L, 4064. päev: laat, Spider, suur kontsert

Peaks kirjutama kursusele lõppsõna, aga ei viitsi.

Kuum.

Koos eile saabunud külalistega Paunvere väljanäitus. Mul ilmnevad minnes (asendusbuss + rong) mõningad pahaduse tundemärgid, aga kohapeal manustan pudeli külma vett ja ostan mütsi, pärast mida olemine leebub. Teistest varem linna tagasi, E soovitusel 50 min enne rongi, ise oleksin hakanud tulema 30 min enne, jaamani läheb platsilt 35 min. Asendusbussi ei mahu, ootan 15 min järgmist. Linnas raamatupoes, siis astronautide üritus. 10 minutiga on elu viies* autogramm käes ja sõidan koju. Koerad, pood.

1. Erki Nool juhuslikult mingil laadal, autogramm on raamatus „Naised Vabadussõjas” (ärge naerge midagi, teised kaks selt ürituselt ostetud raamatud olid Kiviräha naljalugude väike kogumik „Kalevipoeg” ja Alfred „Voldemari venna” Waga „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg”).
2. Arvo Pärt juhuslikult mingi suvalise kontserdi publikus (märkasin esimese poole peal ridade vahelt, vaheajal läksin kärmesti juurde, autogrammiga kavaleht on kadunud).
3. Rein Zobel vanalinna päevade Müürivahe tänava ekskursioonil. Kolm tundi, tassisin kaasas tema raamatut „Tallinna keskaegsed kindlustused” (mida koer siis ei olnud veel nurgast närinud). Rääkimise hetk tuli alles pärast ekskursiooni lõppu, Zobelil oli hea meel.
4. Tudengiaegne sõber tema mälestustesse, mille oma eksemplari kirjutasin pliiatsiga perekonnanimed juurde.
5. Rusty Schweikart raamatusse Moon Lander (Thomas S. Kelly mälestused). Seekord oligi üritus korraldatud autogrammide andmise üritusena, astronaudid istusid kõik kenasti reas laudade taga. Olin kohal kohe alguses, kui astronaudid alles kõndisid ringi. Sattusin õigel ajal õigesse kohta, olin R. Schw. sabas kolmas. Mina: Could I get your autograph related to your previous capacity, please. R. Schw. (näeb raamatu pealkirja): But I didn’t land! Mina: But you were the pilot of the Spider! (R. Schw. itsitab, küsib järele, kuidas mu nime kirjutatakse, ja kirjutab.) Nüüd on peaasi, et ma raamatuid segi ei ajaks, mul on neid raamatuid kaks, teine on tööl kapis, kunagi oli plaan kinkida see itiosakonnale seoses ühe suure süsteemi valmimisega, et vaadake, on lahendatud veel keerukamaid asju, aga on üle andmata senini. Julgen väita, et Apollo Kuu-moodul oli oma ajal keerukaim kunagi ehitatud masin ja esimene mehitatud kosmoses lennanud eksemplar (Apollo 9, LM-3) oli pärisnimega (raadiokutsung) Spider (ämblik) ning Schweikart oli formaalselt selle piloot (Kuu-mooduli piloot oli küll rohkem pardainsener, juhtis neid komandör, ainult Al Bean (Apollo 12 LMP) olla mõneks minutiks saanud Kuult stardi järel Kuu taga komandörilt proovida, mis tunne on (Kuu taga sellepärast, et Maal saadaks asjast teada alles tagantjärele). Peale selle oli Schweikart esimene, kes seisis uues Apollo skafandris lahtise luugi vahel avakosmoses.

Õhtupoolikul jalutus vallakeskuse pargis; näitame silda, mille alt meid vaatasid nädal tagasi väga suured kalad.  Mõtlen vist välja, mis korrusel elab naabermaja poolakas: kui pargi poole kõnnime, kostab aknast pahinat, nagu keegi praeks või dušitaks; ainus aken on lahti 2. korrusel; pool tundi hiljem tuleb ta meie peatusest bussi peale ja suundub samuti suure vabaõhukontserdi poole. Olin varem arvanud, et ta elab 3. korrusel: ilusamad kardinad, orhidee aknal.

Linnapargis on kohaliku sümfooniaorkestri ja Läti ooperidiiva E.G. suur, kahe poolega vabaõhukontsert. Binoklit kaasas ei ole (kui selle peale tulen, järgneb muidugi kohe vana nali, kuidas võinuks kaasa võtta astronoomilise binokli, 3 kg, 40 cm pikk, klaasid nagu alustassid); tooli, sööki-jooki ka mitte. Toole ja sööke-jooke inimestel on, binokleid mitte.

Istutakse murul või seistakse kuluaarides, nagu n-ö kurt vanamees, kes filharmoonia parimatel kontsertidel istub alati esimese rea keskel. Siin-seal on eemal tuttavaid nägusid – üks töökaaslane, üks matkakaaslane aastast 2009, mil eesti selts korraldas veel matku, ja üks, kes, kui viimati hambaarsti juurde sõitsin, istus bussis minu ees.

I poole järel on raske murult püsti saada, lohutan, et ei ole viga midagi, vanadekodu on kohe üle tänava. Kaks ratastel kemmergut on, stiilis, et selga näeb igaüks, kes juhtub sealt linnaosast läbi minema.

Kontserdil on veidi mürtsutav võimendus, ekraan ja algeline režii, pärast pimedas ka mõningane valguskunst (mustrid pargipuudel).