K, 4061. päev: gastroskoopia

Gastroskoopia, mis on elamusrohkem kui arvata.

Et juba 19. skp oli gastroenteroloog maininud, et protseduuri lihtsustamiseks võidakse mulle manustada rahustit, eriti kui mulle gastroskoopiat varem tehtud ei ole. Sama räägib ka ettevalmistav õde nr 1, kes paigaldab veeni kanüüli ja selgitas, et algul arst küsib, siis lastakse kanüülist rahusti sisse ja pärast lebate teises toas veel (näitab näppudega) 30 minutit. Särgi asemele antakse selga klassikaline eest-kinni-tagant-lahti-haiglakittel ning särk ja jope lastakse panna originaalsesse panipaika, voodi alla.

Ma üldiselt ei tea, kas pean jalutama teise tuppa ise või viiakse sinna, eriti kui uks on määratu lai, et sealt mahuks läbi ase, millel leban. Proovin tõusta, aga tuvastan, et soones olev nõel ei lase käsivart painutada.

Leban siis ja kuulan samme ja hääli kõrvaltoas, mida alguses on, siis ei ole, pärast jälle on. Vahepeal käib õde nr 1 koridoriuksest korraks piilumas. Aga keegi küsima ei tule.

Siis avaneb uks ja sisse jalutab õde nr 2, meesterahvas, käed õieli. Haarab otsustavalt voodi jalutsist ja keerab mind, mööbli vastu peaaegu põrgatamata, masinaga risti. Selle viiemeetrise sõidu ajal jõuame läbi käia neli keelt, milles võiksin suhelda, jääme saksa keele juurde. Tuleb gastroenteroloog, seekord ka tema räägib saksa keeles, mainib midagi, siis algab protseduur ise. Õde nr 2 laseb mulle kurku kohalikku tuimastit, paigaldab sõrme külge pulsi- ja hapnikuküllastuse anduri, parema käe külge vererõhumanseti; siis küsib, kas mul on vaja puudumistõendit („Krankenschein?”). Siis teatab gastroenteroloog midagi, mis kõlab nagu „kas te olete siin tööl esimest päeva või, mis te arvate, et ma vaatan patsienti või masinat üle õla? Ma tahan näha mõlemat korraga! Kärutage ta masina ette!” ja kaob vasakule ära. Pominaga „krdi naised, ma ütlen!” keerab õde nr 2 mind masina ette ja edasi on mälu äärmiselt lünklik, sest toimima hakkas soonde manustatud rahusti. Mäletan, et mansett mõõtis vererõhku ja et suhu pandi plasthuulik (et patsient endoskoopi kogemata ei hammustaks) ja see seoti ümber pea kinni ning mäletan mingit mustjat voolikut gastroenteroloogi käes (kes oli selleks ajaks siis vasakult tagasi) ja ta rääkis midagi ja korraks tekkis mul okserefleks. Siis oli veel vahepeal midagi, mida üldse ei mäleta, ja siis veeretati mind kaks korda ümber nurga ja siis võeti suust huulik ja selle rihm pea ümbert ära. Siis jäin magama, nägin unenägusid ja ärkasin äkki tundega, et mul puudub igasugune ettekujutus, kus olen ja kuidas sinna sattusin.

Seepeale tuleb õde nr 1 ja panen omad riided selga ning kuidagi on mulle kätte sattunud kaks paberit, üks on puudumistõend, teine on retsept. Midagi rääkis tulemuste kohta ka arst, aga ma ei mäleta, kus ja millal. Et mingeid erosioone ta leidis (ja enam ei arva, et mind vaevanud iiveldus ja isutus tuleks depressioonist, nagu ta pakkus lambist eelmine kord, ja ma siiralt ning valjusti imestasin). Retseptil on siis juba kolmas magu rahustav ravim, aga esimene, mida arst on määranud võtma regulaarselt, kolm kuud. [Septembris teine gastroenteroloog: „Kolm kuud? Olete te kindel, et see on 40 mg? – Kahest nädalast piisaks.”]

Pärastpoole on kergelt uimane tunne lõunani (olen kodus) ja neelamine on pisut valus, mis on selge märk, et toru mul kurgust ikka läbi käis, kuigi ise ma seda üldse ei mäleta. Võib-olla muidugi, et see otseselt ei olnud anesteetikum, aga olin sama stoiline nagu sarja Black Books esimeses jaos Manny, kui ta oli kogemata seedinud mediteerimisnõuannete raamatu The Little Book of Calm, ja pärast ma midagi ei mäletanud.

* * *

Skannin ema slaide ümbrikust lakoonilise kirjaga „Bulgaaria”; neid on rohkem kui arvata, tubli kaks filmitäit, üritan neid panna loogilisse järgnevusse, millest saab veidi aru filmi serval olevate n-ö kaadrinumbrite järgi. Salvo slaidiraamide augud olid kaadrist veidi väiksemad, seega lõigati kaadrit nii palju kui sai, kaadrite vahelt must riba ka ära, nii et ei saa võrrelda kõrvutiste slaidide lõikejooni nagu lineaarset puslet. Ma Bulgaaria ja Rumeenia 1970. aastate vaatamisväärsusi ei tunne, aga mul peaks Eestis olema vana, leukoplastiga parandatud atlas, kuhu ema ja isa maalisid pastakaga sisse oma reiside marsruudid. 1970. aastate ORWO slaidifilmil on värvid püsinud paremini kui 1990. aastate odaval Konica omal.

Siis skannin isa filmide karbist lustaka negatiivi, kus isa ja ema lõhuvad maal puid, ajaks oletan augusti 1969.