Hommikul see linnus, kuhu pidime ükskord minema, aga võõrustajad tegid viimasel hetkel kava ringi, sest isand käis eelmisel õhtul proovimas, kas emanda auto võtab enne linnust viimasest, 18% tõusust üles – ei. Linnus on suht hiljuti üles ehitatud varemeist (milles oli veel 1973) ja mu arust on tulemus kohati veidi imelik, aga nad vähemalt ütlevad, et järgisid Veneetsia hartat, nii et küllap liiga korrapärase müürilaoga kohad on siis lihtsalt uued ja tehtud nii meelega, et erineksid vanast. (Vrd ka Kuressaare kindluse kagukurtiini eskarbi taastamine mõni aasta tagasi: tänapäeva müürsepad oskavad laduda ainult sirget korrapärast müüri, tellija pidi neile rõhutama, et päris ühtlast ei ole vaja.)
Linnusel on neljas nurgas neli torni: kirdenurgas Laternatorn, kagunurgas Nõiatorn, edelanurgas Palja Kalju torn, kirdenurgas Daamide torn. Kui hiljem, selle loo jaoks siin otsisin, millal linnus oli veel varemetes, selgus, et linnuse tüüp on rohkem elulinnus – kaitsefunktsiooni sellel eriti ei ole, peale efektse asukoha mäe otsas, õigemini orunõlval. Tornides oli paar ümmargust suurtükilaskeava, aga neid oli kummaski mäepoolse tornis mäe poole ainult nii üks-kaks. Mis mind eriti ja kohe paelub, on mašikulii suurema torni ümber, päris ehtne, igast teisest avast paistab alt taevas läbi.
Sees on ajutine näitus tuntud prantsuskeelsest koomiksiajakirjast, mis minust kuidagi täielikult mööda läinud. Kooliajal, põhikooli nooremas jaos, jah, oli kellelgi klassivennal kaasas umbes üks kord selle mingi lähema riigi väljaanne, aga samas Asterixi oli klassivendadel kaasas ikka mitu korda aastas, nii et me raudsest eesriidest hoolimata teadsime, kumb on Asterix ja kumb Obelix. Täheldan, et ühel ajakirja futuristliku lennuki pildil on tegelikult midagi purilennuki Horten H IV sarnast (kuigi nüüd üle kontrollides näen, et allapidi pööratud tiivaotsi ei olnud ühelgi Horteni lennukil, nagu oli mitmel Blohmi & Vossi reaktiivlennukiprojektil, ja veel hiljem leian, et lennuk on hoopis DFS 40). Leian siit linnusest sildistamata keskaegse seinakapi ja hiljem, teises linnuses, püssirohukeldri õhutusava olevat tüüpilise labürintlahendusega (otsevaade blokeeritud, et sisse ei eksiks juhuslik kuul).
Ringkäik viib mööda tornide ülakorruseid ja lahtisi kaitsekäike, nõrganärvilistele ei soovita. Ka täna ei ole mul kaasas binoklit
Teises linnuses piknik, siis selle jalamil kohvik. Naabermaja peale on kunagi hallitusplekkidest moodustunud Jeesuse Kristuse nägu. Meil just jäi külaliste saabudes pooleli „Isa Tedi” jagu, kus kihlveo kaotanud Ted peab lööma oma ülemusele, piiskop Brennanile (keda ta väga kardab) jalaga tagumikku ja Tedi Ruggy saare kolleeg Dick on meelitanud piiskop Brennani Tedi majja Craggy saarele ettekäändega, et Tedi majas on põrandaliistule imeliselt ilmunud piiskop Brennani näopilt.
Siis üle veelahkme teisele poole mäge jõekääru, kus kunagi tegin imelisi udupilte. Nüüd on sinna ehitatud kole, kole suur ja kole kõrge vaatetorn, lagastades kogu metsaaluse. Varem olid metsas putukad ja linnud, enam ei ole.
Selleks ajaks on kell neli ja olen nii väsinud, et heidaks või pikali, aga programm jätkub.
Järgmiseks sõidetakse pikk tiir ümber Maaselja, viinamägede vahelt läbi, siis viinamägede vahele (kus avanevas vaates on viinamägesid sama palju kui kasvab veini tootmiseks viinamarju Indias, kus valdav enamik viinamarju läheb rosinateks). Seal tunnen, kuidas õhtupäike käsivarsi lausa torgib. Päevitus peale ei jää ja nahk ära ei tule, aga ebamugav on.
Siis võõrustajate juures kala ja pitsa. Mainitagu veel, et mu prantsuse keel on praeguseks seisundis, et kõik, mida suudan päeva jooksul kuuldavale tuua, on bonjour, merci ja merci bien, ning kui üks võõrustajatest küsib, kas ta räägib minuga prantsuse või vene keeles, valin vene keele, milles isegi vastan, kuigi viimati rääkisin vene keelt vist aastal 1989.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment