L, 4036. päev: linnas ja toas riiul

E juuksuris aega kinni panemas, ootan väljas, prillipoe akna taga. Näen, et eriti moekatena on väljas just sellised, mihukesi kandis mu vanaisa!! Olen kindel, et vanaisa ei osanuks kohe üldse arvata, et a) 40 a pärast on tema prillid üliväga moodsad ja b) neid kannavad inimesed, kes söövad maltsaseemneid, mida nad lasevad tuua teiselt poolt maakera vaestelt, kellel muud toitu ei ole kui maltsaseemned, ja c) Tallinnas elavad need peened maltsaseemneid söövad vanaisaprillikandjad Kalamajas!

Linnas turul, nännipoes, kiirkäik raamatupoodi. Nõudepoest värvilised veeklaasid, söömas.

Mul hakkab tekkima tunne, et tahan korrata 2010 võetud fotosarja Les parisiens ja 2014 etnograafilisi hõimujäädvustusi Riparian Vistas ja Return of the Riparians ülesvõtetega pealinna tänavailt, sõitsin selle suure ringsõidubussiga ainsa korra millalgi 2006 (ma ei suuda leida siit blogist isegi aastat; tuleb otsida videofaili kuupäeva järgi, sest tegin sealt võetud videost kunstilise filmikese). [Leitud: august 2006.]

* * *

Kuidas hakkasin toas panema vana riiulit samale kõrgusele, aga veidi paremale. Vanu puuriauke kasutada ei saa, need tuli tugevuse huvides kinni epokittida (uued augud on mõni cm eemal), üks kapi ja riiuli vahelt paistev auk ka üle värvida.

Just hetkel, kui tõstan riiulikanduri seina vastu, et märkida seinale augukohad, küsib E, kuidas sellega riiul püsib. Hakkan näitama ja pillan riiulikanduri maha. Nähes, et see langeb, ots ees, ja kibekiiresti taibates, et vaba langemisega tabab see kas lille ribastades lillepotti või raadiot või telekaaluse nähtavat osa (telekaaluse taga on juba suur täke, kui sinna kargas seinalt konnapilt), ja et mul on ühes käes vesilood ja teises pliiats, üritan peatada kandurit sedasi, et surun selle kõhuga vastu kappi. Kanduri langemissuund tõesti muutub, selle terav ots lõikub nüüd mulle pikka varvastesirutajasse ja tõesti, kukub sealt kohe põrandale nii, et põrandasse ei jäänud märki, / krammikesta kusagille.

Siis selgub, et mälestus, nagu olnuks sein pehmest tellisest, on vale (E: kuidas ma polevat saanud teiselt poolt kruvi seina). Lisan mälestuse, nagu puurinuks ma elutoa ühe riiuli 6 auku tavalise akutrelliga, kokku läks tund, aga teise augud lööktrelliga, kokku läks mõni minut. Kahju küll, tuleb riiul jätta ootama esmaspäeva, mil tohib puurida lööktrelliga, st lükata trelli peal olev nupp haamripildi poole.

* * *

P õhtul selgus degusteerides, et nännipoe käsitöö-meeliköör (24°) on toodetud lihtsalt: võta viin, pane juurde vett (?), pane sisse mett, loksuta natuke segamini  ja kork peale. Mis tekitab mõtte, et peaks hankima vahendi, millega saab kraadi kodus mõõta; areomeeter (tiheduse järgi) on keerukas (sõltub temperatuurist ja lisaainetest), refraktomeeter peaks olema lihtsam.