P, 4037. päev: loomaaias

Kuidas käisime loomaaias, mõistes mõni minuti pärast sihtjaama jõudmist, et sealmaal on raudteelaste streik, ja viis minutit pärast pooletunnise matka algust, et eile õhtul ei oleksin pidanud harjunud liigutusega jooma kausipõhjast ära ananassitükkidest välja valgunud mahla, sest need tükid olid kergelt käärinud ja täna annab see kõhus vägagi tunda. Peale selle on päev väga palav ja meil ei ole mütse. Geniaalse avastusena käime seekord loomaaia ja pärast jaama poole kõndides tänava varjupoolel, kus majad ja hekid pakuvad küll vähe varju inimesele, aga vähemalt ei õhka sealpool kõnnitee mitmetunnises lõõsas kogunenud kuumust.

E teeb oma uue fotokaga* esimesi ülesvõtteid ja mul on vana truu Sigma 150 mm f/2,8, mille kotis, statiiviklambri küljes (mida ma kaasa ei võtnud) on nüüd kumminööri küljes sügavusteravuste tabel (kiletatud), millelt õppisin pähe, et kaugus alla 5 m – ava f/4,0; kaugus üle 5 m – ava f/2,8. Selle objektiivi fookus on usaldusväärne ja pildikvaliteet suurepärane, nii järeltöötlusega üldiselt muret ei ole.

* Ostetud Amazonist, sest naaberlinna elektroonikakaubamajas õiget ei olnud. Kaks nädalat hiljem muidugi oli, aga õnneks mitte drastiliselt teistsuguse hinnaga (Amazonil on maine, et see on universumi kalliduselt teine fotopood – esimene on suure Kodaki reklaamiga (mille logo kasutas Kodak 1987–2006) fotopood linnas postkontori kõrval, kust kunagi ostsin ühe 77 mm Hoya filtri ja müüja mulle viisakalt kummardas – 77 mm on profifiltrid ja Hoya filtreid elektroonikakaubamajad ei müü).

Et ma ei taha eriti kaugeneda loomaaia kemmergutest ja mõlemad tahame viibida võimalikult varjus, ei lähe me ühelegi etendusele (mis on alati, alati päikese käes), isegi kui E pakub, et papagoietenduse papagoid võivad meid mäletada. Vähe peale üht olen küllalt stabiilses seisundis, et varsti saab hakata jalutama kl 14.45 rongile. Õnneks olengi ja jõuame ilusti jaama, leides a) et tegelikult on matka kõige hirmsam osa, liikumatu õhuga ja lõõskava päikse suhtes põiki 11. novembri uulits, jaheda võsa vahel olevast Tiigri tänavast tuuleõhuga linnapargini, ainult 1 km pikk ja b) tervenisti veerand tundi enne rongi väljumist, et istume valel perroonil. Mul on mälestus, et millalgi „eelmine kord” avastasime sellesama alles siis, kui rong juba paistis ja paistis nii, et saabub kuhugi mujale kui meie ette, mispeale tuli joosta läbi jaamatunneli. Aga ma ei mäleta, kellega koos ma siis olin, vbl koos sugulastega 2014.

Uut karuaedikut üles ei leia. Kui kavatsen võtta üles helipildi hallpapagoidega, otsustab kraaksuma hakata nähtamatu vares eemal puu otsas ja papagoid on vait. Neli tukub aediku puuharudel, kaks istub maas ja kaks majas; mäletust mööda oli varem neid seitse. Mu esimese toibumise järel istusime pikalt keapuuri juures, mida just puhastati; kead [„näe, L. naise järgi papagoile nimi pandud!” — I., 2010] karglesid väga energiliselt ringi, üritasid napsata hooldajat jalast ja käest ning viisid tuppa siia-sinna pandud kuivikud otsekohe värskesse vette likku. Pingi kohal oli linnupesa, mille sees vapsikupesa; nägime, kuidas sinna läks vapsik sisse, aga kuigi ootasin hulga aega, fotokas valmis, ta sealt välja ei tulnud.