einfluß auf die Farbindustrie und deren heutige Verfügbarkeit für den Restaurateur und Modellbauer.)
Õhtul poest läbi. Poe ringristmik on kogu ringil ja kahes muus suunas tihedalt, kahes reas umbes. Vaatan, mida ütleb Google Maps: tumepunane ummikuvööt läheb ümber kogu metsa, just meie maja ees näitab liiklusõnnetust. Pool tundi tagasi pandud, 4 minutit tagasi uuendatud. Siis veel näitab liiklusõnnetusi ka maantee kolmes muus kohas, justnagu oleks korraga 4 õnnetust. Pärast E räägib, et õnnetus oli tõesti just maja ees, just siis käis pauk, kui hakkas minema koertega jalutama, kiirabi ja politsei jne.
Saan läbi järjekordse saksakeelse raamatu, mille pealkiri on peaaegu sama pikk kui raamat ise: Deutsche Schreibschrift - Kurrent und Sütterlin lesen lernen: Handschriftliche Briefe, Urkunde, Rezepte mühelose entziffern. (Aga parim selline näide on 2013 loetud lennukivärvide raamat Oberflächenschutzverfahren und Anstrichstoffe der deutschen Luftfahrtindustrie und Luftwaffe 1935-1945: eine historisch-technische Abhandlung über die Oberflächenschutzverfahren und Anstrichstoffe der deutschen Luftfahrtindustrie und Luftwaffe, dessen Verbindung zum RAL-Register, der Einfluß auf die Farbindustrie und deren heutige Verfügbarkeit für den Restaurateur und Modellbauer.)
9.7.18
E, 4073. päev: ninaarst
Kõikvõimalike arstide läbikäimisel (mu veidrate väikeste palavike põhjus on ikka tundmata) jõuab täna järg kätte ninaarstini. Ka tema kohta hoiatab Google üht ja teist, aga ta on asjalik. Leiab, et nina on väga kuiv, ja määrab, et ma võtku allergiarohtu kevadest arvestades aasta aega ning kord päevas ka tema ninasalvi (mis segatakse kokku apteegis ja mille retsept on tal suure templina).
Võtan tööl järgmiseks nädalaks puhkuse, isegi kui üks pikk mitmenädalane töö, mis sel ajal antakse ja mida olen soovinud teha, antakse kellelegi teisele.
Meilin naaberlinna arstile, et tore, ligi kuu aega pärast vastuvõttu sain põhjalikud uuringuvastused, aga kus on arve? Et ilmutan huvi, sest äkki on saatnud, aga läinud kaduma, ja seleta siis, et ei ole kaks kuud hiljem arvet saanud!
Võtan tööl järgmiseks nädalaks puhkuse, isegi kui üks pikk mitmenädalane töö, mis sel ajal antakse ja mida olen soovinud teha, antakse kellelegi teisele.
Meilin naaberlinna arstile, et tore, ligi kuu aega pärast vastuvõttu sain põhjalikud uuringuvastused, aga kus on arve? Et ilmutan huvi, sest äkki on saatnud, aga läinud kaduma, ja seleta siis, et ei ole kaks kuud hiljem arvet saanud!
8.7.18
P, 4072. päev: mit Lust gelesen
Õhtul jalutus üle silla, siis Ookean, kus üks roogadest on „täidetud krabi”, mis koosneb krabivabast täidisest krabi kitiinkesta sees. Rohkem me Ookeani nüüd hulgal ajal ei lähe.
Saan läbi kirjaniku elavad mälestused „Mit Lust gelebt”.
Saan läbi kirjaniku elavad mälestused „Mit Lust gelebt”.
7.7.18
L, 4071. päev: prillipoes
Prillid (kaugele, lugemise, E-le arvutiprillid). Nagu mainitud, on eriti moes meestele vanaisaprillid (raami tegumoe poolest, klaasid enam mitte) ja naistele vanatädiprillid. (Mitte suvalise vanatädi, vaid sellised, mida kandis mu Viljandi vanatädi ja mida kannavad koomiksis The Far Side (e k „Ääremail”) peened prouad.)
Matkapoest kolm mütsi ajupikenduse asemele, mille ostsin laupäeval laadalt.
Õhtul koerajalutus metsa ja parki, bussiga tagasi.
Matkapoest kolm mütsi ajupikenduse asemele, mille ostsin laupäeval laadalt.
Õhtul koerajalutus metsa ja parki, bussiga tagasi.
6.7.18
R, 4070. päev: reede
Va väike palavik jätkub. Kl 12 paiku läheb ära, kl 17 paiku tuleb tagasi. Nina käib läbi, aga ninast valguks kurku nagu mingi sitke tatt.
Õhtul poes, jaama kaudu tagasi.
Õhtul poes, jaama kaudu tagasi.
5.7.18
N, 4069. päev: mesilased
Tööl, lõuna aeg kodus, siis söömas.
Õhtul viin lõpuks röntgenpiltidega plaadid hambaarstile.
Mul on täna jälle see va väike palavik. Vahepeal on parem, siis jälle mitte nii väga.
Õhtul üritus teemal „Mesilased”. Ei ole eriti veenev: olime arvanud, et uuritakse metsmesilasi, aga tegelikult pannakse ühe eestvedaja mesilased metsas puutüvest tehtud tarru ja jälgitakse, kuidas neil läheb.
Teaduse poolt ei ole hästi läbi mõeldud ja kõik meilid on Comic Sansis.
Õhtul viin lõpuks röntgenpiltidega plaadid hambaarstile.
Mul on täna jälle see va väike palavik. Vahepeal on parem, siis jälle mitte nii väga.
Õhtul üritus teemal „Mesilased”. Ei ole eriti veenev: olime arvanud, et uuritakse metsmesilasi, aga tegelikult pannakse ühe eestvedaja mesilased metsas puutüvest tehtud tarru ja jälgitakse, kuidas neil läheb.
Teaduse poolt ei ole hästi läbi mõeldud ja kõik meilid on Comic Sansis.
4.7.18
K, 4068. päev: vanaisa prillid
Võtan hommikul kotist makstud arstiarved, et neid skannida kindlustuse jaoks, ja pärast meenub, et koos nendega eemaldasin kotist ka plaadid, mille pean viima hambaarstile. nii et ei saa neid viia ka täna. Õhtul leian plaadid siiski kotist. Kahekordne nöök!
Prillipoe lehel on kõik raamid stiilis „minu vanaisa prillid” ja naisterahvastel ka „minu vanatädi prillid”.
Prillipoe lehel on kõik raamid stiilis „minu vanaisa prillid” ja naisterahvastel ka „minu vanatädi prillid”.
3.7.18
T, 4067. päev: silmaarst
Käin elus teist korda silmaarsti juures, mulle kirjutatakse välja prillid ja hoiatatakse, et ilma on liikluses eluohtlik. Ma ei hakka vastu vaidlema, et tulin bussiga ja autot üldse ei juhi. Ainus õige asi tohtri Google’i arvustustes on, et ooteaeg on kole pikk (saan ette 46 minutit pärast kokkulepitut), aga seda, et ta patsiendiga karjuks, ma ei kuule, või oleks ebaviisakas, ka ei ole. Me räägime saksa keeli.
Täpselt nagu ütles Dougal „Isa Tedi” jaos Mainland: The sun’s out, we’re at the opticians, it’s fantastic!
Pärast meenub, et kui juba kesklinnas olin, olid mul kaasas plaadid hambaarstile, aga unustasin need ära viia.
Täpselt nagu ütles Dougal „Isa Tedi” jaos Mainland: The sun’s out, we’re at the opticians, it’s fantastic!
Pärast meenub, et kui juba kesklinnas olin, olid mul kaasas plaadid hambaarstile, aga unustasin need ära viia.
2.7.18
1.7.18
P, 4065. päev: matk
Hommikul see linnus, kuhu pidime ükskord minema, aga võõrustajad tegid viimasel hetkel kava ringi, sest isand käis eelmisel õhtul proovimas, kas emanda auto võtab enne linnust viimasest, 18% tõusust üles – ei. Linnus on suht hiljuti üles ehitatud varemeist (milles oli veel 1973) ja mu arust on tulemus kohati veidi imelik, aga nad vähemalt ütlevad, et järgisid Veneetsia hartat, nii et küllap liiga korrapärase müürilaoga kohad on siis lihtsalt uued ja tehtud nii meelega, et erineksid vanast. (Vrd ka Kuressaare kindluse kagukurtiini eskarbi taastamine mõni aasta tagasi: tänapäeva müürsepad oskavad laduda ainult sirget korrapärast müüri, tellija pidi neile rõhutama, et päris ühtlast ei ole vaja.)
Linnusel on neljas nurgas neli torni: kirdenurgas Laternatorn, kagunurgas Nõiatorn, edelanurgas Palja Kalju torn, kirdenurgas Daamide torn. Kui hiljem, selle loo jaoks siin otsisin, millal linnus oli veel varemetes, selgus, et linnuse tüüp on rohkem elulinnus – kaitsefunktsiooni sellel eriti ei ole, peale efektse asukoha mäe otsas, õigemini orunõlval. Tornides oli paar ümmargust suurtükilaskeava, aga neid oli kummaski mäepoolse tornis mäe poole ainult nii üks-kaks. Mis mind eriti ja kohe paelub, on mašikulii suurema torni ümber, päris ehtne, igast teisest avast paistab alt taevas läbi.
Sees on ajutine näitus tuntud prantsuskeelsest koomiksiajakirjast, mis minust kuidagi täielikult mööda läinud. Kooliajal, põhikooli nooremas jaos, jah, oli kellelgi klassivennal kaasas umbes üks kord selle mingi lähema riigi väljaanne, aga samas Asterixi oli klassivendadel kaasas ikka mitu korda aastas, nii et me raudsest eesriidest hoolimata teadsime, kumb on Asterix ja kumb Obelix. Täheldan, et ühel ajakirja futuristliku lennuki pildil on tegelikult midagi purilennuki Horten H IV sarnast (kuigi nüüd üle kontrollides näen, et allapidi pööratud tiivaotsi ei olnud ühelgi Horteni lennukil, nagu oli mitmel Blohmi & Vossi reaktiivlennukiprojektil, ja veel hiljem leian, et lennuk on hoopis DFS 40). Leian siit linnusest sildistamata keskaegse seinakapi ja hiljem, teises linnuses, püssirohukeldri õhutusava olevat tüüpilise labürintlahendusega (otsevaade blokeeritud, et sisse ei eksiks juhuslik kuul).
Ringkäik viib mööda tornide ülakorruseid ja lahtisi kaitsekäike, nõrganärvilistele ei soovita. Ka täna ei ole mul kaasas binoklit
Teises linnuses piknik, siis selle jalamil kohvik. Naabermaja peale on kunagi hallitusplekkidest moodustunud Jeesuse Kristuse nägu. Meil just jäi külaliste saabudes pooleli „Isa Tedi” jagu, kus kihlveo kaotanud Ted peab lööma oma ülemusele, piiskop Brennanile (keda ta väga kardab) jalaga tagumikku ja Tedi Ruggy saare kolleeg Dick on meelitanud piiskop Brennani Tedi majja Craggy saarele ettekäändega, et Tedi majas on põrandaliistule imeliselt ilmunud piiskop Brennani näopilt.
Siis üle veelahkme teisele poole mäge jõekääru, kus kunagi tegin imelisi udupilte. Nüüd on sinna ehitatud kole, kole suur ja kole kõrge vaatetorn, lagastades kogu metsaaluse. Varem olid metsas putukad ja linnud, enam ei ole.
Selleks ajaks on kell neli ja olen nii väsinud, et heidaks või pikali, aga programm jätkub.
Järgmiseks sõidetakse pikk tiir ümber Maaselja, viinamägede vahelt läbi, siis viinamägede vahele (kus avanevas vaates on viinamägesid sama palju kui kasvab veini tootmiseks viinamarju Indias, kus valdav enamik viinamarju läheb rosinateks). Seal tunnen, kuidas õhtupäike käsivarsi lausa torgib. Päevitus peale ei jää ja nahk ära ei tule, aga ebamugav on.
Siis võõrustajate juures kala ja pitsa. Mainitagu veel, et mu prantsuse keel on praeguseks seisundis, et kõik, mida suudan päeva jooksul kuuldavale tuua, on bonjour, merci ja merci bien, ning kui üks võõrustajatest küsib, kas ta räägib minuga prantsuse või vene keeles, valin vene keele, milles isegi vastan, kuigi viimati rääkisin vene keelt vist aastal 1989.
Linnusel on neljas nurgas neli torni: kirdenurgas Laternatorn, kagunurgas Nõiatorn, edelanurgas Palja Kalju torn, kirdenurgas Daamide torn. Kui hiljem, selle loo jaoks siin otsisin, millal linnus oli veel varemetes, selgus, et linnuse tüüp on rohkem elulinnus – kaitsefunktsiooni sellel eriti ei ole, peale efektse asukoha mäe otsas, õigemini orunõlval. Tornides oli paar ümmargust suurtükilaskeava, aga neid oli kummaski mäepoolse tornis mäe poole ainult nii üks-kaks. Mis mind eriti ja kohe paelub, on mašikulii suurema torni ümber, päris ehtne, igast teisest avast paistab alt taevas läbi.
Sees on ajutine näitus tuntud prantsuskeelsest koomiksiajakirjast, mis minust kuidagi täielikult mööda läinud. Kooliajal, põhikooli nooremas jaos, jah, oli kellelgi klassivennal kaasas umbes üks kord selle mingi lähema riigi väljaanne, aga samas Asterixi oli klassivendadel kaasas ikka mitu korda aastas, nii et me raudsest eesriidest hoolimata teadsime, kumb on Asterix ja kumb Obelix. Täheldan, et ühel ajakirja futuristliku lennuki pildil on tegelikult midagi purilennuki Horten H IV sarnast (kuigi nüüd üle kontrollides näen, et allapidi pööratud tiivaotsi ei olnud ühelgi Horteni lennukil, nagu oli mitmel Blohmi & Vossi reaktiivlennukiprojektil, ja veel hiljem leian, et lennuk on hoopis DFS 40). Leian siit linnusest sildistamata keskaegse seinakapi ja hiljem, teises linnuses, püssirohukeldri õhutusava olevat tüüpilise labürintlahendusega (otsevaade blokeeritud, et sisse ei eksiks juhuslik kuul).
Ringkäik viib mööda tornide ülakorruseid ja lahtisi kaitsekäike, nõrganärvilistele ei soovita. Ka täna ei ole mul kaasas binoklit
Teises linnuses piknik, siis selle jalamil kohvik. Naabermaja peale on kunagi hallitusplekkidest moodustunud Jeesuse Kristuse nägu. Meil just jäi külaliste saabudes pooleli „Isa Tedi” jagu, kus kihlveo kaotanud Ted peab lööma oma ülemusele, piiskop Brennanile (keda ta väga kardab) jalaga tagumikku ja Tedi Ruggy saare kolleeg Dick on meelitanud piiskop Brennani Tedi majja Craggy saarele ettekäändega, et Tedi majas on põrandaliistule imeliselt ilmunud piiskop Brennani näopilt.
Siis üle veelahkme teisele poole mäge jõekääru, kus kunagi tegin imelisi udupilte. Nüüd on sinna ehitatud kole, kole suur ja kole kõrge vaatetorn, lagastades kogu metsaaluse. Varem olid metsas putukad ja linnud, enam ei ole.
Selleks ajaks on kell neli ja olen nii väsinud, et heidaks või pikali, aga programm jätkub.
Järgmiseks sõidetakse pikk tiir ümber Maaselja, viinamägede vahelt läbi, siis viinamägede vahele (kus avanevas vaates on viinamägesid sama palju kui kasvab veini tootmiseks viinamarju Indias, kus valdav enamik viinamarju läheb rosinateks). Seal tunnen, kuidas õhtupäike käsivarsi lausa torgib. Päevitus peale ei jää ja nahk ära ei tule, aga ebamugav on.
Siis võõrustajate juures kala ja pitsa. Mainitagu veel, et mu prantsuse keel on praeguseks seisundis, et kõik, mida suudan päeva jooksul kuuldavale tuua, on bonjour, merci ja merci bien, ning kui üks võõrustajatest küsib, kas ta räägib minuga prantsuse või vene keeles, valin vene keele, milles isegi vastan, kuigi viimati rääkisin vene keelt vist aastal 1989.
Subscribe to:
Posts (Atom)
